Markuse evangeelium 16:1–8

16  Kui hingamispäev+ oli möödas, ostsid Maarja Magdaleena, Jaakobuse ema Maarja+ ning Saloome lõhnaaineid, et minna Jeesuse surnukeha võidma.+  Nädala esimese päeva varahommikul, kui päike oli tõusnud, tulid nad haua juurde.+  Nad arutasid omavahel: „Kes meil kivi hauasuu eest ära veeretab?”+  Aga kui nad silmad tõstsid, nägid nad, et kivi oli juba ära veeretatud, ehkki see oli väga suur.+  Hauakoopasse sisenedes nägid nad paremal pool istumas noort meest, kel oli seljas pikk valge rüü, ja nad jahmusid.  Ta ütles neile: „Ärge kartke.+ Te otsite naatsaretlast Jeesust, kes postil hukati. Ta on üles äratatud,+ teda pole siin. Vaadake, siin on koht, kuhu ta pandi.+  Minge ja öelge tema jüngritele ning Peetrusele: „Ta läheb teie eel Galileasse.+ Seal te näete teda, nagu ta teile ütles.””+  Kui nad välja tulid, jooksid nad haua juurest minema, ise värisedes ja tugevate tunnete meelevallas olles. Nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid.+

Allmärkused

Kommentaarid

Maarja Magdaleena. Võib tõlkida ka „Maarja Magdalast”. Tema lisanimi viitab ilmselt Magdala linnale, mis on Galilea mere läänekaldal Kapernauma ja Tiberiase vahel. Arvatakse, et Magdala oli Maarja kodulinn. (Vt Mt 15:39 ja Lu 8:2 kommentaari.)

Jaakobus Noorema. Võib tõlkida ka „Jaakobus Väiksema”. Ta oli Jeesuse apostel ning Alfeuse poeg. (Mt 10:2, 3; Mr 3:18; Lu 6:15; Ap 1:13.) Teda nimetati nooremaks või väiksemaks võib-olla sellepärast, et ta oli kas noorem või lühem kui teine apostel Jaakobus, Sebedeuse poeg.

Saloome. Nimi Saloome tuleb arvatavasti heebrea sõnast tähendusega „rahu”. Saloome oli Jeesuse jünger. Ta võis olla apostlite Jaakobuse ja Johannese ema (vrd teksti Mt 27:56 tekstidega Mr 3:17 ja 15:40). Matteus ütleb „Sebedeuse poegade ema”, Markuse paralleeltekst aga „Saloome”. Ja tekstide Mr 15:40 ja Joh 19:25 kõrvutamine annab alust arvata, et Saloome võis olla Jeesuse ema Maarja lihane õde. Kui see oli nii, olid Jaakobus ja Johannes Jeesuse tädipojad. Tõenäoliselt oli Saloome üks neid naisi, kes käisid Jeesusega kaasas ja toetasid teda oma varaga, nagu näitavad tekstid Mt 27:55, 56, Mr 15:41 ja Lu 8:3.

hingamispäev. Hingamispäev (15. niisan) lõppes päikeseloojangul. Jeesuse ülestõusmisest räägivad kõik neli evangeeliumi. (Mt 28:1–10; Mr 16:1–8; Lu 24:1–12; Joh 20:1–29.)

ostsid ... lõhnaaineid, et minna Jeesuse surnukeha võidma. Jeesuse surnukeha oli juutide matusekombe kohaselt juba matmiseks ette valmistatud. (Joh 19:39, 40.) Kuna ta aga oli surnud umbes kolm tundi enne hingamispäeva algust ja juudid ei tohtinud hingamispäeval seesugust tööd teha, olid ettevalmistused tehtud ilmselt kiiruga. Nüüd, järgmisel päeval pärast hingamispäeva, st kolmandal päeval Jeesuse hukkamisest, tulid naised teda veel kord lõhnaainete ja õlidega võidma, ilmselt selleks, et surnukeha kauem säiliks. (Lu 23:50–24:1.) Arvatavasti kavatsesid nad kanda lõhnaaineid ja õlisid surilinade peale, millesse põrm oli mähitud.

Maarja Magdaleena. Vt Mt 27:56 kommentaari.

Jaakobuse. St Jaakobus Noorema. (Vt Mr 15:40 kommentaari.)

Saloome. Vt Mr 15:40 kommentaari.

nädala esimesel päeval. St 16. niisanil. See oli päev, mida praegu nimetatakse pühapäevaks. Juutidel oli see nädala esimene päev.

hauda. Mõeldakse pehmesse lubjakivisse raiutud koobast. Sellistes koobastes olid sageli lavatsid või orvad, kuhu surnukehad pandi. (Vt Mr 6:29 kommentaari.)

Nädala esimese päeva. Vt Mt 28:1 kommentaari.

haua. Vt Mt 27:60 kommentaari.

kivi. Arvatavasti oli kivi ümara kujuga, kuna salm ütleb, et naised arutasid, kes selle neile hauasuu eest ära veeretaks, ning 4. salmis on öeldud, et kivi oli juba ära veeretatud. See võis kaaluda vähemalt tonni. Matteus nimetab seda suureks kiviks. (Mt 27:60.)

öelge tema jüngritele, et ta on surnuist üles äratatud. Need naised olid esimesed jüngrid, kellele räägiti Jeesuse ülesäratamisest. Neile anti ka juhis teavitada sellest teisi jüngreid. (Mt 28:2, 5, 7.) Juudi pärimuse järgi polnud naistel lubatud kohtus tunnistust anda. Vastupidi sellele austas Jehoova ingel neid naisi rõõmutoova ülesandega.

öelge tema jüngritele. Vt Mt 28:7 kommentaari.

ning Peetrusele. Markus on ainus evangeeliumikirjutaja, kes ütleb, et ingel mainis Peetrust. (Vrd paralleeltekstiga Mt 28:7.) Tekstis Joh 20:2 öeldakse, et Maarja Magdaleena viis ingli sõnumi Siimon Peetrusele ja jüngrile, kes oli Jeesusele armas, see tähendab Johannesele. Mõni aeg enne seda, kui Jeesus ilmutas end jüngrite rühmale, ilmutas ta end Peetrusele, ilmselt kui too oli üksi. (Lu 24:34; 1Ko 15:5.) See tegu ja ka see, et ingel teda nimeliselt mainis, kinnitas Peetrusele, et ta on Jeesuse ärasalgamise andeks saanud. (Mt 26:73-75.)

sest nad kartsid. Vanimate olemasolevate käsikirjade järgi lõppeb Markuse evangeelium sõnadega, mis on 8. salmis. Mõnede arvates on selline lõpetus liiga järsk, et olla selle raamatu tegelik lõpp. Ent kui pidada silmas Markuse lakoonilist kirjutamisstiili, ei pea niisugune väide tingimata paika. Ka 4. sajandi õpetlaste Hieronymuse ja Eusebiose sõnul lõppeb autentne jutustus sõnadega „sest nad kartsid”.

Mitmed kreekakeelsed käsikirjad ja nende tõlked lisavad 8. salmi järele kas lühikese või pika lõppsõna. Pikk lõppsõna (koosneb 12 lisasalmist) esineb järgmistes allikates: Codex Alexandrinus, Codex Ephraemi Syri rescriptus ja Codex Bezae Cantabrigiensis, kõik pärit 5. sajandist. See on ka ladinakeelses Vulgatas, süüriakeelses Curetonianus’es ja süüriakeelses Pešittas. Ent seda pole kahes varasemas, 4. sajandist pärit kreekakeelses käsikirjas, milleks on Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus, samuti 4. või 5. sajandist pärit Codex Sinaiticus Syriacus’es ega 5. sajandist pärit varaseimas kopti keele sahiidi murdes kirjutatud käsikirjas. Ka vanimad armeenia- ja gruusiakeelsed käsikirjad lõppevad 8. salmiga.

Mõnes hilisemas kreekakeelses käsikirjas ja nende tõlgetes on lühike lõppsõna (koosneb vaid paarist lausest). Codex Regius’es, mis on pärit 8. sajandist, on mõlemad lõppsõnad, lühem esimesena. Kumbki lõppsõna algab märkusega, et mõne asjatundja arvates on need lõigud õigustatud, kuid näib, et Codex Regius’e valmistajad ei pidanud kumbagi neist autoriteetseks.

LÜHIKE LÕPPSÕNA

Lühike lõppsõna pärast teksti Mr 16:8 ei kuulu Piibli originaalteksti. See kõlab järgmiselt.

Aga neile, kes olid Peetruse ümber, rääkisid nad lühidalt kõigest, mida oli kästud. Pärast seda saatis Jeesus ise nende kaudu idast läände püha ja kadumatu sõnumi igavesest päästest.

PIKK LÕPPSÕNA

Pikk lõppsõna pärast teksti Mr 16:8 ei kuulu Piibli originaalteksti. See kõlab järgmiselt.

9 Pärast seda, kui ta oli nädala esimesel päeval vara üles tõusnud, ilmutas ta end kõigepealt Maarja Magdaleenale, kellest ta oli ajanud välja seitse deemonit. 10 Naine läks ja teatas sellest neile, kes olid olnud koos Jeesusega, kuna need leinasid ja nutsid. 11 Aga kui nad kuulsid, et ta oli saanud elavaks ja et Maarja oli teda näinud, ei uskunud nad seda. 12 Pärast seda ilmutas ta end teisel kujul kahele nende seast, kui need olid teed käies maale minemas; 13 ja nad tulid tagasi ning teatasid sellest ülejäänutele. Kuid nad ei uskunud neidki. 14 Aga hiljem ilmutas ta end neile üheteistkümnele, kui nad laua ääres külitasid, ja heitis neile ette nende usupuudust ja südame kangust, sest nad polnud uskunud neid, kes olid näinud teda surnuist üles äratatuna. 15 Ja ta ütles neile: „Minge kogu maailma ja kuulutage head sõnumit kogu loodule. 16 Kes usub ja on ristitud, see saab päästetud, aga kes ei usu, see mõistetakse hukka. 17 Lisaks saadavad neid, kes usuvad, sellised tunnustähed: minu nime kasutades ajavad nad välja deemoneid, räägivad võõraid keeli 18 ja võtavad kätte madusid, ning kui nad joovad midagi surmavat, ei tee see neile mingit kahju. Nad panevad oma käed haigete peale ja need saavad terveks.”

19 Kui siis isand Jeesus oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. 20 Nemad aga läksid välja ning kuulutasid kõikjal, samal ajal kui Isand töötas koos nendega ja toetas sõnumit erisuguste tunnustähtedega.

Pildid ja videod

Codex Sinaiticus. Markuse evangeeliumi lõpp
Codex Sinaiticus. Markuse evangeeliumi lõpp

Siinai käsikiri (Codex Sinaiticus) on kreekakeelne pärgamentkäsikiri, mis on dateeritud 4. sajandisse. See sisaldab Piibli kreekakeelset osa tervikuna ja osi ka Piibli heebreakeelse osa kreekakeelsest tõlkest, mis on tuntud kui Septuaginta. Siinai käsikirja peetakse üheks kõige autoriteetsemaks kreekakeelseks Piibli käsikirjaks. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli käsikiri Siinai mäe jalamil asuvas Püha Katariina kloostris. Praegu on enamjagu sellest, kaasa arvatud pildil näidatud osa, hoiul Briti Raamatukogus Londonis. Fotol on Markuse evangeeliumi lõpp (1) ja Luuka evangeeliumi algus (2). Nii selles käsikirjas kui ka sama tähtsaks peetavas Vatikani käsikirjas (Codex Vaticanus), mis pärineb samuti 4. sajandist, lõppeb Markuse evangeelium sõnadega, mis on nüüdisaja Piiblites tekstis Markuse 16:8. (Vt Mr 16:8 kommentaari.)

Codex Vaticanus. Markuse evangeeliumi lõpp
Codex Vaticanus. Markuse evangeeliumi lõpp

Vatikani käsikiri nr 1209, mis on tuntud ka kui Codex Vaticanus, pärineb 4. sajandist. Seda peetakse üheks kõige autoriteetsemaks kreekakeelseks Piibli käsikirjaks. Fotol on Markuse evangeeliumi lõpp. Nii selles käsikirjas kui ka sama tähtsaks peetavas Siinai käsikirjas (Codex Sinaiticus), mis pärineb samuti 4. sajandist, lõppeb Markuse evangeelium sõnadega, mis on nüüdisaja Piiblites tekstis Mr 16:8. (Vt Mr 16:8 kommentaari.) Codex Vaticanus on valmistatud tõenäoliselt Egiptuses Aleksandrias ning teksti alt paistev ähmane kiri näib osutavat seigale, et ümberkirjutaja tarvitas juba kasutusel olnud pärgamenti. See käsikiri sisaldas algselt kogu Piibli teksti kreeka keeles ning koosnes arvatavasti umbes 820 lehest, millest 759 on säilinud. Enamjagu 1. Moosese raamatust on puudu, samuti osa Laulude raamatust. Puudub ka tekstiosa Heebrealastele 9:14–13:25, esimene ja teine kiri Timoteosele, kiri Tiitusele, kiri Fileemonile ja Ilmutusraamat. Codex Sinaiticus on hoiul Roomas Vatikani Raamatukogus. Teadaolevalt on see seal olnud juba 15. sajandist peale.