Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 36. LUGU

Jefta tõotus

Jefta tõotus

Iisraellased hülgasid taas Jehoova ja hakkasid teenima ebajumalaid. Kui ammonlased iisraellasi ründasid ja nendega sõdisid, ei olnud iisraellastel oma ebajumalatest mingit kasu. Hulk aastaid oli iisraellaste elu täis vaeva ja viletsust. Viimaks ütlesid nad Jehoovale: „Me oleme pattu teinud. Palun päästa meid vaenlaste käest!” Iisraeli rahvas hävitas oma ebajumalad ja hakkas jälle Jehoovat teenima. Jehoova ei tahtnud, et rahvas rohkem kannataks.

Iisraellased valisid oma väejuhiks sõjamehe Jefta, et see viiks rahva ammonlaste vastu sõtta. Jefta ütles Jehoovale: „Ma luban, et kui sa aitad mul lahingu võita, annan ma sulle esimese inimese, kes mulle koju jõudes vastu tuleb.” Jehoova  võttis Jefta palvet kuulda ja aitas tal lahingu võita.

Kui Jefta koju jõudis, tuli talle tantsides ja tamburiini põristades vastu tema tütar, tema ainuke laps. Mida Jefta tegi? Tal oli meeles tema tõotus ja ta ütles: „Oh häda, mu tütar! Sa murrad mu südame. Ma andsin Jehoovale tõotuse. Ja selleks, et sõna pidada, pean ma just sinu Siilosse telkpühamusse teenima saatma.” „Kui sa oled Jehoovale midagi lubanud, pead sa ka nii tegema,” vastas tütar. „Aga luba mul veel kaks kuud olla koos sõbrannadega mägedes. Siis ma lähen.” Jefta tütar teenis telkpühamus ustavalt kogu elu. Igal aastal käisid sõbrannad tal seal külas.

„Kes on pojasse või tütresse rohkem kiindunud kui minusse, pole mind väärt.” (Matteuse 10:37)