Koguja 2:1–26

2  Siis ma mõtlesin oma südames: „Ma teen õige proovi naudingutega ja vaatan, mida head need toovad”, kuid nägin, et needki on tühisus.   Ma ütlesin naeru kohta: „Hullumeelsus!”ja naudingute kohta: „Mis kasu neist on?”  Ma nautisin veini,+ püüdes kogu südamest mõista, mis on rumalus, siiski ei kaotanud ma oma tarkust; ma tahtsin teada saada, mida on inimlastel hea teha oma üürikesil elupäevil taeva all.  Ma võtsin ette suuri töid.+ Ma ehitasin endale maju+ ja istutasin viinamägesid.+  Rajasin endale aedu ja parke ning istutasin sinna kõiksuguseid viljapuid.  Ma tegin tiike noore metsa kastmiseks.  Ma võtsin endale sulaseid ja teenijannasid+ ning mul oli ka mu oma kojas sündinud sulaseid. Samuti hankisin suured veise-, lamba- ja kitsekarjad,+ suuremad, kui olid olnud ühelgi mu eelkäijal Jeruusalemmas.  Ma kogusin nii hõbedat kui ka kulda,+ kuningate ja halduspiirkondade varandusi.+ Ma tõin enda juurde lauljaid ja lauljannasid, samuti, mis inimlastele on naudinguks — naise, koguni palju naisi.  Nõnda sain ma vägevaks ja ületasin kõik, kes olid olnud enne mind Jeruusalemmas.+ Ja mulle jäi ka mu tarkus. 10  Ma ei keelanud endale midagi, mida soovisin.+ Ma ei hoidnud südant tagasi ühestki naudingust, sest mu süda tundis rõõmu kogu mu töövaevast ja see oli tasu mu kõva töö eest.+ 11  Aga kui ma mõtlesin kõigele, mida mu käed olid teinud, ja kogu sellele kõvale tööle, millega olin end vaevanud,+ siis mõistsin, et see kõik on tühisus, tuule tagaajamine.+ Millelgi päikese all pole tõelist väärtust.*+ 12  Siis ma mõtlesin tarkuse, meeletuse ja rumaluse peale.+ (Sest mida võib teha inimene, kes tuleb pärast kuningat? Vaid seda, mida ikka on tehtud.) 13  Ma mõistsin, et tarkus on parem kui rumalus,+ just nagu valgus on parem kui pimedus. 14  Targal on silmad peas*,+ kuid rumal käib pimeduses.+ Ma mõistsin ka seda, et neid mõlemaid tabab ühesugune lõpp.+ 15  Siis ma mõtlesin oma südames: „Mis tabab rumalat, see tabab mindki.”+ Mis kasu on siis mu suurest tarkusest? Seepärast ma mõtlesin oma südames: „Seegi on tühisus!” 16  Sest ei targast ega rumalast jää püsivat mälestust.+ Tulevastel päevadel on nad unustatud. Eks sure tark nagu rumalgi.+ 17  Siis ma vihkasin elu,+ sest kõik, mida päikese all tehakse, oli mu meelest üks suur vaev, on ju kõik tühisus,+ tuule tagaajamine.+ 18  Ma vihkasin kõike seda, mille kallal olin päikese all nii kõvasti vaeva näinud,+ sest ma mõistsin, et pean selle jätma inimesele, kes tuleb pärast mind.+ 19  Ja kes teab, kas ta on tark või rumal?+ Aga ta hakkab valitsema kõige selle üle, mille mina suure vaevanägemise ja tarkusega siin päikese all olen saanud. Seegi on tühisus. 20  Siis oli mu südames ahastus kõige selle pärast, millega ma end päikese all olin vaevanud. 21  Sest inimene võib küll tarkuse, teadmiste ja oskuste abil kõvasti töötada, aga ta peab kõik jätma sellele, kes pole selle kallal vaeva näinud.+ Seegi on tühisus ja üks suur õnnetus. 22  Mida inimene tegelikult saab kogu oma kõva töö eest ja selle edasipüüdlikkuse eest, mis paneb teda päikese all kõvasti tööd tegema?+ 23  Toob ju ta tegevus talle kõigil päevil valu ja tuska+ ning ööselgi ei saa ta süda rahu.+ Seegi on tühisus. 24  Inimesel pole midagi paremat kui süüa ja juua ning tunda oma kõvast tööst rõõmu.+ Ma olen mõistnud, et seegi on Jumala käest.+ 25  Sest kes sööb ja joob paremini kui mina?+ 26  Jumal annab inimesele, kes talle meeldib, tarkust, teadmisi ja rõõmu,+ kuid patuse paneb ta koguma ja korjama vaid selleks, et anda see siis inimesele, kes talle meeldib.+ Seegi on tühisus, tuule tagaajamine.

Allmärkused

Võib tõlkida ka „millestki päikese all pole kasu”.
Võib tõlkida ka „avatud”.

Kommentaarid

Pildid ja videod