Johannese evangeelium 19:1–42

19  Siis andis Pilatus käsu Jeesust piitsutada.+  Sõdurid põimisid okaskrooni ja panid selle Jeesusele pähe ning riietasid ta purpurrüüsse.+  Nad astusid ta ette ja ütlesid: „Ole tervitatud, juutide kuningas!” Samuti lõid nad teda vastu nägu.+  Pilatus läks uuesti välja ja ütles rahvale: „Ma toon ta välja teie ette, et te teaksite, et mina ei leia temal mingit süüd.”+  Seejärel tuli Jeesus välja, okaskroon peas ja purpurrüü seljas. Pilatus ütles neile: „Siin ta on!”  Teda nähes karjusid peapreestrid ja korravalvurid: „Löö ta postile! Löö ta postile!”+ Pilatus ütles neile: „Hukake ta ise, sest mina ei leia temal mingit süüd.”+  Juudid vastasid talle: „Meil on seadus, ja seaduse järgi peab ta surema,+ sest ta on nimetanud end Jumala pojaks.”+  Kui Pilatus seda kuulis, hakkas ta veel rohkem kartma.  Ta läks tagasi maavalitseja residentsi ja küsis Jeesuselt: „Kust sa pärit oled?” Kuid Jeesus ei vastanud talle midagi.+ 10  Seepeale küsis Pilatus: „Kas sa keeldud minuga rääkimast? Kas sa ei tea, et minu võimuses on niihästi sind vabaks lasta kui ka hukata?” 11  Jeesus vastas talle: „Sul ei oleks minu üle mingit võimu, kui seda poleks sulle antud ülalt.+ Aga sellel, kes mind sinu kätte andis, on suurem patt.” 12  Seepärast püüdis Pilatus endiselt leida võimalust teda vabaks lasta. Juudid aga karjusid: „Kui sa tema vabaks lased, ei ole sa keisri sõber! Igaüks, kes teeb end kuningaks, hakkab keisrile vastu!”+ 13  Kui Pilatus oli neid sõnu kuulnud, viis ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paigas, mida kutsutakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks. 14  Oli paasapüha ettevalmistuspäev,+ umbes kuues tund. Ta ütles juutidele: „Siin on teie kuningas!” 15  Kuid nemad karjusid: „Hukka ta ära! Hukka ta ära! Löö ta postile!” Pilatus ütles neile: „Kas ma pean hukkama teie kuninga?” Peapreestrid vastasid: „Meil pole muud kuningat kui keiser.” 16  Siis andis ta Jeesuse postile lüüa.+ Nõnda siis viidi Jeesus sealt ära. 17  Oma piinaposti kandes läks ta paika, mida nimetatakse Pealuuks,+ heebrea keeles Kolgataks.+ 18  Seal pandi Jeesus posti külge+ ja koos temaga veel kaks meest. Üks meestest oli ühel ja teine teisel pool Jeesust ning tema oli nende vahel.+ 19  Pilatus lasi panna piinaposti külge tahvli, millel seisis: „Naatsaretlane Jeesus, juutide kuningas.”+ 20  Seda lugesid paljud juudid, sest paik, kus Jeesus oli postile löödud, asus linna lähedal. Tekst tahvlil oli heebrea, ladina ja kreeka keeles. 21  Juutide peapreestrid aga ütlesid Pilatusele: „Ära kirjuta „juutide kuningas”, vaid et ta on öelnud, et ta on juutide kuningas.” 22  Pilatus vastas: „Mida ma olen kirjutanud, seda ma olen kirjutanud.” 23  Kui sõdurid olid Jeesuse postile löönud, jagasid nad tema pealisriided nelja ossa, nii et iga sõdur sai ühe osa. Nad võtsid ka tema alusrõiva, see aga oli ilma õmblusteta, kootud ülevalt alla ühes tükis. 24  Seetõttu nad ütlesid: „Ärme rebi seda katki, vaid heidame liisku, kellele see saab.”+ Sellega läks täide pühakirjas öeldu: „Nad jagasid mu rõivad omavahel, heitsid liisku mu riiete pärast.”+ Just seda sõdurid tegidki. 25  Jeesuse piinaposti juures seisid ka tema ema,+ ema õde, Kloopase naine Maarja ja Maarja Magdaleena.+ 26  Kui Jeesus nägi seal seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas,+ ütles ta emale: „Näe, su poeg.” 27  Seejärel ütles ta sellele jüngrile: „Näe, su ema.” Kohe võttis see jünger ta enda juurde. 28  Pärast seda, teades, et kõik on lõpule viidud, ütles Jeesus: „Mul on janu”, et läheks täide pühakirjas öeldu.+ 29  Seal seisis anum hapu veiniga. Siis pani keegi iisopivarre otsa veiniga immutatud käsna ja tõstis selle tema suu juurde.+ 30  Kui Jeesus oli veini maitsnud, ütles ta: „Lõpetatud!”,+ langetas pea ja suri.+ 31  See oli ettevalmistuspäev+ ja juudid ei tahtnud, et surnukehad jääksid piinapostidele+ hingamispäevaks (see oli suur hingamispäev).+ Seepärast palusid nad Pilatuselt, et nonde jalad murtaks ja surnukehad maha võetaks. 32  Siis murdsid sõdurid jalad neil meestel, kes Jeesuse kõrval posti küljes rippusid, kõigepealt ühel ja siis teisel. 33  Kui nad Jeesuseni jõudsid, nägid nad, et ta on juba surnud; seepärast nad tema jalgu ei murdnud. 34  Siiski torkas üks sõdur odaga tema küljesse+ ning sealt tuli välja verd ja vett. 35  Sellest on rääkinud pealtnägija ja tema tunnistus on õige. Ta teab, et räägib tõtt, et teiegi võiksite uskuda.+ 36  Kõik see viis täide pühakirjas öeldu: „Ühtki tema luud ei murta.”+ 37  Ja üks teine kirjakoht ütleb: „Nad vaatavad seda, kelle nad läbi pistsid.”+ 38  Pärast seda palus Joosep Arimaatiast — kes oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute+ — Pilatuselt luba Jeesuse surnukeha maha võtta. Pilatus andiski talle loa ning Joosep tuli ja võttis Jeesuse surnukeha maha.+ 39  Sinna tuli ka Nikodeemos,+ kes oli kord öösel Jeesuse juures käinud. Ta tõi mürri ja aaloe segu, umbes 100 naela.+ 40  Juutide matusekombe kohaselt+ mähkisid nad Jeesuse surnukeha koos lõhnaainetega linasesse riidesse.+ 41  Selle paiga lähedal, kus ta hukati, oli aed ja aias oli uus haud,+ kuhu polnud veel kedagi maetud. 42  Kuna juudid valmistusid pühadeks+ ja see haud oli lähedal, pandi Jeesus sinna.

Allmärkused

Kommentaarid

piitsutada. Postil hukkamisele eelnes tavaliselt piitsutamine. Pärast seda kui Pilatus andis järele juutide nõudmisele Jeesus hukata ja Barabas vabastada, andis ta käsu Jeesust piitsutada. (Mt 20:19; 27:26.) Kõige kohutavam vahend, mida piitsutamisel kasutati, oli flagellum. See koosnes kepi külge kinnitatud nööridest või nahkrihmadest. Raskustena kinnitati nende külge teravad luukillud või metallitükid, et piitsutamine oleks piinarikkam.

okaskrooni. Peale selle et sõdurid riietasid Jeesuse purpurrüüsse (nagu öeldakse selles salmis eespool), asetasid nad talle tema kuningavõimu pilkamiseks pähe okaskrooni ning panid valitsuskepiks kätte rookepi, nagu näitab Mt 27:29.

Nad riietasid ta purpurrüüsse. Sõdurid tegid seda Jeesuse ja tema kuningaks olemise pilkamiseks. Matteuse paralleeltekst (27:28) ütleb, et nad panid Jeesusele ümber erepunase rüü, millist kandsid kuningad, magistraadid ja kõrgemad sõjaväelased. Markuse ja ka Johannese tekstis (19:2) öeldakse, et rüü oli purpurikarva, kuid vanal ajal nimetati purpuriks kõiki värvitoone, mis moodustusid punasest ja sinisest. Millist värvitooni vaataja tajus, mõjutas see, mis nurga alt ta seda nägi, samuti valguse peegeldus rüül ning taust. Fakt, et evangeeliumikirjutajad määratlevad rüü värvust erinevalt, näitab, et nad ei kirjutanud oma lugu lihtsalt üksteiselt maha.

okaskrooni. Vt Mr 15:17 kommentaari.

riietasid ta purpurrüüsse. Vt Mr 15:17 kommentaari.

Ole tervitatud. Võib tõlkida ka „Elagu”. Sõna-sõnalt „Rõõmu sulle”. Nad tervitasid teda nagu keisrit, tahtes teda naeruvääristada.

Ole tervitatud. Vt Mt 27:29 kommentaari.

Siin ta on! Võib tõlkida ka „Näe! Siin ta on!”. Ehkki Jeesus on läbi pekstud ja haavatud, paistab tema olekust vaikne väärikus ja rahu. Võib arvata, et Pilatuski paneb seda tähele, sest tema sõnad näivad peegeldavat ühteaegu lugupidamist ja kaastunnet. Vulgatas on Pilatuse sõnad tõlgitud fraasiga ecce homo, mis on olnud ka paljude maalide teemaks. Mõnedele kuulajatele, kes tundsid piibli heebreakeelset osa, võis seepeale meenuda messia kohta öeldu tekstis Sak 6:12: „Siin on mees, kelle nimi on Võsu.”

Meil on seadus. Nähes, et nende poliitilised süüdistused ei kanna vilja, paljastavad juudid oma tõelise ajendi: nad süüdistavad Jeesust jumalateotuses. Seda heitsid nad Jeesusele ette ka varem sanhedrini ees, kuid Pilatus kuuleb seda esimest korda.

sünni uuesti. Jeesus annab Nikodeemosele teada, et Jumala kuningriigi nägemiseks on vaja teist korda sündida. Nikodeemose vastus 4. salmis näitab, et tema sai aru, nagu tuleks inimesel sõna otseses mõttes teist korda sündida. Jeesus aga selgitas, et teine sünd tähendab vaimust sündimist. (Joh 3:5.) Need, kellel oli õigus saada Jumala lasteks, „ei sündinud mitte lihast ja verest ega inimisa tahtest, vaid Jumalast”. (Joh 1:12, 13.) Ka Peetrus räägib, et võitud kristlased on uuesti sündinud. (1Pe 1:3, 23.) Mõnes piiblitõlkes on tekstis Joh 3:3 esinev fraas „uuesti sündima” tõlgitud vastega „ülalt sündima”. See on samuti võimalik tõlkevaste, sest kreeka sõna ánothen peamine tähendus on „ülalt”. (Joh 3:31; 19:11; Jk 1:17; 3:15, 17.) Mõlemad variandid on omavahel kooskõlas: uuesti sündimine on Jumalast ehk ülalt. (1Jo 3:9, P 1997.) Aga Nikodeemose vastus annab alust eelistada selles salmis fraasi „uuesti sündima”.

ülalt. Võib tõlkida ka „taevast”. Kreeka sõna ánothen on vastega „ülalt” tõlgitud siin ja tekstides Jk 1:17; 3:15, 17. Sama sõna esineb ka tekstides Joh 3:3, 7, kus seda võib tõlkida nii sõnaga „ülalt” kui ka sõnaga „uuesti”. (Vt Joh 3:3 kommentaari.)

sellel, kes mind sinu kätte andis. Tõenäoliselt ei pea Jeesus silmas ühtegi konkreetset inimest, vaid kõiki, kes on mingil moel süüdi tema peatses hukkamises. Nende hulgas olid Juudas Iskariot, peapreestrid ja kogu sanhedrin ning isegi rahvahulgad, kes lasid end veenda Barabast vabaks küsima. (Mt 26:59–65; 27:1, 2, 20–22; Joh 18:30, 35.)

keisrile. Jeesuse ajal valitses Rooma keiser Tiberius. Lisaks keisrile võis see sõna tähendada Rooma tsiviilvõimu või riiki ja selle ametnikke, keda Paulus kutsus võimudeks ning Peetrus kuningaks ja maavalitsejateks. (Ro 13:1–7; Tt 3:1; 1Pe 2:13–17; vt „Sõnaseletusi”.)

keisri sõber. Seda ametlikku aunimetust kandsid sageli Rooma impeeriumi maavalitsejad. Selles salmis ei pidanud juudi usujuhid ilmselt silmas ametlikku tiitlit. Nad andsid mõista, et Pilatust võidakse süüdistada selles, et ta vaatab riigireetmisele läbi sõrmede. Tol ajal oli Rooma keisriks Tiberius, mees, keda teati hukkavat igaühe, keda ta kahtlustas ebalojaalsuses, ka kõrged riigiametnikud polnud erandiks. Näiteks kandis tiitlit „keisri sõber” Lucius Aelius Sejanus, kes oli pretoriaanide väeüksuse ülem ja tähtsuselt teine isik Tiberiuse järel. Pilatusel olid Sejanusega head suhted. Kogu oma võimuloleku aja toetas ja kaitses Sejanus Pilatust. Ent aastal 31 pöördus Tiberius Sejanuse vastu, süüdistas teda mässu õhutamises ning lasi tema ja paljud ta toetajad hukata. Kui Jeesus Pilatuse ette toodi, ei olnud sellest vahejuhtumist kuigi kaua möödas. Seega teadis Pilatus, et kui saduserid tema peale kaebaksid ja süüdistaksid teda selles, et ta pole keisri sõber, oleks tema elu ohus. Pilatus ei tahtnud juute rohkem ärritada, et vältida võimalikku süüdistust ebalojaalsuses. Niisiis paistab, et hirm keisri ees oli üks põhjus, miks Pilatus mõistis surma mehe, kelle ta teadis olevat süütu.

keisrile. Vt Mt 22:17 kommentaari.

kohtujärjel istus. Sellised kohtujärjed olid tavaliselt õues asuvad platvormid, millelt ametikandjad rahva poole pöördusid ja oma otsuseid teatavaks tegid.

heebrea keeles. Piibli kreekakeelses osas öeldakse, et heebrea keel oli juutide seas kõneldav keel (Joh 19:13, 17, 20; Ap 21:40; 22:2; Ilm 9:11; 16:16), samuti pöördus ülesäratatud Jeesus selles keeles Sauluse poole (Ap 26:14, 15). Tekstis Ap 6:1 räägitakse heebrea keelt kõnelevatest juutidest ja kreeka keelt kõnelevatest juutidest. Ehkki mõned õpetlased arvavad, et neis kohtades oleks pidanud heebrea keele asemel olema aramea keel, on alust arvata, et mõeldi siiski heebrea keelt. Näiteks arst Luukas ütles, et Paulus pöördus Jeruusalemma elanike poole heebrea keeles. Need olid inimesed, kes uurisid iga päev heebrea keeles Moosese seadust. Lisaks on Surnumere kirjarullide seas palju heebreakeelseid pühakirja- ja ka muid tekste, mis näitab, et seda keelt kasutati igapäevaselt. Vähem on arameakeelseid fragmente, mis näitab, et ka seda keelt kasutati. Seega on väga ebatõenäoline, et kui piiblikirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad tegelikult aramea või süüria keelt. (Ap 21:40; 22:2; vrd Ap 26:14.) Piibli heebreakeelses osas on tehtud vahet aramea ja juudi keele vahel. (2Ku 18:26.) Ja kui 1. sajandi juudi ajaloolane Josephus räägib samast piiblijutustusest, eristab ta samuti neid keeli. („Juudi muinsused”, X kd, 1. ptk, lõik 2.) On tõsi, et heebrea ja aramea keeles on sarnaseid sõnu, ja on võimalik, et mõned heebrea sõnad pärinevad aramea keelest. Pole aga põhjust arvata, et kui piibli kreekakeelse osa kirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad aramea keelt.

kohtujärjele. Vt Mt 27:19 kommentaari.

Kivipõrandaks. Heebrea keeles nimetati seda kohta Gabbataks. Selle heebrea sõna päritolu pole teada, võimalik et see tähendab küngast, kõrgendikku või avatud paika. Selle kreeka vaste Lithóstroton osutab kivisillutisele, mis võis olla kaunistatud. Mõned õpetlased on seisukohal, et tegemist oli mosaiigiga. Selle koha asupaik pole teada. Osa õpetlasi arvab, et see asus Herodes Suure palee ees.

heebrea keeles. Vt Joh 5:2 kommentaari.

ettevalmistuspäev. Kuna paistab, et Markus kirjutab peamiselt mittejuutidest lugejatele, lisab ta sellele väljendile selgituse see tähendab päev enne hingamispäeva, mida pole üheski teises evangeeliumis. (Mt 27:62; Lu 23:54; Joh 19:31.) Sel päeval tegid juudid ettevalmistusi hingamispäevaks: valmistasid lisakoguses toitu ja lõpetasid ära tööd, mida ei saanud edasi lükata hingamispäevale järgnevale päevale. Kõnealusel juhul langes ettevalmistuspäev 14. niisanile. (Vt „Sõnaseletusi”.)

see oli suur hingamispäev. 15. niisan, päev pärast paasapüha, oli alati hingamispäev, hoolimata sellest, millisele nädalapäevale see sattus. (3Mo 23:5–7.) Kui see langes kokku tavalise hingamispäevaga (juudi nädala seitsmenda päevaga, mis algas reedel pärast päikeseloojangut ja kestis kuni laupäeva päikeseloojanguni), oli tegemist suure hingamispäevaga. Selline hingamispäev järgnes Jeesuse surmapäevale, mis oli reede. Aastatel 31–33 langes 14. niisan reedele ainult aastal 33. See kinnitab järeldust, et Jeesus suri 14. niisanil aastal 33.

kolmas tund. St umbes kell 9 hommikul. Mõned viitavad näilisele vasturääkivusele selle kirjakoha ja teksti Joh 19:14–16 vahel, kus öeldakse, et oli umbes kuues tund, kui Pilatus andis Jeesuse hukata. Kuigi piibel seda erinevust otseselt ei selgita, tasub arvesse võtta järgmist. Jeesuse maise elu viimase päeva sündmuste toimumisaeg on evangeeliumites üldjoontes ühtmoodi edasi antud. Kõik neli lugu näitavad, et preestrid ja vanemad tulid kokku pärast koitu ning et seejärel viidi Jeesus Rooma maavalitseja Pontius Pilatuse juurde. (Mt 27:1, 2; Mr 15:1; Lu 22:66–23:1; Joh 18:28.) Nii Matteus, Markus kui ka Luukas ütlevad, et kui Jeesus oli juba postile löödud, laskus kuuendal tunnil üle kogu maa pimedus, mis kestis üheksanda tunnini. (Mt 27:45, 46; Mr 15:33, 34; Lu 23:44.) Jeesuse hukkamise aja kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et piitsutamist võidi pidada hukkamisprotseduuri osaks. Vahel oli piitsutamine nii ränk, et ohver suri. Jeesust piitsutati sedavõrd julmalt, et tema piinapost tuli panna teise mehe selga, kuigi Jeesus oli seda algul ise kandnud. (Lu 23:26; Joh 19:17.) Kui hukkamisprotseduuri alguseks peeti piitsutamist, oli hukkamine Jeesuse postile löömise hetkeks juba tükk aega kestnud. Seda mõtet toetavad tekstid Mt 27:26 ja Mr 15:15, kus mainitakse piitsutamist ja postile löömist koos. Seega võisid eri inimesed määratleda hukkamisaega erinevalt, olenevalt sellest, millal nende arvates hukkamisprotseduur algas. See kõik võib selgitada, miks Pilatus imestas, saades teada, et Jeesus suri nii ruttu pärast postile löömist. (Mr 15:44.) Pealegi kajastavad piiblikirjutajad sageli tava, mille kohaselt jaotati päev (nagu ka öö) neljaks kolmetunniseks osaks. Selline päevajaotus selgitab, miks räägitakse tihti kolmandast, kuuendast ja üheksandast tunnist arvestatuna päikesetõusust umbes kell 6. (Mt 20:1–5; Joh 4:6; Ap 2:15; 3:1; 10:3, 9, 30.) Samuti polnud inimestel täpseid ajanäitajaid, nii et tunnile viidates öeldi sageli „umbes” või „paiku”, nagu ka tekstis Joh 19:14. (Mt 27:46; Lu 23:44; Joh 4:6; Ap 10:3, 9.) Kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Markus võis pidada silmas nii piitsutamist kui ka postile löömist, Johannes aga ainult postile löömist. Mõlemad võisid ümardada aja lähima tunnini, millega algas kolmetunnine jaotis, kusjuures Johannes kasutas sõna „umbes”. Need asjaolud võivad seletada eri evangeeliumites mainitud erinevat aega. Ja veel, tõsiasi, et Johannes tähendas üles teistsuguse aja kui Markus, kes oli kirjutanud oma evangeeliumi aastakümneid varem, näitab, et ta ei võtnud seda lihtsalt Markuse evangeeliumist.

ettevalmistuspäev. Nii nimetati iganädalasele hingamispäevale eelnevat päeva, mil juudid tegid ettevalmistusi hingamispäevaks. (Vt Mr 15:42 kommentaari.) Johannes ütleb, et see oli paasapüha ettevalmistuspäev. Siin salmis räägitakse 14. niisani hommikust, päevast, mil Jeesuse üle kohut mõisteti ja ta hukati. Paasapüha algas eelmisel õhtul ja nagu näitavad teised evangeeliumid, sõi Jeesus apostlitega tol õhtul paasatoitu. (Mt 26:18–20; Mr 14:14–17; Lu 22:15.) Jeesus järgis täielikult Moosese seadust, sealhulgas nõuet pidada 14. niisanil paasapüha. (2Mo 12:6; 3Mo 23:5.) Miks nimetab Johannes seda päeva siis paasapüha ettevalmistuspäevaks? Juudid tegid sel ajal ettevalmistusi seitsmepäevaseks hapnemata leibade pühaks, mis algas järgmisel päeval, ja kuna need pühad olid järjestikku, viidati vahel neile mõlemale kui paasapühale. (Lu 22:1.) 14. niisanile järgnev päev oli alati hingamispäev, ükskõik mis nädalapäevale see ka ei sattunud. (3Mo 23:5–7.) 33. aastal sattus see tavalise hingamispäevaga samale päevale, mistõttu nimetati seda „suureks hingamispäevaks”. (Vt Joh 19:31 kommentaari.)

umbes kuues tund. St umbes kell 12 päeval. (Vt Mr 15:25 kommentaari, kus selgitatakse näilist vasturääkivust Johannese ja Markuse evangeeliumi vahel; Markuse sõnul löödi Jeesus postile kolmandal tunnil.)

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

heebrea keeles. Piibli kreekakeelses osas öeldakse, et heebrea keel oli juutide seas kõneldav keel (Joh 19:13, 17, 20; Ap 21:40; 22:2; Ilm 9:11; 16:16), samuti pöördus ülesäratatud Jeesus selles keeles Sauluse poole (Ap 26:14, 15). Tekstis Ap 6:1 räägitakse heebrea keelt kõnelevatest juutidest ja kreeka keelt kõnelevatest juutidest. Ehkki mõned õpetlased arvavad, et neis kohtades oleks pidanud heebrea keele asemel olema aramea keel, on alust arvata, et mõeldi siiski heebrea keelt. Näiteks arst Luukas ütles, et Paulus pöördus Jeruusalemma elanike poole heebrea keeles. Need olid inimesed, kes uurisid iga päev heebrea keeles Moosese seadust. Lisaks on Surnumere kirjarullide seas palju heebreakeelseid pühakirja- ja ka muid tekste, mis näitab, et seda keelt kasutati igapäevaselt. Vähem on arameakeelseid fragmente, mis näitab, et ka seda keelt kasutati. Seega on väga ebatõenäoline, et kui piiblikirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad tegelikult aramea või süüria keelt. (Ap 21:40; 22:2; vrd Ap 26:14.) Piibli heebreakeelses osas on tehtud vahet aramea ja juudi keele vahel. (2Ku 18:26.) Ja kui 1. sajandi juudi ajaloolane Josephus räägib samast piiblijutustusest, eristab ta samuti neid keeli. („Juudi muinsused”, X kd, 1. ptk, lõik 2.) On tõsi, et heebrea ja aramea keeles on sarnaseid sõnu, ja on võimalik, et mõned heebrea sõnad pärinevad aramea keelest. Pole aga põhjust arvata, et kui piibli kreekakeelse osa kirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad aramea keelt.

Oma piinaposti kandes. Johannese sõnul kandis Jeesus ise oma piinaposti. Teised evangeeliumid aga ütlevad, et piinaposti sunniti kandma Küreenest pärit Siimonit. (Mt 27:32; Mr 15:21; Lu 23:26.) Vahel räägib Johannes mõnest sündmusest kokkuvõtlikult ega maini üksikasju, mis olid juba kirjas teistes evangeeliumites.

piinaposti. Vt Mt 27:32 kommentaari.

Pealuuks. Vastav kreeka väljend on kraníu tópon, mis on tõlge heebrea sõnast gólgota. (Vt selle salmi kommentaari Kolgataks ja Joh 5:2 kommentaari, kust leiab infot heebrea keele kohta.)

Kolgataks. Tuleneb heebrea sõnast, mis tähendab „pealuu”. (Vrd tekstidega Koh 9:53 ja 2Ku 9:35, kus heebrea sõna gulgólet on tõlgitud vastetega „kolju” ja „pealuu”.) Jeesuse ajal oli Kolgata väljaspool Jeruusalemma müüre. Selle täpne asukoht pole teada, kuid mõnede õpetlaste meelest võis see olla seal, kus praegu on Püha Haua kirik. (Vt lisa B12.) Piibel ei ütle, et Kolgata asus künkal, aga mainib, et mõned jälgisid hukkamist eemalt. (Mr 15:40; Lu 23:49.)

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”.)

heebrea keeles. Piibli kreekakeelses osas öeldakse, et heebrea keel oli juutide seas kõneldav keel (Joh 19:13, 17, 20; Ap 21:40; 22:2; Ilm 9:11; 16:16), samuti pöördus ülesäratatud Jeesus selles keeles Sauluse poole (Ap 26:14, 15). Tekstis Ap 6:1 räägitakse heebrea keelt kõnelevatest juutidest ja kreeka keelt kõnelevatest juutidest. Ehkki mõned õpetlased arvavad, et neis kohtades oleks pidanud heebrea keele asemel olema aramea keel, on alust arvata, et mõeldi siiski heebrea keelt. Näiteks arst Luukas ütles, et Paulus pöördus Jeruusalemma elanike poole heebrea keeles. Need olid inimesed, kes uurisid iga päev heebrea keeles Moosese seadust. Lisaks on Surnumere kirjarullide seas palju heebreakeelseid pühakirja- ja ka muid tekste, mis näitab, et seda keelt kasutati igapäevaselt. Vähem on arameakeelseid fragmente, mis näitab, et ka seda keelt kasutati. Seega on väga ebatõenäoline, et kui piiblikirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad tegelikult aramea või süüria keelt. (Ap 21:40; 22:2; vrd Ap 26:14.) Piibli heebreakeelses osas on tehtud vahet aramea ja juudi keele vahel. (2Ku 18:26.) Ja kui 1. sajandi juudi ajaloolane Josephus räägib samast piiblijutustusest, eristab ta samuti neid keeli. („Juudi muinsused”, X kd, 1. ptk, lõik 2.) On tõsi, et heebrea ja aramea keeles on sarnaseid sõnu, ja on võimalik, et mõned heebrea sõnad pärinevad aramea keelest. Pole aga põhjust arvata, et kui piibli kreekakeelse osa kirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad aramea keelt.

heebrea. Vt Joh 5:2 kommentaari.

ladina. Ladina keelt mainitakse piiblis vaid siin. Jeesuse päevil polnud ladina keel Iisraelis rahvakeel. Seda kasutasid peamiselt Rooma võimud, mistõttu võib ladina keelt kohata paljudes ametlikes tekstides. See, et tol ajal oli Iisraelis kasutusel mitu keelt, selgitab, miks lasi Pilatus kinnitada piinaposti külge tahvli, kus oli Jeesuse süüdistus ladina, heebrea ja kreeka (koinee) keeles. (Joh 19:19.) Piibli kreekakeelses osas on mitmeid sõnu ja väljendeid, mis pärinevad ladina keelest. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ladina keel” ja „Markuse evangeeliumi tutvustust”.)

jagasid nad ... omavahel tema riided. Tekstis Joh 19:23, 24 antakse lisainfot, mida Matteus, Markus ja Luukas ei maini. Nelja evangeeliumi aruannetest võib kokku panna järgmise loo: Rooma sõdurid heitsid liisku nii pealisrõiva kui ka alusrõiva üle; pealisriided jagasid nad „nelja ossa, nii et iga sõdur sai ühe osa”; alusrõivast nad ei tahtnud tükeldada, seepärast heitsid nad sellele liisku; liisuheitmine täitis ennustuse tekstis L 22:18. Arvatakse, et sõdurid said hukatava riided tavapäraselt endale. Kurjategijad võeti enne hukkamist riidest lahti, et neid veelgi rohkem alandada.

jagasid nad tema pealisriided. Vt Mt 27:35 kommentaari.

Saloome. Nimi Saloome tuleb arvatavasti heebrea sõnast tähendusega „rahu”. Saloome oli Jeesuse jünger. Ta võis olla apostlite Jaakobuse ja Johannese ema (vrd teksti Mt 27:56 tekstidega Mr 3:17 ja 15:40). Matteus ütleb „Sebedeuse poegade ema”, Markuse paralleeltekst aga „Saloome”. Ja tekstide Mr 15:40 ja Joh 19:25 kõrvutamine annab alust arvata, et Saloome võis olla Jeesuse ema Maarja lihane õde. Kui see oli nii, olid Jaakobus ja Johannes Jeesuse tädipojad. Tõenäoliselt oli Saloome üks neid naisi, kes käisid Jeesusega kaasas ja toetasid teda oma varaga, nagu näitavad tekstid Mt 27:55, 56, Mr 15:41 ja Lu 8:3.

ema õde. Vt Mr 15:40 kommentaari.

Kloopase. See nimi esineb piiblis ainult siin. Paljud õpetlased arvavad, et Kloopas on sama kes Alfeus, keda mainitakse tekstides Mt 10:3; Mr 3:18; Lu 6:15 ja Ap 1:13. Piibliajal oli üsna tavapärane, et inimest tunti kahe nime järgi. (Vrd Mt 9:9; 10:2, 3; Mr 2:14.)

see, keda Jeesus armastas. St see, keda Jeesus eriliselt armastas. See on esimene viiest kohast, kus mainitakse jüngrit, keda Jeesus armastas, kes oli talle armas. (Joh 19:26; 20:2; 21:7, 20.) Arvatakse, et tegu oli apostel Johannesega, kes oli Sebedeuse poeg ja Jaakobuse vend. (Mt 4:21; Mr 1:19; Lu 5:10.) Alust selleks annab see, et apostel Johannest ei mainita selles evangeeliumis nimepidi (tekstis Joh 21:2 mainitakse teda kaudselt väljendis „Sebedeuse pojad”). Samuti öeldakse tekstis Joh 21:20–24, et selle evangeeliumi pani kirja „jünger, keda Jeesus armastas”. Ja Jeesus ütles selle apostli kohta: „Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis sinul sellest?” Sellega andis ta mõista, et too elab Peetrusest ja teistest apostlitest kauem, mis läheb kokku sellega, mida me teame apostel Johannese kohta. (Vt kommentaari Johannese ning Joh 1:6 ja 21:20 kommentaari.)

jüngrit, keda ta armastas. St jüngrit, keda Jeesus eriliselt armastas. See on teine viiest kohast, kus mainitakse jüngrit, keda Jeesus armastas, kes oli talle armas. (Joh 13:23; 20:2; 21:7, 20.) Arvatakse, et tegu oli apostel Johannesega. (Vt Joh 13:23 kommentaari.)

see, keda Jeesus armastas. St see, keda Jeesus eriliselt armastas. See on esimene viiest kohast, kus mainitakse jüngrit, keda Jeesus armastas, kes oli talle armas. (Joh 19:26; 20:2; 21:7, 20.) Arvatakse, et tegu oli apostel Johannesega, kes oli Sebedeuse poeg ja Jaakobuse vend. (Mt 4:21; Mr 1:19; Lu 5:10.) Alust selleks annab see, et apostel Johannest ei mainita selles evangeeliumis nimepidi (tekstis Joh 21:2 mainitakse teda kaudselt väljendis „Sebedeuse pojad”). Samuti öeldakse tekstis Joh 21:20–24, et selle evangeeliumi pani kirja „jünger, keda Jeesus armastas”. Ja Jeesus ütles selle apostli kohta: „Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis sinul sellest?” Sellega andis ta mõista, et too elab Peetrusest ja teistest apostlitest kauem, mis läheb kokku sellega, mida me teame apostel Johannese kohta. (Vt kommentaari Johannese ning Joh 1:6 ja 21:20 kommentaari.)

ütles ta sellele jüngrile: „Näe, su ema.” Jeesus armastas oma ema Maarjat, kes oli tol ajal ilmselt juba lesk, ja seepärast andis ta apostel Johannesele ülesande oma ema eest hoolitseda. (Vt Joh 13:23 kommentaari.) Kahtlemata ei mõelnud Jeesus mitte ainult Maarja ainelistele vajadustele, vaid ka vaimsele heaolule. Apostel Johannes oli oma usku juba tõendanud, kuid pole teada, kas Jeesuse vennad sel ajal temasse uskusid. (Mt 12:46–50; Joh 7:5.)

hapu veini. Võib tõlkida ka „veiniäädika”. Ilmselt mõeldakse haput jooki, mille ladinakeelne nimi oli acetum (veiniäädikas) ja mida veega lahjendatult kutsuti posca’ks. Vaesed inimesed ja Rooma sõdurid jõid seda janu kustutamiseks, sest see oli odav. Septuaginta kasutab sama kreeka sõna (óxos) teksti L 69:21 tõlkimisel. Seal on ennustus selle kohta, et messiale antakse janu kustutamiseks veiniäädikat.

hapu veiniga. Vt Mt 27:48 kommentaari.

iisopivarre. Kreeka sõna hýssopos, mille traditsiooniline vaste on „iisop”, esineb piiblis ainult siin ja tekstis Heb 9:19. Õpetlaste seas puudub üksmeel, millist taime selles salmis mõeldakse. Mõned arvavad, et see on sama mis piibli heebreakeelses osas mainitud iisop, mis arvatakse olevat majoraan (Origanum maru; Origanum syriacum). (3Mo 14:2–7; 4Mo 19:6, 18; L 51:7.) Selle iisopiga määrisid iisraellased enne Egiptusest lahkumist paasatalle verd ukse pealispuule ja mõlemale uksepiidale. (2Mo 12:21, 22.) Kuna paasapüha pidamisel kasutati iisopit, oli see ilmselt käepärast ka Jeesuse hukkamise ajal. Teised arvavad, et majoraani vars ei ole nii tugev, et sinna saaks kinnitada veiniga immutatud käsna, või et see ei ole piisavalt pikk, et see oleks ulatunud Jeesuse suuni. Mõned on seisukohal, et tegu oli ikkagi majoraaniga ja majoraanikimp oli kinnitatud rookepi külge. Ka tekstid Mt 27:48 ja Mr 15:36 ütlevad, et hapu veiniga immutatud käsn pandi rookepi otsa.

suri. Sõna-sõnalt „andis ära vaimu”. Võib tõlkida ka „lakkas hingamast”. Vaim (kr pneúma) tähendab siin hingeõhku või elujõudu ja seda annab mõista ka paralleeltekstides Mr 15:37 ja Lu 23:46 kasutatud kreeka verb ekpnéo (välja hingama; viimast hingetõmmet tegema). Arvatakse ka, et kreeka väljend „andis ära” tähendab, et Jeesus loobus ellujäämise nimel võitlemast, kuna ta oli lõpule viinud kõik, milleks ta oli maa peale tulnud. Ta „tühjendas oma hinge surmani”. (Jes 53:12; Joh 10:11.)

ettevalmistuspäev. Nii nimetati iganädalasele hingamispäevale eelnevat päeva, mil juudid valmistasid toitu hingamispäevaks ja lõpetasid muud tööd, mis tuli enne hingamispäeva ära teha. Kõnealusel juhul langes ettevalmistuspäev 14. niisanile. (Mr 15:42; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ettevalmistuspäev”.) Moosese seaduse järgi ei tohtinud surnukeha jääda ööseks posti külge rippuma, vaid tuli matta samal päeval. (5Mo 21:22, 23; vrd Jos 8:29; 10:26, 27.)

see oli suur hingamispäev. 15. niisan, päev pärast paasapüha, oli alati hingamispäev, hoolimata sellest, millisele nädalapäevale see sattus. (3Mo 23:5–7.) Kui see langes kokku tavalise hingamispäevaga (juudi nädala seitsmenda päevaga, mis algas reedel pärast päikeseloojangut ja kestis kuni laupäeva päikeseloojanguni), oli tegemist suure hingamispäevaga. Selline hingamispäev järgnes Jeesuse surmapäevale, mis oli reede. Aastatel 31–33 langes 14. niisan reedele ainult aastal 33. See kinnitab järeldust, et Jeesus suri 14. niisanil aastal 33.

jalad murtaks. Ladina keeles kandis see tava nime crurifragium. See oli julm karistusviis ja seda tehti ilmselt selleks, et kiirendada hukkamõistetute surma. Postile löödutel oli raske hingata. Kui nende jalad murti, ei saanud nad end hingamiseks sirutada ja lämbusid.

Jumala Tall. Pärast seda, kui Jeesus oli ristitud ja Kurat oli püüdnud teda kiusatusse viia, tutvustas Ristija Johannes teda kui Jumala Talle. See väljend esineb vaid selles salmis ja tekstis Joh 1:36. (Vt lisa A7.) Jeesuse võrdlemine tallega on igati kohane. Piibliaegadel ohverdati lambaid selleks, et tunnistada oma patusust ja saada Jumalaga lepitatud. See oli eelpilt ohvrist, mille pidi tooma Jeesus, et anda oma täiuslik inimelu inimkonna eest. Väljend „Jumala Tall” seostub paljude piiblikohtadega. Kahtlemata tundis Ristija Johannes hästi piibli heebreakeelset osa ja võis selle väljendiga mõelda ühte või mitut järgnevast: jäära, kelle Aabraham ohverdas oma poja Iisaki eest (1Mo 22:13), paasatalle, kes tapeti Egiptuses, et vabastada orjastatud iisraellased (2Mo 12:1–13), või jäärtalle, kes ohverdati Jumala altaril Jeruusalemmas igal hommikul ja õhtul (2Mo 29:38–42). Johannes võis silmas pidada ka Jesaja ennustust, kus öeldi, et see, keda Jehoova nimetas oma teenijaks, „viidi tapale nagu lammas”. (Jes 52:13; 53:5, 7, 11.) Kui Paulus kirjutas oma esimese kirja korintlastele, osutas ta Jeesusele kui „meie paasatallele”. (1Ko 5:7.) Peetrus rääkis „Kristuse kui veatu ja puhta Talle” kallist verest. (1Pe 1:19.) Ja Ilmutusraamatus on aussetõstetud Jeesust rohkem kui 25 korda nimetatud piltlikult Talleks. (Ilm 5:8; 6:1; 7:9; 12:11; 13:8; 14:1; 15:3; 17:14; 19:7; 21:9; 22:1.)

jalad murtaks. Ladina keeles kandis see tava nime crurifragium. See oli julm karistusviis ja seda tehti ilmselt selleks, et kiirendada hukkamõistetute surma. Postile löödutel oli raske hingata. Kui nende jalad murti, ei saanud nad end hingamiseks sirutada ja lämbusid.

Ühtki tema luud ei murta. See on tsitaat tekstist L 34:20. Kui Jehoova seadis sisse paasapüha, ütles ta, et ohvrilooma (lamba või kitse) ühtki luud ei tohi murda. (2Mo 12:46; 4Mo 9:12.) Paulus nimetas Jeesust meie paasatalleks ja ka Jeesuse luid ei murtud. (1Ko 5:7; vt Joh 1:29 kommentaari.) Ennustus tekstis L 34:20 täitus, kuigi Rooma sõduritel oli tavaks postile löödute jalad murda, ilmselt selleks, et nende surma kiirendada. (Vt Joh 19:31 kommentaari.) Sõdurid murdsid Jeesuse kõrval olevate kurjategijate jalad, kuid mitte tema omad, sest nad nägid, et Jeesus oli juba surnud. Selle asemel torkas üks sõdur odaga tema küljesse. (Joh 19:33, 34.)

Joosep. Eri evangeeliumid annavad Joosepi kohta teada erinevaid üksikasju, milles ilmneb evangeeliumikirjutajate individuaalsus. Maksukoguja Matteus märgib, et Joosep oli rikas mees. Markus, kes kirjutas peamiselt roomlastele, ütleb, et ta oli ülemkohtu lugupeetud liige, kes ootas Jumala kuningriiki. Luukas, kaastundlik arst, ütleb, et Joosep oli hea ja õiglane mees, kes polnud hääletanud ülemkohtus Jeesuse süüdimõistmise poolt. Üksnes Johannes mainib, et Joosep oli Jeesuse jünger salaja, sest ta kartis juute. (Mt 27:57–60; Mr 15:43–46; Lu 23:50–53; Joh 19:38–42.)

Arimaatiast. Linna nimi tuleb heebrea sõnast, mis tähendab kõrget kohta. Tekstis Lu 23:51 on seda nimetatud „Juudamaa linnaks”. (Vt lisa B10.)

juudid. Johannes kasutab seda sõna mitmes tähenduses ja selle täpne tähendus selgub kontekstist. Selle all võidakse mõelda juudi rahvast, Juudamaa elanikke või Jeruusalemmas või selle lähedal elavaid inimesi. Samuti võidakse sellega mõelda juute, kes pidasid väga innukalt kinni Moosese seadusega seotud traditsioonidest, mis läksid sageli vastuollu selles seaduses olevate põhimõtetega. (Mt 15:3–6.) Siin mõeldakse juutide all eelkõige juudi usujuhte, kes suhtusid Jeesusesse vaenulikult. Ka salmides Joh 7:13, 15 ja 35a peetakse juutide all silmas juudi usujuhte. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Juut”.)

Joosep. Vt Mr 15:43 kommentaari.

Arimaatiast. Vt Mt 27:57 kommentaari.

juute. Mõeldakse ilmselt juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

Nikodeemos. Variser ja üks juutide ülemaid, sanhedrini liige. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”.) Nimi Nikodeemos, mis tähendab „rahva vallutaja”, oli kreeklaste seas levinud ja ka mõningad juudid kandsid seda nime. Nikodeemost mainitakse ainult Johannese evangeeliumis. (Joh 3:4, 9; 7:50; 19:39.) Jeesus nimetas teda Iisraeli õpetajaks. (Joh 3:10; vt Joh 19:39 kommentaari.)

Nikodeemos. Ainult Johannes mainib, et Nikodeemos aitas Joosepil Arimaatiast Jeesuse surnukeha matmiseks ette valmistada. (Vt Joh 3:1 kommentaari.)

segu. Mõnes käsikirjas on siin öeldud „rulli”, ent varased ja usaldusväärsed käsikirjad toetavad põhitekstis olevat vastet.

mürri. Vt „Sõnaseletusi”.

aaloe. Nii nimetatakse piiblis puud, millest saadi lõhnaainet. (L 45:8; Õp 7:17; Ül 4:14.) Aaloepulbrit ja mürri kasutati surnukehade matmiseks ettevalmistamisel, ilmselt selleks, et peita lagunemise lehka. Enamik piiblikommentaatoreid on seisukohal, et piiblis mainitud aaloe on malakka kotkapuu (Aquilaria agallocha), mis kasvab praegu peamiselt Indias ja selle naabruses. Puu võib kasvada kuni 30 m kõrguseks. Selle tüves ja okstes leidub rohkelt vaiku ja õli, millest saadakse väärtuslikku lõhnaainet. Kõige aromaatsem on puu pehkides ja seetõttu maeti puit vahel maha, et pehkimisprotsessi kiirendada. Pehkinud puit jahvatati pulbriks ja seda müüdi „aaloe” nime all. Mõned õpetlased arvavad, et selles salmis mõeldakse aaloe all harilikku aaloed (Aloe vera), mida kasutatakse selle tervendavate omaduste, mitte lõhna pärast.

naela. Kr lítra. Tegemist on arvatavasti Rooma naelaga (ld libra), mis võrdub 327 g. Seega kaalus siin mainitud segu ligi 33 kg. (Vt lisa B14.)

hauda. Mõeldakse pehmesse lubjakivisse raiutud koobast. Sellistes koobastes olid sageli lavatsid või orvad, kuhu surnukehad pandi. (Vt Mr 6:29 kommentaari.)

Pildid ja videod

Nael kandluus
Nael kandluus

Fotol on jäljend inimese kandluust, mida läbib 11,5 cm pikkune raudnael. Selline kandluu leiti 1968. aastal Jeruusalemma põhjaosas tehtud väljakaevamistel ning see on pärit Rooma ajast. Leid tõendab, et inimene, kes hukati puust postil, võidi kinnitada sinna naeltega. Võimalik, et samasuguseid naelu kasutasid Rooma sõdurid Jeesus Kristuse postile löömiseks. Kandluu leiti kivist säilmekirstust ehk ossuaariumist, kuhu surnu luud pandi pärast keha kõdunemist. See näitab, et postil hukatu võidi ka matta.

Iisop piiblis
Iisop piiblis

Pole täpselt teada, millist taime peetakse silmas sõnadega, mis on paljudes piiblitõlgetes tõlgitud vastega „iisop” (hbr ezóhv, kr hýssopos). Pildil on majoraan (Origanum maru; Origanum syriacum). Paljude õpetlaste meelest mõeldakse heebrea sõnaga just seda taime. See huulõieliste sugukonda kuuluv taim on Lähis-Idas väga levinud. Soodsates tingimustes võib see kasvada 0,5–0,9 m kõrguseks. Piiblis seostatakse iisopit sageli puhtusega. (2Mo 12:21, 22; 3Mo 14:2–7; 4Mo 19:6, 9, 18; L 51:7.) Piibli kreekakeelses osas on iisopit mainitud ainult kaks korda. Tekstis Heb 9:19 räägitakse vana lepingu jõustumisest ja selles kontekstis mõeldakse iisopi all ilmselt sama taime, mida piibli heebreakeelses osas. Tekstis Joh 19:29 räägitakse, et Jeesuse suu juurde tõsteti hapu veiniga immutatud käsn, mis oli pandud iisopivarre otsa. Õpetlaste seas puudub üksmeel, millist taime siin kreeka sõnaga hýssopos mõeldakse. Mõned arvavad, et majoraani vars ei oleks ulatanud Jeesuse suuni ja et tegemist võis olla hoopis sorgoga (Sorghum vulgare), mille vars on pikem. Teiste meelest oli tegu ikkagi majoraaniga. Nende arvates võisid majoraani varred olla kinnitatud rookepi külge, mida mainivad Matteus ja Markus. (Mt 27:48; Mr 15:36.)

Rooma odad
Rooma odad

Rooma sõdurid olid tavaliselt varustatud pika torke- või viskerelvaga. Pilum (1) oli spetsiaalne relv läbitorkamiseks. Kuna see kaalus üsna palju, ei saanud seda väga kaugele visata, see-eest aga võis see läbistada nii soomusüü kui ka kilbi. Tõendid kinnitavad, et Rooma sõdurid kandsid pilum’it sageli kaasas. Lihtsamad odad (2) olid puidust varre ja lühema rauast teravikuga. Üht või mitut seda tüüpi oda kandsid vahel kaasas abiväe sõdurid. Seda, millise odaga torgati Jeesuse küljesse, pole teada.

Hauakoobas
Hauakoobas

Juutidel oli kombeks matta oma surnud kas looduslikesse või kaljusse raiutud koobastesse. Need asusid üldjuhul väljaspool linna, erandiks olid kuningate hauakambrid, mis olid alati linnas. Juutide hauad, mis seni on leitud, on märkimisväärselt lihtsad. Põhjus on tõenäoliselt selles, et juutide religiooni juurde ei kuulunud surnute kultust, samuti ei uskunud nad, et elu jätkub pärast surma vaimumaailmas.