nädala esimesel päeval. St 16. niisanil. See oli päev, mida praegu nimetatakse pühapäevaks. Juutidel oli see nädala esimene päev.

hauda. Mõeldakse pehmesse lubjakivisse raiutud koobast. Sellistes koobastes olid sageli lavatsid või orvad, kuhu surnukehad pandi. (Vt Mr 6:29 kommentaari.)

ostsid ... lõhnaaineid, et minna Jeesuse surnukeha võidma. Jeesuse surnukeha oli juutide matusekombe kohaselt juba matmiseks ette valmistatud. (Joh 19:39, 40.) Kuna ta aga oli surnud umbes kolm tundi enne hingamispäeva algust ja juudid ei tohtinud hingamispäeval seesugust tööd teha, olid ettevalmistused tehtud ilmselt kiiruga. Nüüd, järgmisel päeval pärast hingamispäeva, st kolmandal päeval Jeesuse hukkamisest, tulid naised teda veel kord lõhnaainete ja õlidega võidma, ilmselt selleks, et surnukeha kauem säiliks. (Lu 23:50–24:1.) Arvatavasti kavatsesid nad kanda lõhnaaineid ja õlisid surilinade peale, millesse põrm oli mähitud.

Nädala esimesel päeval. Vt Mt 28:1 kommentaari.

hauakoopa. Vt Mt 27:60 kommentaari.

lõhnaained, mis nad olid valmistanud. Vt Mr 16:1 kommentaari.

kivi. Arvatavasti oli kivi ümara kujuga, kuna salm ütleb, et see veeretati hauasuu ette, ning tekst Mr 16:4 ütleb, et kui Jeesus oli üles äratatud, oli kivi ära veeretatud. See võis kaaluda vähemalt tonni. Matteus nimetab seda suureks kiviks. (Mt 27:60.)

kivi. Vt Mr 15:46 kommentaari.

oma isanda Jeesuse. Mõnes käsikirjas need sõnad puuduvad, aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. (Rohkem infot selle kohta, kuidas koostati kreeka alustekst, leiab lisast A3.)

kaks säravates riietes meest. Mõeldakse ingleid. (Vrd Lu 24:23.) Tekstis Ap 1:10 öeldakse inglite kohta „kaks meest valgetes riietes”.

Teda pole siin, ta on üles äratatud. Mõnes käsikirjas need sõnad puuduvad, aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. (Vt lisa A3.)

postil hukata. Võib tõlkida ka „posti külge panna”. See on esimene koht rohkem kui 40 kohast, kus kreeka verb stauróo piibli kreekakeelses osas esineb. Verb on tuletatud nimisõnast staurós, mida võib tõlkida vastega „piinapost”. (Vt Mt 10:38, 16:24, 27:32 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”.) Septuagintas on see tegusõna tekstis Est 7:9, kus Haaman kästi riputada rohkem kui 20 m kõrguse posti külge. Klassikalises kreeka keeles tähendas see sõna postidega tarastamist, palk- või pihtaia ehitamist.

lüüakse postile. Võib tõlkida ka „pannakse posti külge”. (Vt Mt 20:19 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”.)

öelge tema jüngritele, et ta on surnuist üles äratatud. Need naised olid esimesed jüngrid, kellele räägiti Jeesuse ülesäratamisest. Neile anti ka juhis teavitada sellest teisi jüngreid. (Mt 28:2, 5, 7.) Juudi pärimuse järgi polnud naistel lubatud kohtus tunnistust anda. Vastupidi sellele austas Jehoova ingel neid naisi rõõmutoova ülesandega.

nad ... teatasid kõigest sellest neile üheteistkümnele. Need kaks inglit, kelle kohta tekstis Lu 24:4 öeldakse „kaks säravates riietes meest”, oleksid võinud Jeesuse ülesäratamisest teatada kõigepealt meestele, kuid nad lasid sel aul osaks saada hoopis naistele. (Lu 24:6–9; Joh 20:11–18.) Lisaks käskisid nad just naistel teatada Jeesuse ülesäratamisest „neile üheteistkümnele ja kõigile teistele” jüngritele. Ja üks esimesi jüngreid, kes nägi ülesäratatud Jeesust, oli Maarja Magdaleena. (Joh 20:16; vt Mt 28:7 kommentaari.)

haua juurest. Mõnes käsikirjas need sõnad puuduvad, aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades.

Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks. Naist, keda on piiblis sageli nimetatud Maarja Magdaleenaks (Maarja Magdalast), mainitakse esimest korda selles salmis, kui käimas on Jeesuse teine kuulutustööaasta. Tema lisanimi Magdaleena viitab ilmselt Magdala linnale. See linn asus Galilea mere läänekaldal Kapernauma ja Tiberiase vahel. Arvatakse, et Magdala oli Maarja kodulinn. Maarja Magdaleenast räägitakse kõige rohkem seoses Jeesuse surma ja ülesäratamisega. (Mt 27:55, 56, 61; Mr 15:40; Lu 24:10; Joh 19:25.)

Maarja Magdaleena. Vt Lu 8:2 kommentaari.

Johanna. See on lühivorm heebrea nimest Jehohanan, mis tähendab „Jehoova on olnud armuline”. Johanna, kes oli Herodes Antipase majapidaja Kuusase naine, on üks naistest, kelle Jeesus terveks tegi. Teda mainitakse piibli kreekakeelses osas ainult kaks korda, mõlemal korral Luuka evangeeliumis. (Lu 8:2, 3.)

mis oli küll juhtunud. Mõnes käsikirjas see salm puudub, aga esineb varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. (Vt lisa A3.)

umbes kümne kilomeetri. Sõna-sõnalt „60 staadioni”. Üks Rooma staadion oli 185 m. (Vt lisa B14.)

seletas. Kr diermeneúo. See tähendab nii „tõlkima” (Ap 9:36, allm; 1Ko 12:30) kui ka „selgitama; tõlgendama”. Selles salmis mõeldakse prohvetiennustuste selgitamist.

põlenud. See metafoor annab edasi mõtte tugevatest tunnetest, näiteks võidakse selle sõnaga kirjeldada kedagi, kes on tohutult rõõmus, innukas või millestki väga huvitatud. Siin kirjeldab see kahe jüngri reaktsiooni, kui Jeesus neile pühakirja selgitas.

pühakirja selgitas. Kreeka sõna dianoígo (sõna-sõnalt „täielikult avama”) esineb selles peatükis kolm korda. Esimest korda esineb see tekstis Lu 24:31, kus öeldakse, et kahe jüngri silmad läksid lahti ja nad said aru, et räägivad Jeesusega. Teine koht on Lu 24:32, kus on juttu pühakirja selgitamisest. Ja kolmas tekst, kus see esineb, on Lu 24:45, kus öeldakse, et Jeesus avas täielikult jüngrite mõistuse, nii et nad said pühakirjast aru. (Sama kreeka sõna on ka tekstides Ap 7:56; 16:14; 17:3.)

ja ütles: „Rahu teile!” Mõnes käsikirjas need sõnad puuduvad, aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades.

vaimu. Kuigi kreeka sõna pneúma võib tähendada ka vaimolendit, mõeldakse siin selle all ilmselt viirastust või nägemust. Jeesus näitas jüngritele oma käsi ja jalgu ning ütles: „Puudutage mind ja vaadake, sest vaimul ei ole liha ega luid, nagu te näete minul olevat.” (Lu 24:39.) Sellega kinnitas Jeesus, et ta oli võtnud endale inimkeha, nagu olid teinud inglid varasematel aegadel. (1Mo 18:1–8; 19:1–3.)

mu käsi ja jalgu. Roomlastel oli tavaks süüdimõistetud käsipidi (ja ilmselt ka jalgupidi) posti külge naelutada. (L 22:16; Joh 20:25, 27; Kol 2:14.) Mõnede õpetlaste arvates võidi Jeesuse jalad kinnitada ühe või mitme naelaga kas otse posti külge või posti küljes olevale väiksele alusele.

ja jalgu. Mõnes käsikirjas see salm puudub, aga esineb varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. (Vt lisa A3.)

kala. Mõnes hilises käsikirjas lisatakse sõnad „ja kärjemett”, aga varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades need puuduvad.

Moosese seaduses, prohvetiraamatutes ja lauludes. Sõna-sõnalt „Moosese seaduses ja Prohvetites ja Lauludes”. Jeesus grupeeris siin piibli heebreakeelse osa raamatud juutidele harjumuspärasel viisil. Moosese seaduse (hbr torá) all mõeldakse piibli raamatuid alates 1. Moosese raamatust kuni 5. Moosese raamatuni. Prohvetiraamatute (hbr neviím) all mõeldakse piibli heebreakeelse osa prohvetlikke kirjutisi, nende hulgas nn varajaste prohvetite raamatuid (Joosua rmt – Kuningate rmt). Laulude all mõeldakse kolmandat osa, kuhu kuuluvad piibli heebreakeelse osa ülejäänud raamatud ja mida nimetatakse Kirjutisteks (hbr ketuvím). Kolmandat osa on siin nimetatud lauludeks seepärast, et see on selle osa esimene raamat. Nende kolme osa esitähtedest moodustub sõna „tanah”, mis on juutide nimetus heebreakeelse pühakirja kohta. See, et Jeesus kasutas neid kolme nimetust, näitab, et piibli heebreakeelse osa kaanon oli selleks ajaks juba kindlalt paigas ja et Jeesus tunnustas seda.

minu tunnistajad. Jeesuse esimesed juutidest jüngrid juba olid Jumala tunnistajad: nad tunnistasid, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. (Jes 43:10–12; 44:8.) Nüüdsest aga pidid nad olema ka Jeesuse tunnistajad. Neil tuli teada anda, et Jeesus on messias ja kuningas, kes pühitseb Jehoova nime ja viib täide tema eesmärgi. Apostlite tegude raamatu kreekakeelses algtekstis kasutatakse sõnu mártys, martyréo ja diamartýromai (tunnistaja, tunnistust andma, põhjalikult tunnistust andma) ning teisi sarnaseid sõnu palju kordi. Üksnes Johannese evangeeliumis esineb neid veelgi rohkem. (Vt Joh 1:7 kommentaari.) Terves Apostlite tegude raamatus räägitakse, et Jeesusest ja Jumala kuningriigist on vaja tunnistust anda. (Ap 2:32, 40; 3:15; 4:33; 5:32; 8:25; 10:39; 13:31; 18:5; 20:21, 24; 22:20; 23:11; 26:16; 28:23.) Osa 1. sajandi kristlasi sai omaenese kogemuste najal kinnitada, et Jeesus elas, suri ja äratati üles. (Ap 1:21, 22; 10:40, 41.) Hilisemate aegade kristlastel tuli aga rääkida kõige selle tähendusest. (Ap 22:15; vt Joh 18:37 kommentaari.)

Teie peate nendest asjadest tunnistust andma. See on üks esimestest kordadest, kui Jeesus käsib oma jüngritel anda tunnistust tema elu ja teenistuse kohta, sealhulgas tema surma ja ülesäratamise kohta. (Vrd Joh 15:27.) Jeesuse juutidest jüngrid juba olid Jumala tunnistajad; nad tunnistasid, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. (Jes 43:10–12; 44:8.) Umbes 40 päeva pärast seda, kui Jeesus need sõnad ütles, kordas ta mõtet, et nüüd tuleb jüngritel olla ka tema tunnistajad. (Vt Ap 1:8 kommentaari.)

selle, mida mu isa on tõotanud. St püha vaimu, mida on tõotatud tekstides Jl 2:28, 29 ja Joh 14:16, 17, 26. See pidi andma Jeesuse järelkäijatele jõudu anda tunnistust kogu maailmas. (Ap 1:4, 5, 8; 2:33.)

sellesse linna. St Jeruusalemma.

Betaaniasse. Küla Õlimäe idakagunõlval 3 km kaugusel Jeruusalemmast. (Joh 11:18.) Betaanias elasid Marta, Maarja ja Laatsarus, kelle pool Jeesus Juudamaal käies peatus. (Joh 11:1.) Nüüd asub seal külake, mille araabiakeelse nime tähendus on „Laatsaruse asupaik”.

Ta viis. Sõna-sõnalt „Siis ta viis”. Tekstist Ap 1:3–9 selgub, et Jeesus läks taevasse 40 päeva pärast ülesäratamist. Seega ei toimunud selles peatükis kirjeldatud sündmused samal päeval. Sündmused, mis on kirjas tekstis Lu 24:1–49, toimusid päeval, kui Jeesus üles äratati (16. niisanil). Sündmused alates sellest salmist kuni peatüki lõpuni toimusid päeval, kui Jeesus taevasse läks (25. ijaril). (Vt lisa A7.)

Betaaniani. Vt Mt 21:17 kommentaari.

ja ta võeti üles taevasse. Mõnes käsikirjas need sõnad puuduvad, aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. Tekstis Ap 1:1, 2 ütleb Luukas, et oma esimeses jutustuses ehk oma evangeeliumis kirjutas ta kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas kuni päevani, mil ta üles võeti. Seega on loogiline arvata, et Luukas pani sõnad, et Jeesus võeti üles taevasse, kirja ka oma evangeeliumisse.

talle austust avaldama. Võib tõlkida ka „et tema ees kummardada”. Siin kasutatud kreeka sõna proskynéo võib tähendada nii kellegi jumalana kummardamist kui ka kellelegi austuse avaldamist. Selles salmis on sel aga viimati mainitud tähendus, sest astroloogid küsisid, kust nad leiavad „selle juutide kuninga, kes on sündinud”. On ilmne, et nad soovisid austada Jeesust kui inimesest kuningat, mitte kummardada teda kui jumalat. Sama kreeka sõna kasutatakse tekstis Mr 15:18, 19, mis räägib sellest, kuidas sõdurid mõnitavalt Jeesuse ees kummardasid ja teda juutide kuningaks nimetasid. (Vt Mt 18:26 kommentaari.)

kummardas ta ees. Võib tõlkida ka „avaldas talle austust”. Ka piibli heebreakeelses osas on näiteid inimestest, kes prohveteid, kuningaid ja teisi Jumala esindajaid kohates nende ees kummardasid. (1Sa 25:23, 24; 2Sa 14:4–7; 1Ku 1:16; 2Ku 4:36, 37.) See mees ilmselt mõistis, et ta räägib Jumala esindajaga, kel on väge inimesi tervendada. Oli täiesti sobilik kummardada Jehoova määratud tulevase kuninga ees, et väljendada talle austust. (Mt 9:18; rohkem infot siin kasutatud kreeka sõna kohta leiab Mt 2:2 kommentaarist.)

kummardasid ... ta ees. Võib tõlkida ka „avaldasid ... talle austust”. Nad kummardasid Jeesuse kui Jumala esindaja ees, aga ei pidanud teda Jumalaks, vaid Jumala pojaks. (Vt Mt 2:2, 8:2 ja 18:26 kommentaari.)

kummardas ta ette. Võib tõlkida ka „avaldas talle austust”. Ehkki see naine pole juut, nimetab ta Jeesust „Taaveti pojaks” (Mt 15:22), tunnustades, et Jeesus on tõotatud messias. Ta kummardab tema kui Jumala esindaja ette, aga ei pea teda Jumalaks. (Vt Mt 2:2; 8:2; 14:33; 18:26 kommentaari.)

kummardasid tema ees. Võib tõlkida ka „avaldasid talle austust”. Siin kasutatud kreeka sõna proskynéo võib tähendada nii kellegi jumalana kummardamist kui ka kellelegi austuse avaldamist. (Mt 4:10; Lu 4:8.) Jüngrid kummardasid ülesäratatud Jeesuse kui Jumala esindaja ees. Nad ei pidanud teda Jumalaks, vaid Jumala pojaks, ettekuulutatud Inimesepojaks ja messiaks. (Mt 16:13–16; Lu 1:35; Joh 9:35–38.) Ka piibli heebreakeelses osas on näiteid inimestest, kes prohveteid, kuningaid ja teisi Jumala esindajaid kohates nende ees kummardasid. (1Sa 25:23, 24; 2Sa 14:4; 1Ku 1:16; 2Ku 4:36, 37.) Paljudel juhtudel, kui Jeesuse ette kummardati, väljendati sellega oma tänu jumaliku ilmutuse eest või tunnustati, et Jeesusel on Jumala soosing. (Mt 14:32, 33; 28:5–10, 16–18; Joh 9:35, 38; vt ka Mt 2:2, 8:2, 14:33 ja 15:25 kommentaari.)

kummardasid tema ees ning. Mõnes käsikirjas need sõnad puuduvad, aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. (Vt lisa A3.)

Esimeses jutustuses. Luukas viitab siin oma evangeeliumile, milles ta kirjutas „kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas”. Apostlite tegude raamatus räägib ta aga Jeesuse järelkäijate tegevusest. Raamatud sarnanevad stiililt ja sõnastuselt ning kummagi adressaat on Teofilos. Seda, kas Teofilos oli Jeesuse jünger, pole öeldud. (Vt Lu 1:3 kommentaari.) Luukas mainib Apostlite tegude raamatu alguses mitut evangeeliumi lõpus kirjeldatud sündmust, mis näitab, et see on tema esimese jutustuse järg. Kuid ta kasutab pisut teistsugust sõnastust ja lisab mõned üksikasjad. (Vrd tekste Lu 24:49 ja Ap 1:1–12.)

olid kogu aeg templis. Pärast Jeesuse surma kogunesid jüngrid lukustatud uste taga, sest nad kartsid oma vaenlasi. (Joh 20:19, 26.) Aga kui nad olid näinud ja kuulnud ülesäratatud Jeesust (Ap 1:3) ja olid olnud tunnistajaks tema taevasseminekule, ei kartnud nad enam. Nad hakkasid avalikult Jumalat ülistama. Sellest, kui innukalt jüngrid edasi tegutsesid, kirjutab Luukas Apostlite tegude raamatus. (Vt Ap 1:1 kommentaari.)