Luuka 3:1–38
Allmärkused
Kommentaarid
Pildid ja videod

Tiberius sündis aastal 42 e.m.a. Aastal 14 m.a.j sai temast teine Rooma keiser. Ta suri märtsis 37 m.a.j. Seega oli Tiberius keiser kogu Jeesuse teenistuse vältel ning just tema valitsemisajal lausus Jeesus seoses maksurahaga: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile.” (Mr 12:14–17; Mt 22:17–21; Lu 20:22–25.)

Fotodel on vasesulamist münt mõlemalt poolt. Selle umbes Jeesuse teenistusaja paiku vermitud mündi lasi teha Herodes Antipas, kelle tetrarhia hõlmas Galilead ja Peread. Kui variserid ütlesid Jeesusele, et Herodes tahab teda tappa, viibis Jeesus tõenäoliselt parajasti Pereas, Herodese valitsetaval alal, olles teel Jeruusalemma. Neile vastates ütles Jeesus Herodese kohta „see rebane”. (Vt Lu 13:32 kommentaari.) Kuna enamik Herodese alamatest olid juudid, lasi ta oma müntidele panna palmioksa (1) ja pärja (2) kujutise, mis ei riivanud juutide tundeid.

Algkeelsed sõnad, mis on Piiblis tõlgitud vastega „kõrb” (hbr midbár ja kr éremos), tähendavad üldjuhul hõredalt asustatud metsikut maa-ala, näiteks põõsaste ja rohuga steppi või isegi karjamaad. Samu sõnu kasutatakse ka kuivade piirkondade, st päris kõrbete kohta. Piiblis mõeldakse kõrbe all tavaliselt Juuda kõrbe, kus elas Ristija Johannes ja kus Kurat püüdis Jeesust kiusatusse viia. (Mr 1:12.)

Piibliaegade sandaalid koosnesid nahast, puidust või muust kiulisest materjalist tallast ja nahkpaeltest, millega need jala külge seoti. Sandaale kasutati sümbolitena teatud tehingutes ja kujundina mõnedes ütlustes. Kui Moosese seaduse all keeldus mõni mees täitmast mehevenna kohust ehk abiellumast oma venna lesega, pidi lesk võtma tal sandaali jalast, pärast mida hakati selle mehe peret kutsuma häbistavalt „selle pereks, kellelt võeti sandaal”. (5Mo 25:9, 10.) Omandi või väljaostuõiguse üleandmisel pidi mees sandaali jalast võtma ja teisele andma. (Ru 4:7.) Kellegi sandaalirihmade lahtisidumist või tema jaoks sandaalide kaasaskandmist peeti sedavõrd madalaks tööks, et tavaliselt tegi seda ori. Ristija Johannes viitas sellele tõsiasjale, andmaks mõista, kui palju madalam on tema Kristusest.

Fotol on kaks tagurpidi keeratud viljapeksurege (1) (koopiad), mille alumise külje sisse on pandud teravad kivid. (Jes 41:15.) Teisel fotol (2) on näha, et põllumees on laotanud viljavihud viljapeksuplatsile ning seisab viljapeksureel ja laseb pullidel end mööda vilja vedada. Loomade sõrad ja viljapeksuree alla kinnitatud teravad kivid lõikasid kõrred peeneks, nii et eraldusid viljaterad. Seejärel võttis põllumees tuulamislabida või -hargi (3) ning hakkas pekstud vilja õhku viskama. Tuul kandis aganad minema, ent viljaterad, mis olid raskemad, langesid maha. Viljapeks sümboliseerib Piiblis sobivalt seda, kuidas Jehoova vaenlasi pekstakse ja nad purustatakse. (Jer 51:33; Mi 4:12, 13.) Ristija Johannes näitlikustas viljapeksuga seda, et õiged eraldatakse jumalatutest.