Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 54. LUGU

Jehoova on Joonaga kannatlik

Jehoova on Joonaga kannatlik

Assüürias Niineve linnas elasid kurjad inimesed. Jehoova käskis prohvet Joonal minna Niinevesse ja hoiatada sealseid elanikke, et nad muudaksid oma eluviisi. Joona aga põgenes hoopis teisele poole. Ta hüppas laeva peale, mis asus teele Tarsisesse.

Merel tõusis kõva torm ja meremehi haaras hirm. Nad palvetasid oma jumalate poole ja pärisid: „Miks see õnnetus on meid tabanud?” Lõpuks ütles Joona: „Mina olen süüdi. Ma põgenen Jehoova antud ülesande eest. Visake mind merre, küll siis torm vaibub.” Meremehed ei tahtnud Joonat üle parda heita, aga ta käis neile peale. Nad viskasidki ta merre ja torm vaibus.

Joona oli kindel, et ta sureb. Ta vajus üha sügavamale ja sügavamale, ise samal ajal palvetades Jehoova poole. Jehoova saatis tema juurde suure kala. See neelas Joona alla, aga Joona ei saanud surma. Kala kõhus palvetas ta Jehoova poole: „Ma luban, et kuulan alati su sõna.” Jehoova kaitses Joonat kala kõhus kolm päeva ja seejärel tegi nii, et kala sülitas Joona välja kuivale maale.

Jehoova päästis Joona. Kas see tähendas, et Joona ei pidanudki enam Niinevesse minema? Ei tähendanud. Jehoova  ütles Joonale uuesti, et ta sinna läheks. Seekord kuulas Joona sõna. Ta läks Niinevesse ja teatas selle kurjadele elanikele: „40 päeva pärast Niineve hävitatakse!” Siis aga juhtus midagi ootamatut. Niinevelased võtsid teda kuulda ja muutsid ennast. Niineve kuningas ütles rahvale: „Paluge Jumalat ja kahetsege. Äkki ta siis ei hävita meid.” Kui Jehoova nägi, et rahvas kahetses, ei hävitanud ta Niinevet.

Joona vihastas, et linna ei hävitatud. Jehoova oli olnud Joonaga nii kannatlik ja halastav, aga Joona ei tahtnud halastada Niineve rahvale. Ta läks linnast välja, istus pudelkõrvitsa taime varju ja mossitas. Siis suri taim ära ja Joona vihastas selle peale. Jehoova ütles Joonale: „Sul on taimest rohkem kahju kui Niineve elanikest. Ma halastasin neile ja nad jäid elama.” Mida Jehoova tahtis sellega õpetada? Seda, et Niineve elanikud olid palju tähtsamad kui ükskõik milline taim.

„Jehoova ... on teiega kannatlik, kuna ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid.” (2. Peetruse 3:9)