Apostlite teod 28:1–31

28  Kui olime kaldale* pääsenud, saime teada, et seda saart nimetatakse Maltaks.+  Sealsed võõrast keelt rääkivad inimesed olid meie vastu erakordselt lahked. Nad tegid tule üles ja võtsid meid kõiki kenasti vastu, kuna sadas vihma ja oli külm.+  Kui Paulus korjas kokku sületäie hagu ja selle tulle pani, tuli sealt kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema kätte kinni.  Märganud seda mürgist elukat tema käe küljes rippumas, ütlesid kohalikud üksteisele: „See mees on kindlasti mõrtsukas. Tal õnnestus küll pääseda merest, aga Õiglus ei lase tal elama jääda.”  Ent Paulus raputas selle eluka tulle ega saanud viga.  Nad arvasid, et ta läheb põletikust paiste* või langeb äkitselt surnuna maha. Aga kui nad olid tükk aega oodanud ja nägid, et temaga ei juhtunud midagi halba, muutsid nad meelt ja ütlesid, et ta on jumal.+  Selle koha lähedal olid saare tähtsaima mehe Publiuse maad. Ta võttis meid külalislahkelt vastu ja võõrustas meid kolm päeva.  Publiuse isa aga lamas haigena voodis, tal oli palavik ja düsenteeria. Paulus läks tema juurde ning palvetas, pani käed tema peale ja tegi ta terveks.+  Pärast seda juhtumit hakkas tema juurde tulema ka teisi saareelanikke, kes olid haiged, ja nad said terveks.+ 10  Nad avaldasid meile austust, tuues palju kingitusi, ja kui hakkasime merele minema, andsid nad meile kaasa kõike vajalikku. 11  Kolm kuud hiljem purjetasime sealt ära ühe Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille vöörikaunistuseks olid Zeusi pojad. 12  Me jõudsime Sürakuusa sadamasse, kuhu jäime kolmeks päevaks. 13  Sealt läksime edasi ja saabusime Reegiumi. Päev hiljem hakkas puhuma lõunatuul ning teisel päeval me jõudsime Puteolisse. 14  Seal me kohtasime vendi, kes käisid meile peale, et jääksime nende juurde seitsmeks päevaks. Seejärel suundusime Rooma poole. 15  Saanud meist kuulda, tulid sealsed vennad meile vastu Appiuse turuväljakule ja Kolme Kõrtsi juurde. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.+ 16  Kui me lõpuks Rooma jõudsime, lubati Paulusel omaette elama asuda koos sõduriga, kes teda valvas. 17  Kolm päeva hiljem kutsus Paulus kokku juutide tähtsamad mehed. Kui need olid kogunenud, ütles ta neile: „Mehed, vennad, ehkki ma pole teinud midagi meie rahva ega esiisade kommete vastu,+ võeti mind Jeruusalemmas vahi alla ja anti roomlastele üle.+ 18  Kui need olid mu üle kuulanud,+ tahtsid nad mind vabaks lasta, sest ma polnud teinud midagi, mis oleks olnud surma väärt.+ 19  Aga kui juudid polnud sellega nõus, olin ma sunnitud nõudma keisri kohut,+ kuid mitte sellepärast, et mul oleks milleski oma rahvast süüdistada. 20  Sel põhjusel ma palusingi, et võiksin teid näha ja teiega rääkida, sest ma olen ahelais tema pärast, kellele Iisrael loodab*.”+ 21  Nad ütlesid talle: „Me pole Juudamaalt sinu kohta kirju saanud, samuti pole ükski siia tulnud vendadest teatanud või rääkinud sinust midagi halba. 22  Kuid meie arvates on kohane kuulda sinu enda käest, mida sa mõtled, sest me teame, et sellest sektist+ räägitakse kõikjal halba.”+ 23  Nad leppisid Paulusega kokku ühe päeva ja siis tulid nad veel suurema hulgana tema elukohta. Ta andis neile hommikust õhtuni põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist* ja esitas veenvaid tõendeid Jeesuse kohta+ nii Moosese seadusest+ kui ka prohvetiraamatutest.+ 24  Mõned uskusid räägitut, teised aga mitte. 25  Kuna nad olid eri meelt, hakkasid nad laiali minema, kuid Paulus ütles veel: „Püha vaim on prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele tabavalt öelnud: 26  „Mine selle rahva juurde ja ütle: „Te kuulete, kuid ei mõista, te vaatate, kuid ei näe.+ 27  Selle rahva süda on ju tuimaks läinud*, nad on oma kõrvadega kuulnud, kuid pole kuulda võtnud, ja nad on oma silmad sulgenud, et nad oma silmadega ei näeks, kõrvadega ei kuuleks ja südamega aru ei saaks ega pöörduks, nii et mina nad terveks teeksin.””+ 28  Seetõttu olgu teile teada, et sõnumit Jumalalt lähtuvast päästest kuulutatakse* teistele rahvastele+ ja nemad võtavad seda kuulda.”+ 29  --- 30  Paulus jäi tervelt kaheks aastaks üürielamusse+ ja võttis lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid. 31  Laskmata end millelgi takistada, rääkis ta neile julgelt+ Jumala kuningriigist+ ning jagas õpetust isand Jeesus Kristuse kohta.

Allmärkused

Võib tõlkida ka „eluga”.
Võib tõlkida ka „paistetab üles”.
Sõna-sõnalt „Iisraeli lootuse pärast”.
Võib tõlkida ka „kuningavalitsusest”.
Võib tõlkida ka „rasva läinud”; sõna-sõnalt „tihkeks läinud”.
Sõna-sõnalt „et Jumala pääste on saadetud”.

Kommentaarid

Aadria merel. Pauluse päevil mõeldi Aadria mere all laiemat veeala, kui seda on samanimeline meri tänapäeval. Kreeka geograafi Straboni sõnul sai see nime Atria linna järgi, mis asus Po jõe deltas, praeguse Veneetsia lahe ääres. („Geograafia”, 5. kd, 1. ptk, 8. lõik.) Nüüdne Itaalia linn Adria asub rannikust veidi eemal. Paistab, et algselt nimetati Aadria mereks muistse Atria linna lähedast merd, aja jooksul aga hakati niiviisi nimetama laiemat mereala, mis hõlmas praegust Aadria merd, Joonia merd ning Sitsiilia (ja Malta) ja Kreeta vahelist ala. (Vt lisa B13.)

Maltaks. Kreekakeelses tekstis on siin sõna Melíte, mida õpetlased on juba sajandeid pidanud Malta saareks. Laev, millel Paulus oli, kandus tugeva tuule mõjul lõuna poole: Väike-Aasia edelaservas asuva Knidose juurest tublisti edasi teisele poole Kreeta saart. (Ap 27:7, 12, 13, 21.) Ap 27:27 ütleb: „Tuul pillutas laeva Aadria merel siia-sinna.” Pauluse päevil nimetati Aadria mereks ka praegust Joonia merd ning Sitsiilia idaranniku ja Kreeta lääneranniku vahelist veeala. (Vt Ap 27:27 kommentaari.) On tõenäoline, et Kirdemaru (Ap 27:14) ajas laeva nii palju lääne poole, et see jooksis madalikule Sitsiiliast lõunas asuva Malta lähedal. Aastate jooksul on õpetlased pakkunud välja ka teisi teooriaid selle kohta, mis saart Melíte all mõeldakse. Näiteks on pakutud välja, et see on üks saar Kreeka läänerannikul asuva Korfu lähedal. Samuti on väidetud, et see käib Melite Illyrica kohta (praegune Mljet), mis asub praeguses Aadria meres Horvaatia ranniku lähedal. Ent sellest, millisena piibel laeva teekonda kirjeldab, pole loogiline järeldada, et laev jõudis tükk maad põhja pool asuva Korfu või Mljeti juurde. (Vt lisa B13.)

võõrast keelt rääkivad inimesed. Võib tõlkida ka „kohalikud elanikud”. Kr bárbaros. Mõnes tõlkes on see sõna tõlgitud vastega „barbarid”. Topelt bar-bar selles sõnas andis edasi mõtte kokutamisest, podisemisest, mõistetamatust kõnest. Seega käis sõna bárbaros algselt võõramaalase kohta, kes rääkis teist keelt. See ei tähendanud harimatut, kasvatamatut või toorest inimest ega väljendanud ka põlgust. Sõna bárbaros lihtsalt eristas muulast kreeklasest. Mõned juudi kirjamehed, kaasa arvatud Josephus Flavius, kasutasid seda sõna enda kohta. („Juudi muinsused”, 14. kd, 10. ptk, 1. lõik; „Apioni vastu”, 1. kd, 11. lõik.) Ka roomlased kutsusid end enne kreeka kultuuri omaksvõttu barbariteks. Kõnesolevas salmis kasutatakse sama sõna Malta elanike kohta, kes rääkisid ilmselt puunia keelt.

erakordselt lahked. Siin esineb kreeka sõna philanthropía, mis tähendab „inimesearmastus, inimsõbralikkus”. Selline lahkus väljendub külalislahkuses ja omakasupüüdmatus tegutsemises kaasinimeste heaks. Nagu see lugu näitab, võivad seda ilusat omadust ilmutada ka need, kes ei tunne Jehoovat. Teine näide on tekstis Ap 27:3, kus öeldakse, et sadakonnaülem Julius kohtles Paulust lahkelt (philanthrópos). Tekstis Tt 3:4 kirjeldatakse sõnaga philanthropía Jehoova tundeid ning see on tõlgitud fraasiga „armastus inimkonna vastu”.

rästik. Praegu Maltal enam rästikuid pole. Võimalik, et rästikud on Maltalt kadunud kliimamuutuste või inimasustuse tihenemise tõttu.

Õiglus. Kr díke. Selle sõnaga võidakse mõelda õigluse jumalannat või õiglust kui omadust. Kreeka mütoloogias oli Dike õigluse jumalanna nimi. Arvati, et Dike hoiab inimtegevusel silma peal ja kannab salajastest ülekohtutegudest peajumal Zeusile ette, et süüdlased saaksid teenitud karistuse. Malta elanikud arvasid, et Paulusel lasub mingi süü, mistõttu ta ei pääse jumaliku õigluse ja karistuse eest: ta elas küll üle laevahuku, kuid teda salvas rästik.

Zeusi pojad. Võib tõlkida ka „Dioskuurid” (kr dióskuroi). Kreeka ja rooma mütoloogias kaksikvennad Kastor (Castor) ja Polydeukes (Pollux). Nad olid jumal Zeusi (Jupiteri) ja Sparta kuninganna Leda pojad. Muu hulgas peeti neid meremeeste kaitsjateks, kes suudavad laevasõitjaid merel tekkivatest ohtudest päästa. See vöörikaunistust puudutav märkus on lisakinnitus selle kohta, et tegu on pealtnägija jutustusega.

Sürakuusa. Sadamalinn Sitsiilia kagurannikul, praegu tuntud kui Siracusa. Kreeka ajaloolase Thukydidese sõnul rajasid selle linna korintlased aastal 734 e.m.a. Sürakuusa oli paljude muistsete suurkujude, näiteks matemaatik Archimedese sünnipaik. Aastal 212 e.m.a vallutasid selle roomlased. (Vt lisa B13.)

Puteolisse. Praegune Pozzuoli. Sadamalinn, mis asus Roomast kagu pool, umbes 10 km Napolist lääneedelas. Puteoli sadamamuuli varemed on siiamaani alles. Josephus Flavius nimetab seda linna selle varasema nimega Dicaearchia ning ütleb, et seal oli juudi koloonia. („Juudi muinsused”, 17. kd, 12. ptk, 1. lõik.) Paulus jõudis Puteolisse 59. aasta paiku, kui ta oli teel Rooma, et keiser tema üle kohut mõistaks. Laev, millel ta oli, saabus Reegiumi (praegune Reggio di Calabria), Itaalia lõunatipus Sitsiilia vastas asuvasse sadamalinna, mis oli Puteolist umbes 320 km lõunakagus. Puteoli vendade pealekäimisel jäi Paulus koos oma kaaslastega nädalaks nende juurde. (Ap 28:14.) Sellest nähtub, et kuigi Paulus oli vang, oli tal mingil määral vabadust. (Vt lisa B13.)

Seejärel suundusime Rooma poole. Puteolist Rooma oli 245 km ja teekond võis kesta ligi nädala. Tõenäoliselt läks reisiseltskond kõigepealt Capuasse ja sealt mööda Appiuse teed (ld Via Appia) 212 km edasi Rooma. Appiuse tee sai nime Rooma riigimehe Appius Claudius Caecuse järgi, kes alustas selle ehitamist aastal 312 e.m.a. Lõpuks ühendas see Roomat Brundisiumiga (praegu Brindisi), kust avanes meretee itta. Suurem osa Appiuse teest oli sillutatud vulkaanilist päritolu kivimiplaatidega. Tee laius varieerus, olles kohati alla 3 m ja kohati üle 6 m lai. Üldiselt järgiti selle ehitamisel kriteeriumi, et vastassuundadest tulevad vankrid pääseksid takistamatult teineteisest mööda. Kohati võis teelt näha Vahemerd. Tee kulges osalt läbi Pontini soode, mistõttu oli sel teelõigul ühe Rooma kirjamehe sõnul palju sääski ja seal lehkas. Soos ehitati tee kõrvale kanal, et reisijad saaksid tulvavee ajal paadiga edasi liikuda. Pontini soodest põhja pool asusid Appiuse turuväljak (u 65 km Roomast) ning teeliste peatuspaik nimega Kolm Kõrtsi (u 50 km Roomast).

Appiuse turuväljakule. Võib tõlkida ka „Appiuse foorumile”. Ld Appii Forum. Appiuse turuväljak oli populaarne postijaam Appiuse teel, mis kulges Roomast Capua kaudu Brundisiumi (praegu Brindisi), ning see asus 65 km Roomast kagu pool. Nii Appiuse turuväljak kui ka tee said nime oma rajaja Appius Claudius Caecuse järgi, kes elas 4. ja 3. sajandil e.m.a. Harilikult peatusid Roomast tulijad esimese reisipäeva õhtul just Appiuse turuväljakul ja nii kujunes sellest kohast vilgas kaubalinn. Selle linna olulisust suurendas asjaolu, et see asus kanali ääres, mis kulges rööbiti Appiuse teega läbi Pontini soode. Teelisi olevat transporditud mööda seda kanalit öösel pargastega, mida vedasid muulad. Rooma luuletaja Horatius kirjeldab seda kui vintsutusrohket teekonda, kurdab konnade ja sääskede üle ning ütleb, et Appiuse turuväljak oli „tuubil paadimehi ja ihneid kõrtsmikke”. („Satiirid”, 1. kd, 5. ptk, lõigud 1–6.) Rooma vennad tulid kõiki neid ebameeldivusi trotsides Paulusele ja ta kaaslastele Appiuse turuväljakule vastu ning aitasid neil turvaliselt Rooma jõuda. Tänapäeval on muistse Appiuse foorumi asupaigas Borgo Faiti külake. (Vt lisa B13.)

Kolme Kõrtsi. Võib tõlkida ka „Tres Taberna”. Ld Tres Tabernas. See koht, mida on mainitud ka teistes muistsetes tekstides, asus Appiuse teel. See asus umbes 50 km Roomast kagus ja umbes 15 km kaugusel Appiuse turuväljakust. Seal võib tänini näha Rooma-aegseid varemeid. (Vt lisa B13.)

keiser. Sel ajal oli Rooma keisriks Nero. Ta valitses aastail 54–68, kuni ta tegi enesetapu, olles 31-aastane. Apostlite tegude 25.–28. peatükis olevad viited keisrile käivad kõik Nero kohta. (Vt Mt 22:17 ja Ap 17:7 kommentaari ning „Sõnaseletusi”.)

sekti. Kr haíresis, millest tuleb sõna „hereesia”. Selle algne tähendus paistab olevat „valik”. Selles tähenduses kasutatakse seda Septuagintas tekstis 3Mo 22:18, kus tolles tõlkes öeldakse, et iisraellased tõid ohvriande „omal valikul”. Piibli kreekakeelses osas tähendab sõna haíresis rühmitust, millel on kindlad veendumused ja õpetused. Näiteks kasutatakse seda sõna kahe peamise judaismi haru variseride ja saduseride kohta. (Ap 5:17; 15:5; 26:5.) Kristlasi kutsuti sektiks ilmselt seetõttu, et neid peeti judaismist lahkulöönud rühmituseks. (Ap 24:5, 14; 28:22.) Sõna haíresis on kasutatud ka kildkondade kohta, mis tekkisid kristliku koguduse sees. Jeesus rõhutas, et tema järelkäijate seas peaks olema ühtsus, ja palvetas selle eest. (Joh 17:21.) Koguduse ühtsust püüdsid hoida ka apostlid. (1Ko 1:10; Ju 17–19.) Nad mõistsid, et lõhed ja kildkonnad rikuksid ühtsuse. Seepärast omandas sõna haíresis negatiivse tähenduse. Erinevad vaated usuküsimustes tekitavad ägedaid vaidlusi, tülisid ja koguni vaenu. (Vrd Ap 23:7–10.) Sektantlus arvati patuse loomuse tegude hulka ja sellest tuli hoiduda. (1Ko 11:19; Ga 5:19–21; 2Pe 2:1.)

sellest sektist. Vt Ap 24:5 kommentaari.

kui tunnistaja. Võib tõlkida ka „tunnistuseks”. Kreeka nimisõna martyría (tunnistus) esineb Johannese evangeeliumis kaks korda rohkem kui teistes evangeeliumites kokku. Verb martyréo (tunnistust andma) esineb 39 kohas, teistes evangeeliumites vaid kahes kohas: Mt 23:31 ja Lu 4:22. Seda verbi on seoses Ristija Johannesega kasutatud nii sageli, et mõnede meelest võiks teda nimetada lausa Tunnistaja Johanneseks. (Joh 1:8, 15, 32, 34; 3:26, P 1997; 5:33; vt Joh 1:19 kommentaari.) Verbi martyréo on tihti kasutatud ka seoses Jeesuse teenistusega. (Joh 8:14, 17, 18.) Eriti märkimisväärsed on Jeesuse sõnad Pontius Pilatusele: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõe kohta tunnistust annaksin.” (Joh 18:37.) Johannese kirjutatud Ilmutusraamatus öeldakse Jeesuse kohta „ustav tunnistaja” ning „ustav ja tõeline tunnistaja”. (Ilm 1:5; 3:14.)

minu tunnistajad. Jeesuse esimesed juutidest jüngrid juba olid Jumala tunnistajad: nad tunnistasid, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. (Jes 43:10–12; 44:8.) Nüüdsest aga pidid nad olema ka Jeesuse tunnistajad. Neil tuli teada anda, et Jeesus on messias ja kuningas, kes pühitseb Jehoova nime ja viib täide tema eesmärgi. Apostlite tegude raamatu kreekakeelses algtekstis kasutatakse sõnu mártys, martyréo ja diamartýromai (tunnistaja, tunnistust andma, põhjalikult tunnistust andma) ning teisi sarnaseid sõnu palju kordi. Üksnes Johannese evangeeliumis esineb neid veelgi rohkem. (Vt Joh 1:7 kommentaari.) Terves Apostlite tegude raamatus räägitakse, et Jeesusest ja Jumala kuningriigist on vaja tunnistust anda. (Ap 2:32, 40; 3:15; 4:33; 5:32; 8:25; 10:39; 13:31; 18:5; 20:21, 24; 22:20; 23:11; 26:16; 28:23.) Osa 1. sajandi kristlasi sai omaenese kogemuste najal kinnitada, et Jeesus elas, suri ja äratati üles. (Ap 1:21, 22; 10:40, 41.) Hilisemate aegade kristlastel tuli aga rääkida kõige selle tähendusest. (Ap 22:15; vt Joh 18:37 kommentaari.)

andis ... põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist. Apostlite tegude raamatu kreekakeelses algtekstis kasutatakse sõnu mártys, martyréo ja diamartýromai (tunnistaja, tunnistust andma, põhjalikult tunnistust andma) ning teisi sarnaseid sõnu palju kordi. Üksnes Johannese evangeeliumis esineb neid veelgi rohkem. (Vt Joh 1:7 ja Ap 1:8 kommentaari.) Kogu Apostlite tegude raamatust tuleb selgelt välja, et Jumala eesmärkidest, sealhulgas tema kuningriigist ja Jeesuse messiarollist, on vaja tunnistust anda. (Ap 2:32, 40; 3:15; 4:33; 5:32; 8:25; 10:39; 13:31; 18:5; 20:21, 24; 22:20; 23:11; 26:16.)

sõnumit Jumalalt lähtuvast päästest. Võib tõlkida ka „Jumala päästet”, „seda, kuidas Jumal päästab”. Kreeka sõna sotérion võib tähendada nii päästet kui ka päästmise viisi. (Lu 2:30; 3:6; allm.) Laiemalt võttes võib see tähendada ka sõnumit sellest, kuidas Jumal inimkonna päästab.

Mõnes hilisemas kreekakeelses käsikirjas ja ka mõnes vanas tõlkes on siin sõnad, mida on tõlgitud näiteks nii: „Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära ja neil oli omavahel palju vaidlemist.” (P 1997.) Neid sõnu pole aga kõige vanemates ja usaldusväärsemates käsikirjades ning ilmselt ei olnud neid Apostlite tegude raamatu algtekstis. (Vt lisa A3.)

Paulus jäi tervelt kaheks aastaks üürielamusse. Nende kahe aasta jooksul kirjutas Paulus kirja efeslastele (Ef 4:1; 6:20), filiplastele (Flp 1:7, 12–14), koloslastele (Kol 4:18), Fileemonile (Flm 9) ja arvatavasti ka heebrealastele. Paistab, et tema koduarest lõppes 61. aasta paiku, kui toimus tema kohtuasja arutelu kas keiser Nero või mõne ta esindaja ees, misjärel ta mõisteti õigeks. Pärast seda tegutses Paulus talle omase usinusega edasi. Võimalik, et sel ajal viis ta täide oma kavatsuse käia Hispaanias. (Ro 15:28.) Clemens Roomast kirjutas 95. aasta paiku, et Paulus jõudis oma reisidel Rooma impeeriumi lääneserva välja. Pauluse kolm kirja, mis ta kirjutas pärast aresti alt vabanemist (1. ja 2. kiri Timoteosele ning kiri Tiitusele), annavad mõista, et ta käis Kreetal, Efesoses, Makedoonias, Mileetoses, Nikopolises ja Troases. (1Ti 1:3; 2Ti 4:13; Tt 1:5; 3:12.) Arvatakse, et Paulus arreteeriti uuesti Kreekas Nikopolises ning et 65. aasta paiku oli ta jälle Roomas vangistuses. Sel korral Nero talle ei halastanud. Roomas oli aasta varem möllanud tulekahju ja ajaloolase Tacituse sõnul süüdistas Nero selles kristlasi. Sealtpeale kiusati kristlasi Nero õhutusel julmalt taga. Kui Paulus kirjutas oma teise kirja Timoteosele, mis jäigi viimaseks, aimas ta, et peagi ta hukatakse, ning palus Timoteosel ja Markusel kiiresti tema juurde tulla. Umbes sel ajal käisid Luukas ja Onesiforos Paulust vaatamas, mis oli eluohtlik ja suurt julgust nõudev tegu. (2Ti 1:16, 17; 4:6–9, 11.) Paulus hukati ilmselt 65. aasta paiku. Nii tema elu kui ka surm andsid võimsalt tunnistust „kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas”. (Ap 1:1.)

Laskmata end millelgi takistada. Võib tõlkida ka „takistamatult”. Apostlite tegude raamat lõpeb positiivse noodiga. Paulus on küll koduarestis, kuid teeb kuulutustööd varjamatult ja takistamatult edasi. Miski ei suutnud kuningriigisõnumi levikut Roomas peatada. See on sellele raamatule sobiv lõpetus, sest see näitab, kuidas püha vaim andis algkristlastele väe alustada enneolematult suurt kuulutustööd, mille tulemusel pidi hea sõnum Jumala kuningriigist jõudma maailma otsani. (Ap 1:8.)

rääkis. Vastava kreeka sõna tähendus on „ametlike teadete kuulutajana teatavaks tegema”. See sõna rõhutab tegevuse viisi: enamasti on tegu sõnumi avaliku teadaandmisega, mitte rühmale inimestele jutluse pidamisega. Paulus kuulutas sõnumit Jumala kuningriigist. Väljend „Jumala kuningriik” esineb Apostlite tegude raamatu algtekstis kuus korda. Esimeses kohas (Ap 1:3) öeldakse, et Jeesus ise rääkis Jumala kuningriigist nende 40 päeva jooksul, mis jäid tema ülesäratamise ja taevamineku vahele. Ülejäänud kohtadest on näha, et Jumala kuningriik oli ka apostlite kuulutustöö peamine teema. (Ap 8:12; 14:22; 19:8; 28:23.)

julgelt. Siin esineb kreeka sõna parresía, mida on tõlgitud ka vastega „kartmatus”. (Ap 4:13.) Nimisõna parresía ja verb parresiázomai (mis on tihti tõlgitud „julgelt rääkima”) esinevad Apostlite tegude raamatus mitu korda. Algkristlaste julgust kuulutustöös on näha kogu Apostlite tegude raamatus. (Ap 4:29, 31; 9:27, 28; 13:46; 14:3; 18:26; 19:8; 26:26.)

Pildid ja videod

Rooma teed
Rooma teed

Rooma impeeriumi ulatuslik teedevõrgustik hõlbustas algkristlaste kuulutustööd. Kahtlemata läbis apostel Paulus neil teedel palju kilomeetreid. (Kol 1:23.) Joonisel on näha tüüpilist kivisillutisega Rooma teed. Sellise tee ehitamisel märgiti kõigepealt ära tee kulg ja piirjooned. Seejärel kaevati süvend, mis täideti kividest, killustikust, mördist ja liivast koosnevate kihtidega. Tee sillutati kiviplaatidega ja ääristati äärekividega, mis hoidsid sillutist paigal. Tänu kasutatud materjalidele ja tee kumerusele sai vihmavesi teelt ära valguda. Tee ääristusse tehti teatud vahemaa tagant avad, kustkaudu vesi voolas tee kõrval olevatesse rennidesse. Ehitajad tegid nii head tööd, et mõned neist teedest on siiani alles. Enamik Rooma impeeriumi teid aga polnud nii keeruka ehitusega. Kõige rohkem oli lihtsaid kruusateid.

Rooma linn
Rooma linn

Rooma impeeriumi pealinn Rooma asus Tiberi jõe lähedal oleval seitsmel künkal. Impeeriumi kasvades laienes ka Rooma linn. Esimese sajandi keskpaiku oli seal umbes miljon elanikku, sealhulgas suur juudi kogukond. Esimesteks Rooma kristlasteks said ilmselt juudid ja proselüüdid, kes käisid 33. aasta nädalatepühal Jeruusalemmas ning kuulsid, mida Peetrus ja teised Jeesuse jüngrid rääkisid. Pärast nädalatepüha naasid nad Rooma ja koos nendega jõudis sinna ka hea sõnum. (Ap 2:10.) 56. aasta paiku kirjutas Paulus Rooma kristlastele kirja, kus ta ütles, et nende usust räägitakse kogu maailmas. (Ro 1:7, 8.) Video kujutab kunstniku nägemust sellest, milline võis Rooma Pauluse päevil välja näha.

1. Via Appia

2. Circus Maximus

3. Palatium ja keisripalee

4. Julius Caesari tempel

5. Teatrid

6. Panteon

7. Tiberi jõgi

Appiuse tee
Appiuse tee

Fotol on osa Appiuse teest ehk Via Appia’st Itaalias. Piiblis pole seda teed mainitud, kuid arvatavasti kulges Pauluse teekond Rooma just seda teed mööda. Esimene osa Appiuse teest rajati aastal 312 e.m.a. Aastaks 244 e.m.a ühendas see Roomat juba Brundisiumiga. (Vaata kaarti.) Rooma vennad tulid Paulusele vastu Kolme Kõrtsi ja Appiuse turuväljakuni, mis jäid mõlemad Appiuse tee äärde. (Ap 28:15.) Appiuse turuväljak asus Roomast umbes 65 km kaugusel ja Kolm Kõrtsi umbes 50 km kaugusel.

1. Rooma

2. Kolm Kõrtsi

3. Appiuse turuväljak

4. Appiuse tee

5. Brundisium (nüüd Brindisi)

Keiser Nero
Keiser Nero

See keiser Nero kujutisega kuldmünt vermiti aastail 56–57. Nero, kes valitses vahemikus 54–68, oligi see keiser, kelle kohut Paulus taotles, pärast seda kui ta oli Jeruusalemmas vahi alla võetud ja seejärel aastatel 56–58 Kaisareas vangistuses olnud. 59. aasta paiku algas Pauluse esimene vangistus Roomas, kuid näib, et 61. aastal mõisteti ta õigeks ja ta sai vabaks. Aastal 64 puhkes Roomas suur tulekahju, mis hävitas neljandiku linnast, ja mõned süüdistasid selles Nerot. Kahtluste hajutamiseks veeretas Nero süü kristlaste peale. Selle tagajärjel lahvatas kristlaste vastu äge tagakiusamislaine. Ilmselt umbes sel ajal (aastal 65) vangistati Paulus Roomas teist korda ja peagi ta hukati.