Markuse evangeelium 15:1–47

15  Peapreestrid koos vanemate ja kirjatundjatega, ehk kogu sanhedrin, korraldasid kohe koidu ajal nõupidamise.+ Nad sidusid Jeesuse kinni, viisid ära ja andsid Pilatuse kätte.+  Pilatus küsis temalt: „Kas sina oled juutide kuningas?”+ Ta vastas: „Jah, olen.”+  Aga peapreestrid esitasid tema vastu palju süüdistusi.+  Siis hakkas Pilatus teda uuesti küsitlema, öeldes: „Kas sa ei ütle selle peale midagi?+ Vaata, kui palju süüdistusi nad sinu vastu esitavad.”+  Jeesus aga ei vastanud enam midagi, nii et Pilatus imestas selle üle.+ 6  Pühade ajal lasi maavalitseja neile tavaliselt vabaks ühe vangi, keda nad soovisid.+  Sel ajal oli vangis üks Barabase-nimeline mees koos mässulistega, kes olid mässu ajal kellegi ära tapnud.  Niisiis tuligi rahvas üles ja palus, et Pilatus teeks neile seda, mis tal ikka tavaks on olnud.  Pilatus vastas neile: „Kas te tahate, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?”+ 10  Ta teadis, et peapreestrid on ta andnud tema kätte kadeduse pärast.+ 11  Aga peapreestrid ässitasid rahvahulka nõudma vabaks hoopis Barabast.+ 12  Taas küsis Pilatus neilt: „Mis ma teen siis temaga, keda te nimetate juutide kuningaks?”+ 13  Nemad aga muudkui karjusid: „Löö ta postile!”*+ 14  Pilatus küsis neilt: „Miks? Mida halba ta on teinud?” Nemad aga karjusid seda enam: „Löö ta postile!”*+ 15  Siis Pilatus, soovides rahvahulgale meele järele olla, vabastas Barabase. Kui ta oli lasknud Jeesust piitsutada,+ andis ta tema postile lüüa*.+ 16  Sõdurid viisid Jeesuse maavalitseja residentsi siseõue ja kutsusid kokku terve väesalga.+ 17  Nad riietasid ta purpurrüüsse, põimisid okaskrooni, panid selle talle pähe+ 18  ja hõikasid talle: „Ole tervitatud, juutide kuningas!” 19  Samuti tagusid nad teda rookepiga vastu pead, sülitasid ta peale ning laskusid põlvili ja kummardasid tema ees. 20  Kui nad olid teda küllalt mõnitanud, võtsid nad tal purpurrüü ümbert, panid talle selga tema enda riided ja viisid ta ära, et ta postile naelutada.+ 21  Nad sundisid üht möödaminejat kandma* tema piinaposti. See oli keegi Siimon Küreenest, kes oli parasjagu maalt linna tulemas, Aleksandrose ja Ruufuse isa.+ 22  Nad viisid Jeesuse paika nimega Kolgata, mis tõlgituna tähendab Pealuu paik.+ 23  Seal pakkusid nad talle veini, mis oli segatud uimastava mürriga,+ aga ta ei võtnud seda. 24  Nad lõid ta postile ning jagasid tema riided omavahel, heites liisku, kes mida saab.+ 25  Kui nad ta postile lõid, oli kolmas tund. 26  Tahvlile oli kirjutatud tema süü: „Juutide kuningas.”+ 27  Tema kõrvale postide külge panid nad kaks röövlit, ühe temast paremale ja teise vasakule.+ 28  --- 29  Möödaminejad pilkasid teda, vangutasid pead+ ja ütlesid: „Häh, sina, kes sa pidid templi lammutama ja kolme päevaga üles ehitama,+ 30  päästa ennast ja tule piinapostilt alla!” 31  Samuti pilkasid teda peapreestrid koos kirjatundjatega, öeldes: „Teisi ta päästis, ennast ta ei suuda päästa.+ 32  Las see messias*, Iisraeli kuningas, tuleb piinapostilt alla, siis me näeme ja usume.”+ Isegi need, kes olid tema kõrval postide küljes, solvasid teda.+ 33  Kui jõudis kätte kuues tund, laskus üle kogu maa pimedus, mis kestis üheksanda tunnini.+ 34  Üheksandal tunnil hüüdis Jeesus valju häälega: „Elii, Elii, lemaa sabahtani?”, mis tõlgituna tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?”+ 35  Mõned sealseisjaist ütlesid seda kuuldes: „Ta kutsub Eelijat.” 36  Siis keegi jooksis, kastis käsna hapu veini sisse, pistis rookepi otsa ja andis talle juua,+ öeldes: „Jätke ta! Vaatame, kas Eelija tuleb teda alla võtma.” 37  Jeesus aga karjus valju häälega ja suri.+ 38  Ja pühamu eesriie+ kärises ülalt alla kaheks.+ 39  Kui tema lähedal* seisev sadakonnaülem nägi kõike, mis tema surmaga kaasnes, ütles ta: „See mees oli tõesti Jumala poeg*.”+ 40  Eemalt jälgisid toimuvat ka naised, nende seas Maarja Magdaleena, samuti Jaakobus Noorema ja Joosese ema Maarja ning Saloome,+ 41  kes olid käinud Jeesusega kaasas ja talle abiks olnud,+ kui ta oli Galileas, ning ka paljud teised naised, kes olid tulnud koos temaga üles Jeruusalemma. 42  Kuna oli juba hiline pärastlõuna ja oli ettevalmistuspäev, see tähendab päev enne hingamispäeva, 43  tuli sinna Joosep Arimaatiast, ülemkohtu lugupeetud liige, kes ka ise ootas Jumala kuningriiki*. Ta võttis julguse kokku ja läks Pilatuse ette ning palus endale Jeesuse surnukeha.+ 44  Pilatus aga imestas, et kas Jeesus on juba surnud, ning kutsus enda juurde sadakonnaülema ja küsis sellelt, kas ta tõesti juba suri. 45  Saanud sadakonnaülemalt kinnituse, lubas ta Joosepil surnukeha võtta. 46  Seejärel ostis too peenlinase riide, võttis Jeesuse alla, mähkis ta peenlinase riide sisse ja pani kaljusse raiutud hauakoopasse.+ Siis veeretas ta kivi hauasuu ette.+ 47  Aga Maarja Magdaleena ja Joosese ema Maarja jäid vaatama seda paika, kuhu ta oli pandud.+

Allmärkused

Võib tõlkida ka „Hukka ta postil!”.
Võib tõlkida ka „Hukka ta postil!”.
Võib tõlkida ka „postil hukata”.
Võib tõlkida ka „üles tõstma”.
Sõna-sõnalt „Kristus”.
Võib tõlkida ka „vastas”.
Teine võimalik tähendus: „mõne jumala poeg”.
Võib tõlkida ka „kuningavalitsust”.

Kommentaarid

sanhedrin. Juudi kõrgeim kohus Jeruusalemmas. Kreeka sõna synédrion tähendab sõna-sõnalt „koos istumine”. Kuigi see sõna käis koosolekute kohta üldiselt, mõeldi Iisraelis sellega kohtuid. (Vt Mt 5:22 kommentaari ja „Sõnaseletusi”; vt ka lisa B12, kus on märgitud sanhedrinisaali võimalik asukoht.)

sanhedrin. Vt Mt 26:59 kommentaari.

Pilatuse. Rooma maavalitseja (prefekt), kes valitses Juudamaa provintsi üle. Pilatuse määras ametisse keiser Tiberius aastal 26 ja ta valitses umbes kümme aastat. Teda mainivad ka piiblivälised autorid, nende hulgas Rooma ajaloolane Tacitus, kes kirjutas, et Pilatus andis käsu Kristuse hukkamiseks Tiberiuse valitsusajal. Iisraelis Kaisareas olevast muistsest Rooma teatrist on leitud ladinakeelne raidkiri „Judea prefekt Pontius Pilatus”. (Vt lisa B10, kus on näidatud Pontius Pilatuse valitsuspiirkond.)

Kas sina oled juutide kuningas? Pilatus keskendus Jeesuse ülekuulamisel sellele, kas Jeesus on juutide kuningas, ilmselt seetõttu, et Rooma riigis vajas iga kuningas valitsemiseks keisri luba.

Jah, olen. Sõna-sõnalt „Sa ise ütled seda”. Jeesus kinnitas, et Pilatuse öeldu on tõsi. (Vrd Mt 26:25 ja 26:64 kommentaari.) Oma vastusega tunnistas Jeesus Pilatusele, et ta on kuningas, kuid mitte selles mõttes, mida Pilatus ette kujutab, sest Jeesuse kuningriik „ei ole sellest maailmast” ega konkureeri Roomaga. (Joh 18:33–37.)

Kas sina oled juutide kuningas? Vt Mt 27:11 kommentaari.

Jah, olen. Vt Mt 27:11 kommentaari.

lasi ... neile tavaliselt vabaks ühe vangi. Kõik neli evangeeliumikirjutajat mainivad seda tava. (Mt 27:15–23; Lu 23:16–25; Joh 18:39, 40.) Kuigi Piibli heebreakeelsest osast ei leia selleks alust ega pretsedenti, paistab, et Jeesuse päeviks oli juutidel selline tava välja kujunenud. Tõenäoliselt polnud roomlaste silmis sellises toimingus midagi imelikku, sest tõendid näitavad, et ka nad ise vabastasid vange rahvahulga meeleheaks.

muudkui karjusid. Võib tõlkida ka „karjusid taas”. Nagu näitab tekst Lu 23:18–23, nõudis rahvahulk vähemalt kolmel korral Pilatuselt Jeesuse hukkamist. Markuse ülestähendusest selgub, et Pilatus küsis kolm korda rahvahulgalt Jeesuse kohta küsimusi. (Mr 15:9, 12, 14.)

piitsutada. Roomlased peksid karistatavaid piitsaga, mille nimi oli ladina keeles flagellum ja millest on tuletatud siin kasutatud kreeka verb phragellóo. See koosnes kepi otsas olevatest nööridest või sõlmedega nahkrihmadest. Vahel olid neile kinnitatud teravad luukillud või metallitükid, et piitsutamine oleks piinarikkam. Selline peksmine tekitas sügavaid haavasid ja lõikus lihasse ning võis olla isegi surmav.

piitsutada. Vt Mt 27:26 kommentaari.

maavalitseja residentsi. Kreeka sõna praitórion, mis on pärit ladina sõnast praetorium, tähendab Rooma maavalitseja residentsi. Jeruusalemmas oli selleks ilmselt Herodes Suure ehitatud palee, mis asus ülalinna loodeosas. (Vt lisa B12, kus on näidatud selle asukoht.) Pilatus elas tavaliselt Kaisareas ja käis Jeruusalemmas ainult pühade ajal, et ära hoida rahvarahutusi.

maavalitseja residentsi. Vt Mt 27:27 kommentaari.

Nad riietasid ta purpurrüüsse. Sõdurid tegid seda Jeesuse ja tema kuningaks olemise pilkamiseks. Matteuse paralleeltekst (27:28) ütleb, et nad panid Jeesusele ümber erepunase rüü, millist kandsid kuningad, magistraadid ja kõrgemad sõjaväelased. Markuse ja ka Johannese tekstis (19:2) öeldakse, et rüü oli purpurikarva, kuid vanal ajal nimetati purpuriks kõiki värvitoone, mis moodustusid punasest ja sinisest. Millist värvitooni vaataja tajus, mõjutas see, mis nurga alt ta seda nägi, samuti valguse peegeldus rüül ning taust. Fakt, et evangeeliumikirjutajad määratlevad rüü värvust erinevalt, näitab, et nad ei kirjutanud oma lugu lihtsalt üksteiselt maha.

okaskrooni. Peale selle et sõdurid riietasid Jeesuse purpurrüüsse (nagu öeldakse selles salmis eespool), asetasid nad talle tema kuningavõimu pilkamiseks pähe okaskrooni ning panid valitsuskepiks kätte rookepi, nagu näitab Mt 27:29.

Ole tervitatud. Võib tõlkida ka „Elagu”. Sõna-sõnalt „Rõõmu sulle”. Nad tervitasid teda nagu keisrit, tahtes teda naeruvääristada.

Ole tervitatud. Vt Mt 27:29 kommentaari.

sülitavad tema peale. Kellegi peale või kellelegi näkku sülitamine väljendas äärmist põlgust, vaenulikkust või viha ning oli kannatanule väga alandav. (4Mo 12:14; 5Mo 25:9.) Jeesus ennustas siin, milline kohtlemine teda ees ootab. See, mis Jeesusele osaks sai, viis täide messia kohta käiva ennustuse: „Ma ei peitnud oma palet solvangute ja sülje eest.” (Jes 50:6.) Tema peale sülitati, kui ta oli sanhedrini ees (Mr 14:65), ning Rooma sõdurid sülitasid ta peale pärast seda, kui Pilatus oli tema üle kohut mõistnud. (Mr 15:19.)

talle austust avaldama. Võib tõlkida ka „et tema ees kummardada”. Siin kasutatud kreeka sõna proskynéo võib tähendada nii kellegi jumalana kummardamist kui ka kellelegi austuse avaldamist. Selles salmis on sel aga viimati mainitud tähendus, sest astroloogid küsisid, kust nad leiavad „selle juutide kuninga, kes on sündinud”. On ilmne, et nad soovisid austada Jeesust kui inimesest kuningat, mitte kummardada teda kui jumalat. Sama kreeka sõna kasutatakse tekstis Mr 15:18, 19, mis räägib sellest, kuidas sõdurid mõnitavalt Jeesuse ees kummardasid ja teda juutide kuningaks nimetasid. (Vt Mt 18:26 kommentaari.)

sülitasid ta peale. Selle põlgusavaldusega läksid täide Jeesuse enda sõnad tekstis Mr 10:34 ning messia kohta käiv ennustus tekstis Jes 50:6. (Vt Mr 10:34 kommentaari.)

kummardasid tema ees. Võib tõlkida ka „avaldasid talle austust”. Kreeka verbi proskynéo kasutatakse siin sõdurite mõnitava tegevuse kirjeldamiseks: nad kummardasid pilkavalt Jeesuse ees, nimetades teda juutide kuningaks. (Mr 15:18; vt Mt 2:2 kommentaari.)

postil hukata. Võib tõlkida ka „posti külge panna”. See on esimene koht rohkem kui 40 kohast, kus kreeka verb stauróo Piibli kreekakeelses osas esineb. Verb on tuletatud nimisõnast staurós, mida võib tõlkida vastega „piinapost”. (Vt Mt 10:38, 16:24, 27:32 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”.) Septuagintas on see tegusõna tekstis Est 7:9, kus Haaman kästi riputada rohkem kui 20 m kõrguse posti külge. Klassikalises kreeka keeles tähendas see sõna postidega tarastamist, palk- või pihtaia ehitamist.

postile naelutada. Võib tõlkida ka „posti külge panna”. (Vt Mt 20:19 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post” ja „Piinapost”.)

sunnib sind oma teenistuses. Viide kohustuslikule teenistusele, mida Rooma võimud võisid nõuda oma kodanikelt. Nad võisid näiteks sundida inimesi või loomi teenistusse või võtta enda valdusse mida tahes, et riigi huve edendada. Nii näiteks sunniti Küreenest pärit Siimonit kandma Jeesuse piinaposti. (Mt 27:32.)

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

Küreenest. Põhja-Aafrika rannikulinn Kreeta saarest lõunaedalas. (Vt lisa B13.)

sundisid. Siin on viide sundteenistusele, mida Rooma võimuesindajad võisid kodanikult nõuda. Nii inimesi kui ka loomi võidi panna mingit tööd tegema, samuti võidi võtta enda valdusse mida tahes, et riigi huve edendada. (Vt Mt 5:​41 kommentaari.)

piinaposti. Vt Mt 27:32 kommentaari.

Küreenest. Vt Mt 27:32 kommentaari.

Aleksandrose ja Ruufuse isa. Seda tõika Küreene Siimoni kohta mainib üksnes Markus.

Kolgata. Tuleneb heebrea sõnast, mis tähendab „pealuu”. (Vt Joh 19:17; vrd Koh 9:53, kus heebrea sõna gulgólet on tõlgitud „kolju”.) Jeesuse ajal oli Kolgata väljaspool Jeruusalemma müüre, aga selle täpne asukoht pole kindel. (Vt lisa B12.) Piibel ei ütle, et Kolgata asus künkal, aga mainib, et mõned jälgisid hukkamist eemalt. (Mr 15:40; Lu 23:49.)

Kolgata. Vt Mt 27:33 kommentaari.

Pealuu paik. Vastav kreeka väljend on kraníu tópos, mis on tõlge heebrea sõnast gólgota. (Vt selle salmi kommentaari Kolgata.)

kibeda ainega. Sõna-sõnalt „sapiga”. Kreeka sõna cholé tähendab siin kibedat ainet üldiselt või taimedest valmistatud kibedat vedelikku. Matteus viitab ennustusele tekstis L 69:21, kus heebrea sõna, mille vasteks on „mürk”, on Septuagintas tõlgitud sama kreeka sõnaga (cholé). Ilmselt olid Jeruusalemma naised seganud veini sisse kibedat ainet, millel oli valuvaigistav toime, ja roomlased ei keelanud seda pakkuda. Paralleeltekst Mr 15:23 ütleb, et vein oli segatud uimastava mürriga. Arvatavasti oli veinile lisatud nii mürri kui ka mingit kibedat ainet.

veini, mis oli segatud uimastava mürriga. Paralleeltekst Mt 27:34 ütleb, et veini oli segatud kibeda ainega. Arvatavasti oli veinile lisatud nii mürri kui ka mingit kibedat ainet. Sellist segu pakuti ilmselt valu vaigistamiseks. (Vt selle salmi kommentaari ta ei võtnud seda ja Mt 27:34 kommentaari.)

ta ei võtnud seda. Tõenäoliselt tahtis Jeesus, et kõik tema meeled selle viimse usuproovi ajal võimalikult selged oleksid.

jagasid nad ... omavahel tema riided. Tekstis Joh 19:23, 24 antakse lisainfot, mida Matteus, Markus ja Luukas ei maini. Nelja evangeeliumi aruannetest võib kokku panna järgmise loo: Rooma sõdurid heitsid liisku nii pealisrõiva kui ka alusrõiva üle; pealisriided jagasid nad „nelja ossa, nii et iga sõdur sai ühe osa”; alusrõivast ei nad tahtnud tükeldada, seepärast heitsid nad sellele liisku; liisuheitmine täitis ennustuse tekstis L 22:18. Arvatakse, et sõdurid said hukatava riided tavapäraselt endale. Kurjategijad võeti enne hukkamist riidest lahti, et neid veelgi rohkem alandada.

jagasid tema riided omavahel. Vt Mt 27:35 kommentaari.

heites liisku. Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Liisk”.

kolmas tund. St umbes kell 9 hommikul. Mõned viitavad näilisele vasturääkivusele selle kirjakoha ja teksti Joh 19:14–16 vahel, kus öeldakse, et oli umbes kuues tund, kui Pilatus andis Jeesuse hukata. Kuigi Piibel seda erinevust otseselt ei selgita, tasub arvesse võtta järgmist. Jeesuse maise elu viimase päeva sündmuste toimumisaeg on evangeeliumites üldjoontes ühtmoodi edasi antud. Kõik neli lugu näitavad, et preestrid ja vanemad tulid kokku pärast koitu ning et seejärel viidi Jeesus Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse juurde. (Mt 27:1, 2; Mr 15:1; Lu 22:66–23:1; Joh 18:28.) Nii Matteus, Markus kui ka Luukas ütlevad, et kui Jeesus oli juba postile löödud, laskus kuuendal tunnil üle kogu maa pimedus, mis kestis üheksanda tunnini. (Mt 27:45, 46; Mr 15:33, 34; Lu 23:44.) Jeesuse hukkamise aja kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et piitsutamist võidi pidada hukkamisprotseduuri osaks. Vahel oli piitsutamine nii ränk, et ohver suri. Jeesust piitsutati sedavõrd julmalt, et tema piinapost tuli panna teise mehe selga, kuigi Jeesus oli seda algul ise kandnud. (Lu 23:26; Joh 19:17.) Kui hukkamisprotseduuri alguseks peeti piitsutamist, oli hukkamine Jeesuse postile löömise hetkeks juba tükk aega kestnud. Seda mõtet toetavad tekstid Mt 27:26 ja Mr 15:15, kus mainitakse piitsutamist ja postile löömist koos. Seega võisid eri inimesed määratleda hukkamisaega erinevalt, olenevalt sellest, millal nende arvates hukkamisprotseduur algas. See kõik võib selgitada, miks Pilatus imestas, saades teada, et Jeesus suri nii ruttu pärast postile löömist. (Mr 15:44.) Pealegi kajastavad piiblikirjutajad sageli tava, mille kohaselt jaotati päev (nagu ka öö) neljaks kolmetunniseks osaks. Selline päevajaotus selgitab, miks räägitakse tihti kolmandast, kuuendast ja üheksandast tunnist arvestatuna päikesetõusust umbes kell 6. (Mt 20:1–5; Joh 4:6; Ap 2:15; 3:1; 10:3, 9, 30.) Samuti polnud inimestel täpseid ajanäitajaid, nii et tunnile viidates öeldi sageli „umbes” või „paiku”, nagu ka tekstis Joh 19:14. (Mt 27:46; Lu 23:44; Joh 4:6; Ap 10:3, 9.) Kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Markus võis pidada silmas nii piitsutamist kui ka postile löömist, Johannes aga ainult postile löömist. Mõlemad võisid ümardada aja lähima tunnini, millega algas kolmetunnine jaotis, kusjuures Johannes kasutas sõna „umbes”. Need asjaolud võivad seletada eri evangeeliumites mainitud erinevat aega. Ja veel, tõsiasi, et Johannes tähendas üles teistsuguse aja kui Markus, kes oli kirjutanud oma evangeeliumi aastakümneid varem, näitab, et ta ei võtnud seda lihtsalt Markuse evangeeliumist.

röövlit. Kreeka sõna lestés võib tähendada ka vägivaldset mässajat. Sama sõna kasutatakse Barabase kohta (Joh 18:40), kes vastavalt tekstile Lu 23:19 oli vangi heidetud mõrva ja mässu pärast. Paralleeltekst Lu 23:32, 33, 39 nimetab mehi kurjategijateks (kakúrgos).

röövlit. Vt Mt 27:38 kommentaari.

Mõnes hilisemas käsikirjas on siin sõnad „Ja läks täide kirjakoht, mis ütleb: „Ta arvati seadusrikkujate hulka””, mis on osaline tsitaat tekstist Jes 53:12. Kõige varasemates ja usaldusväärsemates käsikirjades need sõnad aga puuduvad ning ilmselt polnud neid Markuse evangeeliumi originaaltekstis. Samasugune ütlus on tekstis Lu 22:37, kus see on inspireeritud pühakirja osa. Arvatakse, et mõni ümberkirjutaja lisas need Luuka evangeeliumi sõnad Markuse evangeeliumisse. (Vt lisa A3.)

vangutasid pead. Peavangutamine väljendas põlgust, pilget ja mõnitust. Sellega viisid möödaminejad enesele teadmata täide prohvetiennustuse, mis on kirjas tekstis L 22:7.

vangutasid pead. Vt Mt 27:39 kommentaari.

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

piinapostilt. Vt Mt 27:32 kommentaari.

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

piinapostilt. Vt Mt 27:32 kommentaari.

kolmanda tunni paiku. Umbes kell 9 hommikul. Esimesel sajandil jagasid juudid päeva 12 tunniks ja see algas päikesetõusuga kell 6. (Joh 11:9.) Kolmas tund oli kell 9, kuues tund kell 12 ja üheksas tund kell 15. Kuna inimestel polnud täpseid ajanäitajaid, anti mingi sündmusega seoses harilikult teada selle ligikaudne toimumisaeg. (Joh 1:39; 4:6; 19:14; Ap 10:3, 9.)

kolmanda tunni paiku. Umbes kell 9 hommikul. Esimesel sajandil jagasid juudid päeva 12 tunniks ja see algas päikesetõusuga kell 6. (Joh 11:9.) Kolmas tund oli kell 9, kuues tund kell 12 ja üheksas tund kell 15. Kuna inimestel polnud täpseid ajanäitajaid, anti mingi sündmusega seoses harilikult teada selle ligikaudne toimumisaeg. (Joh 1:39; 4:6; 19:14; Ap 10:3, 9.)

kuues tund. Umbes kell 12 päeval. (Vt Mt 20:3 kommentaari.)

pimedus. Luuka evangeeliumi paralleeltekstis lisatakse mõte, et „päikesevalgus kadus”. (Lu 23:44, 45.) See pimedus oli üleloomulik nähtus, mille taga oli Jumal. Tegu ei saanud olla päikesevarjutusega, sest need toimuvad ainult noorkuu ajal. Ent käes oli paasaaeg, kui oli täiskuu. Pealegi vältas see pimedus kolm tundi, samal ajal kui pikim täielik päikesevarjutus kestab alla kaheksa minuti.

üheksanda tunnini. Umbes kella 15-ni. (Vt Mt 20:3 kommentaari.)

Elii, Elii, lemaa sabahtani? Kuigi on arvatud ka, et need sõnad on arameakeelsed, olid need siiski ilmselt öeldud heebrea keeles, mida oli mõjutanud aramea keel. Kreeka keelde translitereeritud sõnad Matteuse ja Markuse evangeeliumis ei võimalda algkeelt täpselt määratleda.

Mu Jumal, mu Jumal. Jeesus hüüdis oma taevase isa poole, nimetades teda oma Jumalaks, ja viis sellega täide ennustuse tekstis L 22:1. Jeesuse hädahüüe võis tema kuulajatele meelde tuletada muidki ennustusi sellest laulust (et teda pilgatakse, mõnitatakse, tullakse tema käte ja jalgade kallale ning heidetakse liisku tema riiete pärast). (L 22:6–8, 16, 18.)

Elii, Elii, lemaa sabahtani? Vt Mt 27:46 kommentaari.

Mu Jumal, mu Jumal. Vt Mt 27:46 kommentaari.

Eelijat. Nimi Eelija tähendab heebrea keeles „minu Jumal on Jehoova”.

hapu veini. Võib tõlkida ka „veiniäädika”. Ilmselt mõeldakse haput jooki, mille ladinakeelne nimi oli acetum (veiniäädikas) ja mida veega lahjendatult kutsuti posca’ks. Vaesed inimesed ja Rooma sõdurid jõid seda janu kustutamiseks, sest see oli odav. Septuaginta kasutab sama kreeka sõna (óxos) teksti L 69:21 tõlkimisel. Seal on ennustus selle kohta, et messiale antakse janu kustutamiseks veiniäädikat.

rookepi. Johannes nimetab seda iisopivarreks. (Joh 19:29; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Iisop”.)

hapu veini. Vt Mt 27:48 kommentaari.

rookepi. Vt Mt 27:48 kommentaari.

suri. Sõna-sõnalt „andis ära vaimu”. Vaim (kr pneúma) tähendab siin hingeõhku või elujõudu ja seda annab mõista ka tekstis Mr 15:37 kasutatud kreeka verb ekpnéo (välja hingama; viimast hingetõmmet tegema). Arvatakse ka, et kreeka väljend „andis ära” tähendab, et Jeesus loobus ellujäämise nimel võitlemast, kuna ta oli kõik lõpetanud. (Joh 19:30.) Ta „tühjendas oma hinge surmani”. (Jes 53:12, allm; Joh 10:11.)

suri. Võib tõlkida ka „tegi viimse hingetõmbe”, „heitis hinge”. (Vt Mt 27:50 kommentaari.)

eesriie. See kaunite ornamentidega kangas eraldas templi püha paika kõige pühamast paigast. Juudi pärimuse järgi oli eesriie 18 m kõrge, 9 m lai ja 7,4 cm paks. Seda pooleks käristades väljendas Jehoova oma viha Jeesuse tapjate vastu, aga näitas ka, et pääs taevasse on nüüd avatud. (Heb 10:19, 20; vt „Sõnaseletusi”.)

pühamu. Kreeka sõna naós viitab siin templihoonele, kus asusid püha paik ja kõige püham paik.

eesriie. Vt Mt 27:51 kommentaari.

pühamu. Vt Mt 27:51 kommentaari.

ihukaitsja. Vastav kreeka sõna spekulátor on laen ladina keelelest (ld speculator) ja võib tähendada ihukaitsjat, käskjalga ja vahel ka timukat. Piibli kreekakeelses osas, peamiselt Matteuse ja Markuse evangeeliumis, on kokku umbes 30 ladina keelest pärit sõna. Enamasti on tegu sõjaliste, juriidiliste, finantsiliste või olmet puudutavate mõistetega. Markus kasutab neid rohkem kui ükski teine piiblikirjutaja, mis kinnitab arvamust, et ta kirjutas oma evangeeliumi Roomas ja tegi seda põhiliselt mittejuute, eeskätt roomlasi silmas pidades. (Vt Joh 19:20 kommentaari.)

sadakonnaülem. Võib tõlkida ka „tsentuurio”. Umbes saja sõduri ülem Rooma sõjaväes. Võimalik, et see kõrges auastmes sõjaväelane oli Pilatuse juures, kui see Jeesuse üle kohut mõistis, ning kuulis, kuidas juudid ütlesid, et Jeesus on väitnud end olevat Jumala poja. (Mr 15:16; Joh 19:7.) Markus kasutab siin kreeka sõna kentyríon, mis on laen ladina keelest ja esineb ka tekstis Mr 15:44, 45. (Vt „Markuse evangeeliumi tutvustust” ning Mr 6:27 ja Joh 19:20 kommentaari.)

Maarja Magdaleena. Võib tõlkida ka „Maarja Magdalast”. Tema lisanimi viitab ilmselt Magdala linnale, mis on Galilea mere läänekaldal Kapernauma ja Tiberiase vahel. Arvatakse, et Magdala oli Maarja kodulinn. (Vt Mt 15:39 ja Lu 8:2 kommentaari.)

Maarja Magdaleena. Vt Mt 27:56 kommentaari.

Jaakobus Noorema. Võib tõlkida ka „Jaakobus Väiksema”. Ta oli Jeesuse apostel ning Alfeuse poeg. (Mt 10:2, 3; Mr 3:18; Lu 6:15; Ap 1:13.) Teda nimetati nooremaks või väiksemaks võib-olla sellepärast, et ta oli kas noorem või lühem kui teine apostel Jaakobus, Sebedeuse poeg.

Joosese. Lühivorm nimest Joosifja, mis tähendab heebrea keeles „Jaah lisagu”. Mõnes käsikirjas on siin „Joosep”, enamikus on aga „Jooses”. (Vrd paralleeltekstiga Mt 27:56.)

Saloome. Nimi Saloome tuleb arvatavasti heebrea sõnast tähendusega „rahu”. Saloome oli Jeesuse jünger. Ta võis olla apostlite Jaakobuse ja Johannese ema (vrd teksti Mt 27:56 tekstidega Mr 3:17 ja 15:40). Matteus ütleb „Sebedeuse poegade ema”, Markuse paralleeltekst aga „Saloome”. Ja tekstide Mr 15:40 ja Joh 19:25 kõrvutamine annab alust arvata, et Saloome võis olla Jeesuse ema Maarja lihane õde. Kui see oli nii, olid Jaakobus ja Johannes Jeesuse tädipojad. Tõenäoliselt oli Saloome üks neid naisi, kes käisid Jeesusega kaasas ja toetasid teda oma varaga, nagu näitavad tekstid Mt 27:55, 56, Mr 15:41 ja Lu 8:3.

ettevalmistuspäev. Kuna paistab, et Markus kirjutab peamiselt mittejuutidest lugejatele, lisab ta sellele väljendile selgituse see tähendab päev enne hingamispäeva, mida pole üheski teises evangeeliumis. (Mt 27:62; Lu 23:54; Joh 19:31.) Sel päeval tegid juudid ettevalmistusi hingamispäevaks: valmistasid lisakoguses toitu ja lõpetasid ära tööd, mida ei saanud edasi lükata hingamispäevale järgnevale päevale. Kõnealusel juhul langes ettevalmistuspäev 14. niisanile. (Vt „Sõnaseletusi”.)

Arimaatiast. Linna nimi tuleb heebrea sõnast, mis tähendab kõrget kohta. Tekstis Lu 23:51 on seda nimetatud „Juudamaa linnaks”. (Vt lisa B10.)

sanhedrin. Juudi kõrgeim kohus Jeruusalemmas. Kreeka sõna synédrion tähendab sõna-sõnalt „koos istumine”. Kuigi see sõna käis koosolekute kohta üldiselt, mõeldi Iisraelis sellega kohtuid. (Vt Mt 5:22 kommentaari ja „Sõnaseletusi”; vt ka lisa B12, kus on märgitud sanhedrinisaali võimalik asukoht.)

Joosep. Eri evangeeliumid annavad Joosepi kohta teada erinevaid üksikasju, milles ilmneb evangeeliumikirjutajate individuaalsus. Maksukoguja Matteus märgib, et Joosep oli rikas mees. Markus, kes kirjutas peamiselt roomlastele, ütleb, et ta oli ülemkohtu lugupeetud liige, kes ootas Jumala kuningriiki. Luukas, kaastundlik arst, ütleb, et Joosep oli hea ja õiglane mees, kes polnud hääletanud ülemkohtus Jeesuse süüdimõistmise poolt. Üksnes Johannes mainib, et Joosep oli Jeesuse jünger salaja, sest ta kartis juute. (Mt 27:57–60; Mr 15:43–46; Lu 23:50–53; Joh 19:38–42.)

Arimaatiast. Vt Mt 27:57 kommentaari.

ülemkohtu ... liige. Võib tõlkida ka „nõunik”. St Jeruusalemmas asuva juutide kõrgeima kohtu sanhedrini liige. (Vt Mt 26:59 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”.)

hauda. Mõeldakse pehmesse lubjakivisse raiutud koobast. Sellistes koobastes olid sageli lavatsid või orvad, kuhu surnukehad pandi. (Vt Mr 6:29 kommentaari.)

hauakoopasse. Vt Mt 27:60 kommentaari.

kivi. Arvatavasti oli kivi ümara kujuga, kuna salm ütleb, et see veeretati hauasuu ette, ning tekst Mr 16:4 ütleb, et kui Jeesus oli üles äratatud, oli kivi ära veeretatud. See võis kaaluda vähemalt tonni. Matteus nimetab seda suureks kiviks. (Mt 27:60.)

Pildid ja videod

Sanhedrin
Sanhedrin

Sanhedriniks ehk Suurkohtuks nimetataval juudi kõrgeimal kohtul oli 71 liiget. See asus Jeruusalemmas. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin„.) Mišna järgi olid sanhedrinisaalis poolkaarena asetsevad kolmeastmelised istmeread ning kohapeal oli ka kaks kirjutajat, kes kohtu otsused üles tähendasid. Pildil kujutatu põhineb osalt Jeruusalemmas avastatud varemetel, mis mõne arvamuse kohaselt on jäänused 1. sajandi sanhedrinisaalist. (Vt lisa B12 kaarti „Jeruusalemm ja selle ümbrus”.)

1. Ülempreester

2. Sanhedrin

3. Kohtualune

4. Kirjutajad

Nael kandluus
Nael kandluus

Fotol on jäljend inimese kandluust, mida läbib 11,5 cm pikkune raudnael. Selline kandluu leiti 1968. aastal Jeruusalemma põhjaosas tehtud väljakaevamistel ning see on pärit Rooma ajast. Leid tõendab, et inimene, kes hukati puust postil, võidi kinnitada sinna naeltega. Võimalik, et samasuguseid naelu kasutasid Rooma sõdurid Jeesus Kristuse postile löömiseks. Kandluu leiti kivist säilmekirstust ehk ossuaariumist, kuhu surnu luud pandi pärast keha kõdunemist. See näitab, et postil hukatu võidi ka matta.

Hauakoobas
Hauakoobas

Juutidel oli kombeks matta oma surnud kas looduslikesse või kaljusse raiutud koobastesse. Need asusid üldjuhul väljaspool linna, erandiks olid kuningate hauakambrid, mis olid alati linnas. Juutide hauad, mis seni on leitud, on märkimisväärselt lihtsad. Põhjus on tõenäoliselt selles, et juutide religiooni juurde ei kuulunud surnute kultust, samuti ei uskunud nad, et elu jätkub pärast surma vaimumaailmas.