Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 45. LUGU

Kuningriik jaguneb kaheks

Kuningriik jaguneb kaheks

Iisraelis valitses rahu seni, kuni Saalomon teenis Jehoovat. Saalomon võttis aga endale naiseks palju võõramaa naisi, kes teenisid ebajumalaid. Ja ajapikku Saalomoni meel muutus ning temagi hakkas ebajumalaid teenima. Jehoova vihastas selle peale. „Iisrael kistakse sinu suguvõsa käest ja jagatakse kaheks,” ütles ta Saalomonile. „Suurema osa annan ma ühele su sulasele ja vaid väikene osa jääb sinu suguvõsale.”

Jehoova andis oma otsusest teada veel teiselgi moel. See juhtus siis, kui Saalomoni sulane Jerobeam kohtas tee peal prohvet Ahijat. Ahija rebis oma kuue 12 tükiks ja ütles Jerobeamile: „Jehoova võtab Iisraeli kuningriigi Saalomoni suguvõsa käest ja jagab selle kaheks. Võta need kümme riidetükki, sest sina hakkad valitsema kümne suguharu üle.” Kui see kuningas Saalomoni kõrvu jõudis, tahtis ta Jerobeami tappa. Jerobeam aga põgenes Egiptusse. Mõne aja pärast Saalomon suri ja kuningaks sai tema poeg Rehabeam. Siis julges Jerobeam Iisraeli tagasi minna.

 Iisraeli vanemad ütlesid Rehabeamile: „Kui sa kohtled rahvast hästi, on nad sulle ustavad.” Nooremad mehed aga õhutasid Rehabeami: „Sa pead olema rahvaga karm! Sunni neid veelgi enam tööd tegema!” Rehabeam kuulas oma noorte sõprade nõu. Ta käitus rahvaga julmalt ja rahvas tõstis mässu. Nad panid Jerobeami 10 suguharu kuningaks ja nii moodustus Iisraeli kuningriik. Kaks ülejäänud suguharu jäi Rehabeamile ustavaks ja neist moodustus Juuda kuningriik. Iisraeli 12 suguharu oli nüüd jagunenud.

Jerobeam ei tahtnud, et tema rahvas läheks Jumalat kummardama Jeruusalemma, mis asus Rehabeami kuningriigis. Kas sa tead, miks? Jerobeam kartis, et rahvas pöördub tema vastu ja asub hoopis Rehabeami poolele. Seepärast valmistas ta kaks kuldvasikat ja ütles rahvale: „Jeruusalemm on nii kaugel. Te võite Jumalat siin teenida.” Rahvas hakkas kummardama kuldvasikaid ja unustas taas Jehoova.

„Ärge siduge end uskmatutega. Sest mida ühist on õigusel seadusetusega? ... Või mida ühist on usklikul uskmatuga?” (2. Korintlastele 6:14, 15)