Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Sõnaseletusi

A B D E G H I J K L M N O P R S Š Z T U V Õ Ü

A

  • Aamen.

    See sõna tähendab „olgu nii”, „tõesti” ja tuleneb heebrea sõnast aman, mis tähendab „ustav olema”, „usaldusväärne olema”. „Aamen” öeldi vande, palve või väite kinnituseks. Ilmutusraamatus esineb see ka Jeesuse nimena. (5Mo 27:26; 1Aj 16:36; Ilm 3:14.)

  • Aaroni pojad.

    Leevi pojapoja Aaroni järeltulijad. Aaron määrati esimeseks ülempreestriks Moosese seaduse järgi. Aaroni pojad täitsid telkpühamus ja templis preestriteenistusega seotud ülesandeid. (1Aj 23:28.)

  • Aasia.

    Piibli kreekakeelses osas Rooma provints, mis hõlmas praeguse Türgi lääneosa ja mõnda saart selle ranniku lähedal, näiteks Samost ja Patmost. Selle pealinn oli Efesos. (Ap 20:16; Ilm 1:4.) Vt lisa B13.

  • Aav.

    Juudi pühadekalendri viies kuu ja põllumajanduskalendri üheteistkümnes kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi juuli keskpaigast augusti keskpaigani. Piiblis seda kuud nimepidi ei mainita, vaid sellele viidatakse kui „viiendale kuule”. (4Mo 33:38; Esr 7:9.) Vt lisa B15.

  • Adar.

    Juudi pühadekalendri kaheteistkümnes kuu ja põllumajanduskalendri kuues kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani. (Est 3:7.) Vt lisa B15.

  • Aganad.

    Kestad, mis eraldatakse viljateradelt peksmise ja tuulamise käigus. Kõnekujundites sümboliseerivad aganad midagi, mis on väärtusetu või halb. (L 1:4; Mt 3:12.)

  • Ahhaat.

    Vt KALLISKIVID.

  • Ahhaia.

    Piibli kreekakeelses osas mainitud Rooma provints, mis asus Lõuna-Kreekas ja mille pealinn oli Korintos. Ahhaia hõlmas kogu Peloponnesost ja Mandri-Kreeka keskosa. (Ap 18:12.) Vt lisa B13.

  • Ajastu.

    Kreeka keeles aion. Ajajärk, mida iseloomustavad teatud tunnused. Moosese seaduse jõustumisega sai alguse ajajärk, mida võib nimetada Iisraeli või juudi ajastuks. Jeesus Kristuse lunastusohvri toomisega algas uus ajajärk, mis on seotud eelkõige võitud kristlaste kogudusega. Siis said tegelikkuseks üksikasjad, mis olid Moosese seaduse ajal vaid eelpildiks. (Mt 24:3; Mr 4:19; Ro 12:2; 1Ko 10:11.)

  • Alabasterpudel.

    Väike lõhnaaine hoidmiseks mõeldud anum, mis oli valmistatud kivimist, mida leidus Egiptuses Alabastroni lähedal. Anuma kael oli tavaliselt kitsas, mis võimaldas selle kindlalt sulgeda, et väärtuslik lõhnaaine välja ei voolaks. Leiukoha järgi hakati vastavat kivimit nimetama alabastriks. (Mr 14:3.)

  • Alamot.

    Muusikatermin. Vastav heebrea sõna tähendab „neiud”, seega võidakse sellega mõelda neidude sopranihäält. Ilmselt tuli muusikapala või saade esitada kõrges registris. (1Aj 15:20; L 46:mrk.)

  • Alfa ja oomega.

    Alfa on kreeka tähestiku esimene täht ja oomega viimane täht. See väljend esineb Ilmutusraamatus Jumala austava nimetusena kolm korda. Nendes kohtades tähendab „alfa ja oomega” sama mis „algus ja lõpp” ning „esimene ja viimane”. (Ilm 1:8; 21:6; 22:13.)

  • Altar.

    Pinnasest, kividest, kiviplokkidest või metalliga kaetud puust ehitis, millel toodi ohvreid või põletati suitsutusrohtu. Kogudusetelgi ja templi eesmises ruumis oli kuldaltar suitsutusrohu põletamiseks. See oli tehtud puust ja kaetud kullaga. Sellest suurem vaskaltar, millel põletati ohvriloomi, asetses õues. (2Mo 27:1; 39:38, 39; 1Mo 8:20; 1Ku 6:20; 2Aj 4:1; Lu 1:11.) Vt lisasid B5 ja B8.

  • Altari sarved.

    Altari neljast nurgast väljaulatuvad sarvekujulised nukid. (3Mo 8:15; 1Ku 2:28.) Vt lisasid B5 ja B8.

  • Alusrõivas.

    Põlvede või pahkluudeni ulatuv särgitaoline varrukatega riietusese nii meestel kui ka naistel. (Lu 6:29; Joh 19:23.)

  • Ametüst.

    Vt KALLISKIVID.

  • Andam.

    Maks, mida üks riik või valitseja maksab teisele kas alistumise märgiks, rahumeelsete suhete hoidmiseks või kaitse saamiseks. (2Ku 3:4; 18:14–16; 2Aj 17:11.) Seda sõna kasutatakse ka maksude kohta, mida maksid üksikisikud. (Neh 5:4.)

  •  Antikristus.

    Vastaval kreeka sõnal on kaks tähendust. See käib nende kohta, kes on Kristuse vastu, kuid võib tähendada ka valekristust ehk kedagi, kes seab end Kristuse asemele. Kõiki inimesi, organisatsioone ja rühmitusi, kes valelikult väidavad, et nad esindavad Kristust, või ütlevad end olevat messia või osutavad vastupanu Kristusele ja tema järelkäijatele, võib nimetada antikristusteks. (1Jo 2:22.)

  • Apostel.

    Selle sõna peamine tähendus on „saadik”, „käskjalg” ning seda kasutatakse Jeesuse ja veel mõnede kohta, kes saadeti teisi teenima. Kõige sagedamini mõeldakse selle sõnaga 12 jüngrit, kelle Jeesus isiklikult välja valis ja enda esindajaks määras. (Mr 3:14; Ap 14:14.)

  • Aram; aramealased.

    Seemi poja Arami järeltulijad, kelle elupaik ulatus peamiselt Liibanoni mägedest Mesopotaamiani ning Tauruse mäestikust põhjas Damaskuseni ja sealt veel edasi lõuna poole. Seda territooriumit, mida heebrea keeles nimetati Aramiks, kutsuti hiljem Süüriaks ja seal elavaid inimesi süürlasteks. (1Mo 25:20; 5Mo 26:5; Ho 12:12.)

  • Aramea keel.

    Semi keel, mis on väga lähedane heebrea keelele ja kasutab sama tähestikku. Algselt rääkisid seda ainult aramealased, kuid hiljem sai sellest rahvusvaheline kaubandus- ja suhtluskeel Assüüria ja Babüloonia impeeriumis. See oli ka Pärsia impeeriumi ametlik keel. (Esr 4:7.) Esra, Jeremija ja Taanieli raamat kirjutati osalt aramea keeles. (Esr 4:8–6:18; 7:12–26; Jer 10:11; Tn 2:4b–7:28.)

  • Areopaag.

    Kõrgendik Ateenas, akropolist loodes. Samamoodi nimetati kõrgemat kohut, mis seal kogunes. Stoikud ja epikuurlased viisid Pauluse Areopaagile, et ta seal oma uskumusi selgitaks. (Ap 17:19.)

  • Arm.

    Võib tõlkida ka „ärateenimata lahkus”, „ülim headus”. Vastav kreeka sõna kannab endas mõtet millestki meeldivast ja ligitõmbavast. Sageli käib see helde anni või lahke abistamise kohta. Kui räägitakse Jumala armust, siis mõeldakse sellega Jumala suuremeelset andi, mille ta annab täiesti tasuta ja mille eest ta ei oota mingit vastutasu. Seega on arm Jumala ülima heldekäelisuse, armastuse ja headuse väljendus inimeste vastu. Vastavat kreeka sõna on tõlgitud ka vastega „soosing” või lihtsalt „and”. Armu ei saa kuidagi välja teenida. See sõltub täielikult andja suuremeelsusest. (2Ko 6:1; Ef 1:7.)

  • Armuannid.

    Annid, millega aidati hädasolijaid. Piibli heebreakeelses osas selliseid ande otseselt ei mainita, kuid Moosese seadus sätestas üksikasjalikult iisraellaste kohustused vaeste suhtes. (Mt 6:2.)

  • Asasel.

    Tuleneb heebrea sõnast, mis ilmselt tähendab „sikk, kes kaob”. Lepituspäeval saadeti kõrbesse asaselile määratud sikk, kes otsekui viis minema patud, mida rahvas oli möödunud aasta jooksul teinud. (3Mo 16:8, 10.) Sellest piibliloost pärineb arvatavasti ka eesti väljend „patuoinas”, mis tähendab süüdlast või süüdlaseks tehtud inimest.

  • Aselgeia.

    Vt JULTUNUD KÄITUMINE.

  • Astarte.

    Kaananlaste sõja- ning viljakusjumalanna; Baali naine. (1Sa 7:3.)

  • Astel.

    Metallist teravikuga pikk kepp, mida kasutati loomade ajamiseks. Ülekantud tähenduses võrreldakse astlaga targa inimese sõnu, mis ergutavad inimest head nõu kuulda võtma. Põikpäine pull, kes ei allu juhtimisele, teeb astla vastu takka üles lüües endale viga. Sellest tuleneb ka väljend „astla vastu takka üles lööma”. (Ap 26:14; Koh 3:31.)

  • Aviv.

    Juudi pühadekalendri esimese kuu ja põllumajanduskalendri seitsmenda kuu algne nimetus. Vastav heebrea sõna tähendab „rohelised viljapead”. See kuu kestis meie kalendri järgi märtsi keskpaigast aprilli keskpaigani. Pärast Babüloonia vangipõlve hakati seda nimetama niisaniks. (5Mo 16:1.) Vt lisa B15.

B

  • Baal.

    Kaananlaste jumal, keda peeti taeva omanikuks ning vihma ja viljakuse jumalaks. Baalideks nimetati ka vähem tähtsaid kohalikke jumalaid. Vastav heebrea sõna tähendab „omanik”, „isand”. (1Ku 18:21; Ro 11:4.)

  • Babülon.

    Paabeli linna hilisem nimi. Piiblis võib Babülon käia nii Babüloonia impeeriumi kui ka selle pealinna kohta. (2Ku 20:14; Esr 5:12; Jer 51:37.)

  • Batt.

    Vedelikumõõt, mis võrdub umbes 22 liitriga. Selline järeldus on tehtud samanimelise anuma tükkide põhjal, mis on leitud arheoloogilistel väljakaevamistel. Bati järgi on arvutatud suurem osa Piiblis esinevatest  kuivaine- ja vedelikumõõtudest. (1Ku 7:38; Hes 45:14.) Vt lisa B14.

  • Berüll.

    Vt KALLISKIVID.

  • Buul.

    Juudi pühadekalendri kaheksas kuu ja põllumajanduskalendri teine kuu. Tuleneb sõnajuurest, mis tähendab „saak”. See kuu kestis meie kalendri järgi oktoobri keskpaigast novembri keskpaigani. Pärast Babüloonia vangipõlve hakati seda nimetama hešvaniks. (1Ku 6:38.) Vt lisa B15.

D

  • Daagon.

    Vilistite jumal. Pole kindlalt teada, millest see nimi tuleneb, kuid mõned õpetlased seostavad seda heebrea sõnaga dag, mis tähendab „kala”. (Koh 16:23; 1Sa 5:4.)

  • Dareik.

    Pärsia kuldmünt, mis kaalus 8,4 grammi. (1Aj 29:7.) Vt lisa B14.

  • Deemonid.

    Üleinimlike võimetega kurjad nähtamatud vaimolendid. Neid nimetatakse ka „Jumala poegadeks” (1Mo 6:2) ja „ingliteks” (Ju 6), mis näitab, et neid ei loodud kurjaks. Nad olid inglid, kellest said Jumala vastased, kui nad hakkasid Noa päevil Jehoova vastu mässama ning asusid Saatana poolele. (5Mo 32:17; Lu 8:30; Ap 16:16; Jk 2:19.)

  • Dekapolis.

    Rühm kreeka linnu, kuhu kuulus algselt kümme linna (kreeka keeles tähendab deka „kümme” ja polis „linn”). Dekapoliseks nimetati ka kogu piirkonda Galilea merest ja Jordani jõest ida pool, kus paiknes enamik neist linnadest. Need linnad olid hellenistliku kultuuri ja kaubanduse keskusteks. Jeesus läks küll läbi sellest piirkonnast, kuid pole teada, et ta oleks viibinud mõnes neist linnadest. (Mt 4:25; Mr 5:20.) Vt lisasid A7 ja B10.

  • Denaar.

    Rooma hõbemünt, mis kaalus 3,85 grammi ja millel oli keisri pea kujutis. See oli töölise ühe päeva palk ja sama suur oli ka pearahamaks, mida roomlased juutidelt nõudsid. (Mt 22:17; Lu 20:24.) Vt lisa B14.

  • Drahm.

    Piibli kreekakeelses osas viitab see Kreeka hõbemündile, mis tol ajal kaalus 3,4 grammi. Heebreakeelses osas mainitud kulddrahm oli samaväärne Pärsia kulddareigiga. (Neh 7:70; Mt 17:24.) Vt lisa B14.

E

  • Ebajumal.

    Tegelik või kujuteldav kummardamisobjekt või seda objekti esindav kujutis, mida kasutati jumalakummardamisel. Ebajumalakummardamine on ebajumala harras austamine. (L 115:4; Ap 17:16; 1Ko 10:14.)

  • Ebapuhtus; rüvedus; kõlvatus.

    Need sõnad viitavad füüsilisele mustusele või moraalinormide rikkumisele. Piiblis mõeldakse sõnadega „ebapuhas” ja „rüve” sageli midagi, mis oli Moosese seaduse järgi vastuvõetamatu ehk rituaalselt ebapuhas. (3Mo 5:2; 13:45; Mt 10:1; Ap 10:14; Ef 5:5.) Vt ka PUHTUS; PUHAS.

  • Edom.

    Iisaki poja Eesavi teine nimi. Eesavi ehk Edomi järeltulijad asusid elama Seiri mägismaale, mis jääb Surnumere ja Al-‘Aqabah’ lahe vahele. Seda piirkonda hakati kutsuma Edomiks. (1Mo 25:30; 36:8.) Vt lisasid B3 ja B4.

  • Eefa.

    Kuivainemõõt ja ka anum, millega teravilja mõõdeti. Võrdus vedelikumõõdu batiga, seega oli see 22 liitrit. (2Mo 16:36; Hes 45:10.) Vt lisa B14.

  • Eesriie.

    Keerubi kujutistega kaunilt kootud kangas, mis eraldas nii telkpühamus kui ka templis kõige pühamat paika pühast paigast. (2Mo 26:31; 2Aj 3:14; Mt 27:51; Heb 9:3.) Vt lisa B5.

  • Efraim.

    Joosepi teine poeg; hiljem sai see ühe Iisraeli suguharu nimeks. Pärast Iisraeli jagunemist hakati Efraimi kui kõige mõjuvõimsama suguharu järgi nimetama kogu kümnest suguharust koosnevat Iisraeli kuningriiki. (1Mo 41:52; Jer 7:15.)

  • Elevandiluu.

    Elevandi, kuid ka mõne teise looma, nagu jõehobu ja morsa kreemikasvalgetest võhkadest saadav väärismaterjal. Nimetatakse ka vandliks. (1Ku 10:18; Am 3:15; Ilm 18:12.)

  • Elul.

    Juudi pühadekalendri kuues kuu ja põllumajanduskalendri kaheteistkümnes kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi augusti keskpaigast septembri keskpaigani. (Neh 6:15.) Vt lisa B15.

  • Elupuu.

    Eedeni aias kasvanud puu. Piibel ei ütle, et selle viljade söömine oleks taganud elu. Pigem sümboliseeris see Jumala kindlat lubadust, et need, kellele ta annab loa selle vilja süüa, saavad igavese elu. (1Mo 2:9; 3:22.)

  • Ennustaja.

    Isik, kes väidab endal olevat võime tulevikusündmusi ette kuulutada. Piiblis arvatakse nende hulka näiteks nõidpreestrid, vaimude väljakutsujad ja astroloogid. (3Mo 19:31; 5Mo 18:11; Ap 16:16.)

  • Epikuurlased.

    Kreeka filosoofi Epikurose (341–270 e.m.a) koolkond. Epikuurlased  olid seisukohal, et elu peamine eesmärk on naudingute kogemine. (Ap 17:18.)

  • Esmasündinu.

    Mõeldakse tavaliselt mehe vanimat poega, mitte naise esiklast. Piibliaegadel oli esmasündinud pojal peres auväärne positsioon ning pärast isa surma sai temast perepea. Esmasündinuteks või esmikuteks nimetatakse Piiblis ka loomade esimesi isaseid järglasi. (2Mo 11:5; 13:12; 1Mo 25:33; Kol 1:15.)

  • Etanim.

    Juudi pühadekalendri seitsmes kuu ja põllumajanduskalendri esimene kuu. See kuu kestis meie kalendri järgi septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani. Pärast Babüloonia vangipõlve hakati seda nimetama tišriks. (1Ku 8:2.) Vt lisa B15.

  • Etioopia.

    Muistne riik Egiptusest lõuna pool. Tänapäeval on selle aladel Egiptuse lõunaosa ja Sudaani põhjaosa. Ka heebrea sõna Kuš (Kuus) on mõnikord tõlgitud vastega „Etioopia”. (Est 1:1.)

  • Ettevalmistuspäev.

    Hingamispäevale eelnenud päev, kui juudid tegid hingamispäevaks vajalikke ettevalmistusi. Ettevalmistuspäev lõppes tänapäevases mõistes reedel, kui päike loojus, misjärel algas hingamispäev. Juutide päev kestis õhtust õhtuni. (Mr 15:42; Lu 23:54.)

  • Eufrat.

    Pikim ja tähtsaim jõgi Edela-Aasias; üks Mesopotaamia kahest suuremast jõest. Esimest korda mainitakse seda kirjakohas 1. Moosese 2:14 ühena Eedeni neljast jõest. Sageli nimetatakse seda „suureks jõeks”. (1Mo 31:21.) See oli iisraellastele määratud territooriumi põhjapiir. (1Mo 15:18; Ilm 16:12.) Vt lisa B2.

  • Eunuhh.

    Kastreeritud ehk kohitsetud mees. Sellised mehed olid tihtipeale ametis teenrite või abilistena kuninglikes õukondades, et kanda hoolt kuninganna ja liignaiste eest. Ei käi tingimata kastreeritud mehe kohta: eunuhhiks võidi nimetada ka lihtsalt õukonnaametnikku. (Est 2:15; Ap 8:27, allmärkus.)

G

  • Geera.

    Kaaluühik; 0,57 grammi. Võrdus 1/20 seekliga. (3Mo 27:25.) Vt lisa B14.

  • Gehenna.

    Jeruusalemmast lõunas ja edelas asetsenud Hinnomi oru kreekakeelne nimi. (Jer 7:31.) Sellest sai prügi põletamise paik. Prohvetlikult räägiti sellest kui paigast, kuhu heidetakse surnukehad. (Jer 7:32; 19:6.) Puuduvad tõendid, et Gehennasse oleks visatud elusaid loomi või inimesi, et need seal ära põletada või neid piinata. Seega ei saa see sümboliseerida kohta, kus inimhingi sõnasõnalises tules igavesti piinatakse. Kui Jeesus ja tema jüngrid rääkisid Gehennast, pidasid nad hoopis silmas „teist surma” ehk igavest hävingut. (Ilm 20:14; Mt 5:22; 10:28.)

  • Gilead.

    Jordani jõe idakaldal olnud viljakas maa-ala, mis ulatus Jabboki vadist nii põhja kui ka lõuna poole. Mõnikord mõeldakse sellega kogu Iisraeli territooriumit Jordanist idas, kus elasid Ruubeni, Gaadi ja pool Manasse suguharu. (4Mo 32:1; Jos 12:2; 2Ku 10:33.) Vt lisa B4.

  • Gitit.

    Muusikatermin, mille täpne tähendus pole teada; ilmselt tuleneb heebrea sõnast gat. Mõne arvates viitab see veinitegemisega seotud laulude meloodiale, sest gat tähendab surutõrt. (L 81:mrk.)

H

  • Hades.

    Vt SURMAVALD.

  • Hallel-laulud.

    Laule 113–118 nimetatakse hallel-lauludeks, sest neis esineb korduvalt väljend „halleluuja” ehk „kiitke Jaahi”. Juudid laulsid neid laule paasapüha ja veel kolme iga-aastase püha ajal.

  • Hapnemata leib.

    Leib, mis on tehtud ilma juuretiseta. (5Mo 16:3; Mr 14:12; 1Ko 5:8.)

  • Hapnemata leibade püha.

    Esimene kolmest suurest iga-aastasest pühast, mida iisraellased tähistasid. See algas 15. niisanil (päev pärast paasapüha) ja kestis seitse päeva. Selle püha ajal ei tohtinud süüa muud leiba kui vaid hapnemata ehk ilma juuretiseta valmistatud leiba, mis tuletas juutidele meelde, et nad pidid Egiptusest kiiruga lahkuma. (2Mo 23:15; Mr 14:1.)

  • Haputainas.

    Vt JUURETIS.

  • Harmagedoon.

    Tuleneb heebrea väljendist Har Megiddoon, mis tähendab „Megiddo mägi”. Seda sõna seostatakse „kõikvõimsa Jumala suure päeva sõjaga”, milles „kogu maa kuningad” kogunevad sõtta Jehoova vastu. (Ilm 16:14, 16; 19:11–21.) Vt ka SUUR VILETSUS.

  • Hea ja halva tundmise puu.

    Eedeni aias kasvanud puu, mis sümboliseeris Jumala õigust kehtestada inimkonnale normid hea ja halva kohta. (1Mo 2:9, 17.)

  • Hea sõnum.

    Kreeka keeles euangelion, millest tuleneb sõna „evangeelium”. Piibli kreekakeelses osas mõeldakse sellega head sõnumit Jumala kuningriigist ja sellest, et usu  kaudu Jeesus Kristusesse on võimalik saada pääste. (Lu 4:18, 43; Ap 5:42; Ilm 14:6.)

  • Heebrealane; heebrea keel.

    Esimesena nimetati heebrealaseks Aabramit (Aabrahami). See nimetus eristas teda emorlastest, kelle naabruses ta elas. Hiljem nimetati nii ka Aabrahami pojapoja Jaakobi järeltulijaid. Jeesuse ajaks oli heebrea keelde tulnud palju aramea väljendeid. Heebrea keelt rääkisid ka Jeesus ja tema jüngrid. (1Mo 14:13; 2Mo 5:3; Ap 26:14.)

  • Hermes.

    Kreeka jumal, Zeusi poeg. Lüstras nimetati Paulust ekslikult Hermeseks, kes arvati olevat jumalate sõnumitooja ning kõnekunstijumal. (Ap 14:12.)

  • Herodesed.

    Juudamaa valitsejate dünastia. Need valitsejad määras ametisse Rooma impeerium. Herodes Suur sai tuntuks sellega, et ehitas üles Jeruusalemma templi ning korraldas väikelaste tapatalgud, lootes hukata Jeesuse. (Mt 2:16; Lu 1:5.) Herodes Suure pojad Herodes Arhelaos ja Herodes Antipas määrati kumbki ühe osa üle oma isa valdustest. (Mt 2:22.) Antipas, keda sageli nimetatakse kuningaks, oli tegelikult tetrarh, kes oli ametis Kristuse kolme ja poole aasta pikkuse teenistuse ajal. Ta oli võimul kuni sündmusteni, mida kirjeldatakse Apostlite tegude 12. peatükis. (Mr 6:14–17; Lu 3:1, 19, 20; 13:31, 32; 23:6–15; Ap 4:27; 13:1.) Seejärel oli lühikest aega võimul Herodes Suure pojapoeg Herodes Agrippa I, kelle surmas Jumala ingel. (Ap 12:1–6, 18–23.) Tema järel sai valitsejaks tema poeg Herodes Agrippa II, kes jäi sellesse ametisse, kuni juudid Rooma impeeriumi vastu mässu tõstsid. (Ap 23:35; 25:13, 22–27; 26:1, 2, 19–32.)

  • Herodese pooldajad.

    Nimetatakse ka herodeslasteks. See oli natsionalistlik erakond, mille liikmed toetasid Herodeste poliitilisi eesmärke Rooma impeeriumi alluvuses. Nende hulka kuulus tõenäoliselt ka sadusere. Herodese pooldajad liitusid variseridega, et Jeesus hukata. (Mr 3:6.)

  • Hešvan.

    Vt BUUL.

  • Higajon.

    Tehniline muusikatermin. Laulus 9:16 võib see tähistada pühalikku sügavakõlalist lüüra vahemängu või mõtisklemiseks mõeldud väljapeetud pausi.

  • Hiidtürannid.

    Heebrea keeles nefilim. Materialiseerunud inglitele ja nende inimnaistele sündinud vägivaldsed hübriidpojad, kes elasid maa peal enne veeuputust. (1Mo 6:4.)

  • Hiin.

    Vedelikumõõt ja ka vastava mõõdunõu nimetus. Võrdub 3,67 liitriga, mis tugineb ajaloolase Josephuse väitele, et hiin oli samaväärne kahe Ateena chus’iga. (2Mo 29:40.) Vt lisa B14.

  • Hing.

    Traditsiooniline tõlkevaste heebrea sõnale nefeš ja kreeka sõnale psykhe. Sellest, kuidas neid sõnu Piiblis kasutatakse, võib järeldada, et nendega mõeldakse enamasti inimest, looma, inimese või looma elu. (1Mo 1:20; 2:7; Hes 18:4; 1Te 5:23; vt ka allmärkusi.) Vastupidi üldlevinud religioossetele arusaamadele näitab Piibel, et seoses maiste olenditega tähistavad nii nefeš kui ka psykhe midagi materiaalset, käegakatsutavat, silmaga nähtavat ja surelikku. Selles piiblitõlkes on need algkeelsed sõnad tõlgitud konteksti järgi. Kasutatud on näiteks vasteid „elu”, „olend”, „inimene” või lihtsalt isikulist asesõna (näiteks „minu hing” asemel „mina”). Mõnel juhul on allmärkuses lisatud võimaliku tõlkevastena ka sõna „hing”. Kui räägitakse sellest, et keegi teeb midagi kogu hingest, siis mõeldakse sellega täielikku pühendumust. (5Mo 6:5; Mt 22:37.) Mõnes kontekstis käivad need algkeelsed sõnad himu või isu kohta, samuti võivad need käia surnu kohta. (4Mo 6:6; Õp 23:2; Jes 56:11; Hag 2:13.)

  • Hingamispäev.

    Sõna „hingamispäev” („sabat”) vaste heebrea keeles tähendab „puhkama”, „lõpetama”, „järele jätma”. See on juudi kalendri järgi nädala seitsmes päev, kestab reede päikeseloojangust kuni laupäeva päikeseloojanguni. Peale selle oli aastas mitmeid teisi samalaadseid pühasid ning seitsmes aasta ja viiekümnes aasta olid hingamisaastad ehk puhkeaastad. Hingamispäeval ei tohtinud tööd teha, ainult preestrid täitsid pühamus oma teenistusülesandeid. Puhkeaastal pidi maa sööti jääma ning heebrealased ei tohtinud oma rahvuskaaslastelt võlgu sisse nõuda. Moosese seaduses olid hingamispäeva kohta mõistlikud piirangud, kuid Jeesuse päeviks olid juudi usujuhid lisanud neile palju reegleid, mida rahval oli raske järgida. (2Mo 20:8; 3Mo 25:4; Lu 13:14–16; Kol 2:16.)

  • Homer.

    Kuivainemõõt, mis vastab koorile. Selle maht 220 liitrit on arvutatud bati järgi. (3Mo 27:16.) Vt lisa B14.

  • Hooreb.

    Mägine piirkond Siinai mäe ümbruses ja ka Siinai mäe teine nimi. (2Mo 3:1; 5Mo 5:2.) Vt lisa B3.

  •  Hoorus.

    Kreeka keeles porneia. Hõlmab igasuguseid lubamatuid seksuaalsuhteid. Selle alla käivad abielurikkumine, prostitutsioon, seksuaalsuhted vallaliste vahel, homoseksuaalsed suhted ja ka loomapilastus. Ilmutusraamatus kasutatakse seda väljendit seoses sümboolse prostituudiga, keda hüütakse „Suureks Babüloniks”. Hooramiseks nimetatakse seal koostööd, mida ta teeb selle maailma valitsejatega, et kindlustada oma võimu ja saada ainelist kasu. (Ilm 14:8; 17:2; 18:3; Mt 5:32; Ap 15:29; Ga 5:19.) Vt ka PROSTITUUT.

  • Hüatsint.

    Vt KALLISKIVID.

I

  • Iisop.

    Pole täpselt teada, mis taime Piiblis selle all mõeldakse. Tegemist oli õrnade okste ja lehtedega taimega, mida kasutati puhastustseremooniatel vere või vee piserdamiseks. Tõenäoliselt oli see majoraan (Origanum maru; Origanum syriacum). Kirjakohas Johannese 19:29 võidakse selle all mõelda majoraani, mis kinnitati mingi kepi külge, või sorgo (Sorghum vulgare) vart, mis oli piisavalt pikk, et hapu veiniga immutatud käsn Jeesuse suu juurde ulatada. (2Mo 12:22; L 51:7.)

  • Iisrael.

    Nimi, mille Jumal pani Jaakobile. Seda hakati kasutama ühisnimena kõigi samal ajal elavate Jaakobi järeltulijate kohta. Jaakobi 12 poja järglasi kutsuti sageli Iisraeli poegadeks, Iisraeli rahvaks, Iisraeli sooks või ka iisraellasteks. Iisraeliks nimetati ka kümnest suguharust koosnevat põhjapoolset kuningriiki, mis lõi lahku kahest lõunapoolsest suguharust. Hiljem kasutati väljendit „Jumala Iisrael” vaimuga võitud kristlaste kohta. (Ga 6:16; 1Mo 32:28; 2Sa 7:23; Ro 9:6.)

  • Ijar.

    Vt SIIV.

  • Ike.

    Puu, mida inimene kandis turjal ning mille kummassegi otsa riputati koorem; samuti puu või puust raam, mis asetati kahe veolooma (enamasti veiste) turjale, kui need vedasid põllutööriista või vankrit. Kuna orjad kandsid ikkepuu ehk kaelkookudega raskeid koormaid, sümboliseeris ike orjust või alistatust, samuti rõhumist ja kannatusi. Ikke äravõtmine või katkimurdmine tähendas orjusest ja rõhumisest vabastamist. (3Mo 26:13; Mt 11:29, 30.)

  • Illüüria.

    Rooma impeeriumi provints Kreekast loodes. Paulus jõudis selle provintsini oma misjonireiside käigus, kuid pole teada, kas ta seal ka kuulutas. (Ro 15:19.) Vt lisa B13.

  • Imed; vägevad teod.

    Teod või nähtused, mis näiliselt ei allu teadaolevatele loodusseadustele ning mis omistatakse üleloomulikule jõule. Mõnikord kasutatakse Piiblis sõnu „ime”, „tunnustäht” ja „enne” samas tähenduses. (2Mo 4:21; Ap 4:22; Heb 2:4.)

  • Ingel.

    Heebrea keeles malakh ja kreeka keeles angelos. Mõlemad tähendavad sõna-sõnalt „sõnumitooja”, „käskjalg”, kuid on tõlgitud vastega „ingel”, kui mõeldakse vaimolendist sõnumitoojat. (1Mo 16:7; 32:3; Jk 2:25; Ilm 22:8.) Inglid on võimsad vaimolendid, kelle Jumal lõi kaua enne inimkonna loomist. Piiblis räägitakse neist ka kui „pühadest müriaadidest”, „Jumala poegadest” ja „koidutähtedest”. (5Mo 33:2; Ii 1:6; 38:7.) Neil ei ole võimet saada järglasi, igaüks neist on eraldi loodud. Ingleid on tunduvalt rohkem kui sada miljonit. (Tn 7:10.) Piibel annab mõista, et neil kõigil on nimi ja nad on ainulaadsed isiksused, kuid nad on alandlikud ega soovi, et neid kummardataks. Enamik neist ei nõustu isegi avaldama oma nime. (1Mo 32:29; Lu 1:26; Ilm 22:8, 9.) Nad on eri positsiooniga ja täidavad mitmesuguseid ülesandeid. Näiteks teenivad nad Jehoova trooni ees, annavad edasi tema sõnumeid, kaitsevad Jumala teenijaid maa peal, viivad täide tema kohtuotsuseid ning toetavad hea sõnumi kuulutamist. (2Ku 19:35; L 34:7; Lu 1:30, 31; Ilm 5:11; 14:6.) Tulevikus toetavad nad Jeesust Harmagedooni lahingus. (Ilm 19:14, 15.)

  • Inimesepoeg.

    Väljend, mis esineb evangeeliumites umbes 80 korda. See käib Jeesus Kristuse kohta ja näitab, et maa peale sündides sai ta inimeseks; ta ei olnud lihtsalt vaimolend, kes võttis endale inimkeha. See väljend kinnitab, et Jeesuse kaudu pidi täide minema prohvetikuulutus, mis on kirjas Taanieli 7:13, 14. Piibli heebreakeelses osas käib „inimesepoeg” Hesekieli ja Taanieli kohta, mis rõhutab erinevust nende surelike prohvetite ning sõnumi allika, Jumala vahel. (Hes 3:17; Tn 8:17; Mt 19:28; 20:28.)

  • Isanda tee.

    Kreeka keeles sõna-sõnalt „tee“. Sümboolse tähendusega väljend, mille all mõeldakse kristlikku eluviisi ja õpetust. Jeesus Kristuse järelkäijaid nimetati „Isanda tee” pooldajateks. See tähendab, et nende elu keskmes oli usk Jeesus Kristusesse ja nad püüdsid järgida tema eeskuju. (Ap 19:9.)

  •  Isanda õhtusöömaaeg.

    Söömaaeg, kus kasutatakse hapnemata leiba ja veini, mis sümboliseerivad Kristuse keha ja verd; Jeesuse surma mälestusõhtu. Kristlastel on Piibli järgi kohustus seda sündmust tähistada. (1Ko 11:20, 23–26.)

J

  • Jaakob.

    Iisaki ja Rebeka poeg. Jumal pani talle hiljem nimeks Iisrael ning temast sai esiisa Iisraeli rahvale, iisraellastele, keda pärast nimetati juutideks. Tema 12 poja järeltulijad moodustasid Iisraeli rahva 12 suguharu. Jaakobiks nimetati ka Iisraeli rahvast. (1Mo 32:28; Mt 22:32.)

  • Jalapakk.

    Riist, millesse pandi kinni karistusaluse jalad. Mõnel juhul pandi pakku ka käed ja kael, mistõttu keha oli ebaloomulikus asendis. (Jer 20:2; Ap 16:24.)

  • Jaspis.

    Vt KALLISKIVID.

  • Jedutuun.

    Termin, mille täpne tähendus pole teada; esineb Laulude 39, 62 ja 77 sissejuhatavas märkuses. Sellistes märkustes toodud info on arvatavasti juhendiks, kuidas seda laulu tuleks esitada, näiteks millises stiilis või millise instrumendi saatel. Piiblis mainitakse leviit Jedutuuni, kes oli muusik, ja kõnealune ettekandmisviis või instrument võis olla kuidagi seotud tema või ta poegadega.

  • Jehoova.

    Jumala isikunime kõige levinum vorm eesti keeles. Heebrea keeles esineb see nimi tetragrammi ehk nelja konsonandina (JHVH). Nimi Jehoova esineb selles piiblitõlkes üle 7000 korra. Vt lisasid A4 ja A5.

  • Joogiohver.

    Veiniohver, mis valati altarile ja mida toodi koos enamiku teiste ohvritega. Paulus rääkis sellest kujundlikult, kui kirjeldas oma soovi anda endast kõik, et kaaskristlasi aidata. (4Mo 15:5, 7; Flp 2:17.)

  • Juhataja (Lauludes).

    Vastav heebrea sõna käib inimese kohta, kes tegi lauludele seadeid, juhendas ja õpetas leviitidest lauljaid ning juhatas ka laulude avalikku ettekandmist. Muudes piiblitõlgetes nimetatakse ka laulujuhatajaks. (L 4:mrk; 5:mrk.)

  • Jultunud käitumine.

    Võib tõlkida ka „häbitu käitumine”. Kreeka keeles aselgeia. Mõeldakse Jumala seaduste ränka rikkumist, milles väljendub jultunud ja äärmiselt põlastav suhtumine. Selline vaim peegeldab lugupidamatust või koguni põlgust autoriteedi, seaduste ja normide vastu. Selle all ei mõelda väiksemaid eksimusi. (Ga 5:19; 2Pe 2:7.)

  • Jumala kuningriik.

    Selle all mõeldakse taevast valitsust, mis esindab Jumal Jehoova kõrgeimat võimu ja mille eesotsas on kuningana Jumala poeg Jeesus Kristus. (Mt 12:28; Lu 4:43; 1Ko 15:50.)

  • Juubeliaasta.

    Vt VABASTUSAASTA.

  • Juuda.

    Jaakobi neljas poeg, kelle ta sai oma naise Leaga. Oma surivoodil ennustas Jaakob, et Juuda järeltulijate hulgast tuleb võimas ja igavene valitseja. Juudast põlvnes Jeesus. Nimi Juuda käis ka ühe suguharu ning hiljem kuningriigi kohta. Juuda ehk lõunapoolse kuningriigi moodustasid kaks Iisraeli suguharu — Juuda ja Benjamin —, samuti elasid seal preestrid ja leviidid. Juuda kuningriigi valdustesse jäid ka maa lõunapoolsed osad koos Jeruusalemma ja seal oleva templiga. (1Mo 29:35; 49:10; 1Ku 4:20; Heb 7:14.)

  • Juuretis.

    Tainale või vedelikule käärimise tekitamiseks lisatav aine, enamasti eelmisest leivateost järele jäetud väike osa hapnenud tainast. Piiblis sümboliseerib see sageli pattu ja rikutust, kuid samuti varjatult toimuvat kiiret kasvu. (2Mo 12:20; 3Mo 23:17; Mt 13:33; Ga 5:9.)

  • Juut.

    Juuda suguharu liikme nimetus, mida hakati kasutama pärast kümnest suguharust koosneva põhjapoolse kuningriigi langust. (2Ku 16:6.) Pärast seda, kui eri suguharudesse kuulunud iisraellased pöördusid Babülooniast pagendusest tagasi Iisraeli, hakati neidki nimetama juutideks. (Esr 4:12.) Hiljem nimetati juutideks kõiki iisraellasi, kus nad ka ei elanud. (Est 3:6.) Apostel Paulus kasutas seda sõna ülekantud tähenduses, kui selgitas, et rahvusel pole kristlikus koguduses mingit tähtsust. (Ro 2:28, 29; Ga 3:28.)

  • Järelnoppimine.

    Saagikoristuse järel põllule maha jäänud või sinna jäetud teravilja või muude põllusaaduste kokkukogumine. Moosese seaduse järgi tuli viljapõllu ääred jätta lõikamata ning kõiki oliive ja viinamarju ei tohtinud ära korjata. Jumal andis vaestele, hädasolijatele, muulastele, orbudele ja leskedele õiguse järelejäänud saak endale korjata. (Ru 2:7.)

K

  • Kaanan.

    Noa pojapoeg, Haami neljas poeg. Kaananist põlvnenud 11 suguharu asustasid  aja jooksul Vahemere idakaldal asuva piirkonna, mis jääb Egiptuse ja Süüria vahele. Seda hakati kutsuma Kaananimaaks. (3Mo 18:3; 1Mo 9:18; Ap 13:19.) Vt lisa B4.

  • Kaav.

    Kuivainemõõt, mis võrdub 1,22 liitriga. Selle maht on arvutatud bati järgi. (2Ku 6:25.) Vt lisa B14.

  • Kadakas.

    Puu, mida kuningas Saalomon lasi tuua Liibanoni mäestikust, võis olla kõrge kadakas (Juniperus excelsa). See igihaljas puu kasvab kuni 20 meetri kõrguseks ja on laia võraga. Selle puitu hinnati vastupidavuse pärast ning seda kasutati palju Saalomoni templi ehitamisel. (1Ku 5:8–10; 6:15.) Mõnes piiblisalmis on aga ilmselt mõeldud foiniikia kadakat (Juniperus phoenicia), mis on madal ja põõsataoline. (Jer 48:6.)

  • Kahetsus.

    Piiblis tähendab see mõtteviisi muutust, millega kaasneb siiras kahjutunne endise eluviisi, väärkäitumise või millegi tegemata jätmise pärast. Tõeline kahetsus ajendab inimest oma käitumist muutma. (Mt 3:8; Ap 3:19; 2Pe 3:9.)

  • Kaitsevall.

    Looduslik või tehislik rajatis Taaveti linnas. See võis olla astmeline tugimüür või mõni muu toestav rajatis. (2Sa 5:9; 1Ku 11:27.)

  • Kaldea; kaldealased.

    Kaldea oli algselt territoorium, mis asus Tigrise ja Eufrati deltaaladel. Hiljem hakati Kaldeaks nimetama kogu Babülooniat ja kaldealasteks selle asukaid. Kaldealasteks nimetati ka selliste haritlaste klassi, kes uurisid ajalugu, keeli ja astronoomiat, kuid tegelesid samuti maagia ja astroloogiaga. (Esr 5:12; Tn 4:7; Ap 7:4.)

  • Kalliskivid.

    Ahhaat — paljudes värvitoonides, läbikumav või läbipaistmatu. Ametüst — punakasvioletne või lilla. Berüll — tavaliselt kollakasroheline, kuid mõnikord ka muud värvi või värvitu. Hüatsint — sügavsinine. Jaspis — tänapäeval läbipaistmatu, mitut värvi; kirjakohas Ilmutus 21:11 käib see aga läbikumava kivi kohta ja mõned arvavad, et vastava kreeka sõnaga mõeldakse hoopis teemanti. Kaltsedon — läbipaistev või läbikumav, mitut värvi. Krüsoliit — läbipaistev või läbikumav, kollane või roheline. Krüsopraas — läbikumav, õunroheline. Lešemikivi — pole teada, mis kiviga on tegu; see võib olla merevaik, hüatsint, opaal või turmaliin. Nefriit — enamasti roheline, aga ka paljudes muudes värvitoonides; läbikumav või läbipaistmatu. Oonüks — kihiline, paljudes värvikombinatsioonides. Rubiin — punane, läbipaistev. Safiir — tõenäoliselt sinine. Sarder — läbikumav, punakaspruun. Sardoonüks — vahelduvate piimvalgete ja läbipaistvate punaste, kuldsete või pruunide kihtidega. Smaragd — läbipaistev, roheline. Topaas — värvitu või paljudes värvitoonides; kõige levinum toon on veinkollane. Türkiis — enamasti rohekassinine. (2Mo 28:17–20; Ilm 21:19, 20.)

  • Kaltsedon.

    Vt KALLISKIVID.

  • Kapiteel.

    Samba kunstiliselt kujundatud ülaosa. Saalomoni templi ees seisis kaks sammast, mida nimetati Jaakiniks ja Boaseks. Kummagi samba otsas oli massiivne kapiteel. (1Ku 7:16.) Vt lisa B8.

  • Kassia.

    Hiina kaneelipuu (Cinnamomum cassia) koore saadus. Kassiat kasutati lõhnaainena ja see oli ka püha võideõli koostisosa. (2Mo 30:24; L 45:8; Hes 27:19.)

  • Katk.

    Kiiresti leviv nakkushaigus, mis võib muutuda epideemiaks ja põhjustada surma. Piiblis esineb see sageli seoses Jumala kohtuotsuste täideviimisega. (4Mo 14:12; Hes 38:22, 23; Am 4:10.)

  • Keerubid.

    Kõrge positsiooniga inglid, kes täidavad erilisi ülesandeid; erinevad seeravitest. (1Mo 3:24; 2Mo 25:20; Jes 37:16; Heb 9:5.)

  • Keiser.

    Aastal 46 e.m.a tuli võimule Gaius Julius Caesar, kelle perekonnanimest sai Rooma valitseja tiitel. (Sõna „keiser” on eesti keelde jõudnud saksa sõna Kaiser vahendusel.) Piiblis mainitakse nimepidi keiser Augustust, Tiberiust ja Claudiust ning kaudselt on juttu ka Nerost. Piibli kreekakeelses osas tähistab sõna „keiser” ka riigivõimu üldiselt. (Mr 12:17; Ap 25:12.)

  • Kemos.

    Moabiitide tähtsaim jumal. (1Ku 11:33.)

  • Kirjatundja.

    Algselt pühakirja heebreakeelse osa ümberkirjutaja. Sel ajal kui Jeesus oli maa peal, nimetati kirjatundjateks mehi, kes tundsid hästi Moosese seadust. Nad olid Jeesuse vastased. (Esr 7:6, allmärkus; Mr 12:38, 39; 14:1.)

  • Kislev.

    Juudi pühadekalendri üheksas kuu ja põllumajanduskalendri kolmas kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi novembri keskpaigast detsembri keskpaigani. (Neh 1:1; Sak 7:1.) Vt lisa B15.

  • Kogudus.

    Piibli heebreakeelses osas mõeldakse selle all tavaliselt Iisraeli rahvast. Kreekakeelses osas tähistab see enamasti  tervet kristlikku vennaskonda, aga ka üksikuid kristlaste rühmi. (1Ku 8:22; Ap 9:31; Ro 16:5.)

  • Koguduseabiline.

    Kreeka keeles diakonos, mida on sageli tõlgitud ka vastetega „teenija” või „teener”. Koguduseabiline abistab vanematekogu. Selle teenistusülesande saaja peab vastama Piiblis toodud nõuetele. (1Ti 3:8–10, 12.)

  • Kogudusetelk.

    Selle all mõeldi Moosese telki ja hiljem ka telkpühamut, mis ehitati kõrberännaku ajal. (2Mo 33:7; 39:32.)

  • Kohalolek.

    Kreeka keeles parusia. Piibli kreekakeelses osas mõeldakse selle sõnaga mõnes kontekstis Jeesus Kristuse kuninglikku kohalolekut alates tema nähtamatust troonileseadmisest messias-kuningana praeguse ajastu viimseil päevil. Kristuse parusia ei tähenda lihtsalt tulemist, millele järgneks kiire lahkumine; see tähistab hoopis teatud ajajärku. (Mt 24:3.)

  • Kohitsetu.

    Kastreeritud mees. Kui keegi on piltlikus mõttes „ise ennast kohitsenud taeva kuningriigi pärast”, siis tähendab see seda, et ta seab endale piiranguid eesmärgiga teha rohkem Jumala teenistuses. (Mt 19:12.)

  • Kohtujärg.

    Tavaliselt väliplatvorm või lava, kuhu viis trepp; seal istunud ametnikud pidasid kõnesid ja andsid oma otsustest rahvale teada. Väljendid „Jumala kohtujärg” ja „Kristuse kohtujärg” viitavad Jehoova kohtumõistmisele inimkonna üle. (Ro 14:10; 2Ko 5:10; Joh 19:13.)

  • Kohtumõistjad.

    Mehed, kelle Jehoova seadis oma rahva päästjateks enne seda, kui Iisraelis hakkasid valitsema kuningad. (Koh 2:16.)

  • Kohtupäev.

    Eriline aeg, kui teatud inimgrupid, rahvad või kõik inimesed maa peal peavad Jumalale aru andma. See võib olla aeg, kui hukatakse need, kellele on langetatud surmaotsus. Kuid samas annab kohtumõistmine paljudele võimaluse pääseda ja elada igavesti. Jeesus Kristus ja tema apostlid rääkisid tulevasest kohtupäevast, mis ei puuduta üksnes elavaid, vaid ka surnuid. (Mt 12:36.)

  • Koidutäht.

    See on viimane täht, mis tõuseb idataevas enne päikesetõusu, kuulutades uue päeva algust. (Ilm 22:16; 2Pe 1:19.)

  • Koirohi.

    Puitunud varrega taim, millel on kibe maitse ja tugev lõhn. Koirohi sümboliseerib Piiblis sageli ebamoraalsuse, orjuse, ebaõigluse või usust taganemise kibedaid tagajärgi. Kirjakohas Ilmutus 8:11 tähendab koirohi midagi kibedat ja mürgist. (5Mo 29:18; Õp 5:4; Jer 9:15; Am 5:7.)

  • Koor.

    Kuivaine- ja vedelikumõõt, mis võrdub 220 liitriga. Selle maht on arvutatud bati järgi. (1Ku 5:11.) Vt lisa B14.

  • Korall.

    Väikeste mereloomade kivistunud skeletid. Ookeanidest on leitud erinevat värvi koralle, näiteks punaseid, valgeid ja musti. Punases meres oli koralle eriti rohkesti. Piibliaegadel olid iseäranis kõrges hinnas punased vääriskorallid, millest tehti kaelakeesid ja teisi kaunistusi. (Õp 8:11.)

  • Korrakaitseametnik.

    Ametnik Babüloni halduspiirkonnas, kes tundis seadust ja kellel oli teatud otsustusõigus. (Tn 3:2.)

  • Kotiriie.

    Jämedakoeline riie, millest tehti näiteks viljakotte; kooti tavaliselt tumedat värvi kitsekarvast. See oli ka traditsiooniline leinariie. (1Mo 37:34; Lu 10:13.)

  • Kreedid ja pleedid.

    Kaks rahvast, keda Piiblis mainitakse enamasti koos. Osa neist teenis Iisraeli sõjaväes. Nad ei kuulunud regulaarväkke, vaid olid eraldi üksus kuningas Taaveti teenistuses. Kreetide ja pleetide täpne päritolu pole teada, aga arvatakse, et nad on seotud vilistitega. (2Sa 15:18; 20:23.)

  • Kreeklane.

    Kreeka elanik või kreeka päritolu inimene. Piibli kreekakeelses osas on sel sõnal laiem tähendus: kreeklasteks nimetati kõiki rahvaid peale juutide või siis neid, kes olid omaks võtnud kreeka keele ja kultuuri. (Jl 3:6; Joh 12:20.)

  • Kristlane.

    Jumala antud nimetus Jeesus Kristuse järelkäijatele. (Ap 11:26; 26:28.)

  • Kristus.

    Jeesuse hüüdnimestunud tiitel; tuleneb kreeka sõnast Khristos, mille heebreapärane vaste on „messias” ehk „võitu”, „salvitu”. (Mt 1:16; Joh 1:41.)

  • Krüsoliit.

    Vt KALLISKIVID.

  • Krüsopraas.

    Vt KALLISKIVID.

  • Kuningriik.

    Vt JUMALA KUNINGRIIK.

  • Kurat.

    Piibli kreekakeelses osas nimetatakse nii Saatanat. Vastav kreeka sõna tähendab „laimaja”. Saatanat hakati nõnda nimetama sellepärast, et ta on suurim laimaja ja valesüüdistuste esitaja, kes mustab Jehoovat, tema sõna ja tema püha nime. (Mt 4:1; Joh 8:44; Ilm 12:9.)

  • Kõige püham paik.

    Telkpühamu ja templi tagumine ruum, kus hoiti lepingulaegast. Peale Moosese tohtis kõige pühamasse paika  minna vaid ülempreester ja seda üksnes kord aastas, lepituspäeval. (2Mo 26:33; 3Mo 16:2, 17; 1Ku 6:16; Heb 9:3.)

  • Kõigutusohver.

    Ohver, mille puhul preester ilmselt pani oma käed ohvritooja käte alla ja kõigutas neid edasi-tagasi koos ohvritooja käes oleva ohvriga; preester võis ohvrit kõigutada ka enda käes. Kõigutamine sümboliseeris ohvri esitamist Jehoovale. (3Mo 7:30.)

  • Kõlvatus.

    Vt EBAPUHTUS; RÜVEDUS; KÕLVATUS.

  • Kõrb.

    Piiblis mainitud kõrbed polnud enamasti liivakõrbed, vaid asustamata, kivised ja veevaesed maa-alad. Mõnikord leidus seal ka karjamaid. (Jer 23:10; Mr 1:4.)

  • Käsikivi.

    Kahest kettakujulisest kivist koosnev tööriist teravilja jahvatamiseks. Alumise kivi keskele oli kinnitatud vai, mis oli käsikivi teljeks. Piibliaegadel kasutasid naised käsikivi peaaegu kõigis kodudes. Kuna käsikivist sõltus pere igapäevane toit, ei tohtinud Moosese seaduse kohaselt ei seda ega selle pealmist kivi laenu tagatiseks võtta. Samal põhimõttel töötavaid suuremaid veskikive ajasid ringi loomad. (5Mo 24:6; Mr 9:42.)

  • Käte pealepanemine.

    See tähendas kellegi ametissemääramist, tervendamist või talle õnnistuse või püha vaimu andmist. Mõnikord pandi käed ka loomade peale, enne kui need ohverdati. (2Mo 29:15; 4Mo 27:18; Ap 19:6; 1Ti 5:22.)

  • Kümnis.

    Maks või andam (eelkõige usulisel eesmärgil), mille suurus oli kümnendik saagist või sissetulekust. (Mal 3:10; 5Mo 26:12; Mt 23:23.) Moosese seaduse kohaselt tuli igal aastal anda kümnendik aia- ja põllusaagist ning kariloomade järelkasvust leviitidele nende ülalpidamiseks. Leviidid andsid sellest omakorda kümnendiku Aaroni soost preestritele. Oli ka teisi kümniseid. Kristlastelt kümnise maksmist ei nõuta.

  • Küünar.

    Pikkusmõõt, mis võrdus üldjoontes küünarnuki ja keskmise sõrme otsa vahelise pikkusega. Iisraellaste tavaline küünar oli 44,5 cm, kuid kasutusel oli ka ühe kämblalaiuse võrra pikem küünar, mis oli 51,8 cm. (1Mo 6:15; Lu 12:25.) Vt lisa B14.

L

  • Leegikustutaja.

    Kullast või vasest tööriist, mis oli kasutusel telkpühamus ja templis. See tööriist võis olla kääride sarnane ning sellega kärbiti lambitahti. (2Ku 25:14.)

  • Leevi; leviit.

    Jaakobi kolmas poeg, kelle ta sai oma naise Leaga; samuti Leevi järgi nime saanud Iisraeli suguharu. Leevi kolme poja järeltulijad moodustasid kolm peamist leviitide rühma. Mõnikord mõeldakse leviitide all tervet suguharu, kuid Aaroni preesterlikku suguvõsa nende hulka enamasti ei arvata. Tõotatud maal ei saanud Leevi suguharu endale maaomandit. Leviitidele anti 48 linna, mis asetsesid teiste suguharude territooriumitel. (5Mo 10:8; 1Aj 6:1; Heb 7:11.)

  • Lehtmaja.

    Onn või varjualune, mis ehitati puuokstest ja -lehtedest. Lehtmaju tehti viinamarjaistandusse, põllule, karjamaale või sõjaväelaagrisse. Neis võis leida varju kuuma päikese või vihma eest. Lehtmajadepüha ajal ehitati selliseid onne majade katustele, hoovidesse, väljakutele või isegi templi territooriumile. (3Mo 23:42.)

  • Lehtmajadepüha.

    Nimetati ka saagikoristuspühaks ja seda peeti 15.–21. etanimini. See tähistas iisraellaste põllumajandusaasta lõppu, mil rahvas rõõmustas ja tänas Jehoovat rikkaliku saagi eest. Selle püha ajal elasid iisraellased seitse päeva lehtmajades ehk ajutistes varjualustes, et meenutada Egiptusest lahkumist. See oli üks kolmest pühast, mille tähistamiseks pidid kõik mehed Jeruusalemma minema. (3Mo 23:34; Esr 3:4.)

  • Leinamine.

    Oma hingevalu avalik väljendamine kellegi surma või mõne õnnetuse tõttu. Piibliaegadel kestis lein teatud aja. Leinajad nutsid valjusti, samuti kandsid nad erilist riietust, raputasid endale tuhka pea peale, rebisid oma riided lõhki ja tagusid endale vastu rinda. Mõnikord kutsuti matustele elukutselisi nutunaisi. (1Mo 23:2; Est 4:3; Ilm 21:4.)

  • Leping.

    Ametlik kokkulepe inimeste vahel või Jumala ja inimeste vahel millegi tegemise või tegemata jätmise kohta. Mõnikord tuli midagi teha ainult ühel lepinguosalisel (ühepoolne leping, sisuliselt tõotus), teinekord tuli mõlemal midagi teha (kahepoolne leping). Lisaks lepingutele Jumala ja inimeste vahel räägib Piibel ka lepingutest inimeste, suguharude, rahvaste ja muude inimrühmade vahel. Kõige tähtsamate lepingute seas on näiteks Jumala leping Aabrahamiga, Taavetiga, Iisraeli rahvaga (seaduseleping) ja  Jumala Iisraeliga (uus leping). (1Mo 9:11; 15:18; 21:27; 2Mo 24:7; 2Aj 21:7.)

  • Lepingulaegas.

    Akaatsiapuust laegas, mis oli kaetud kullaga. Algselt hoiti seda kogudusetelgi kõige pühamas paigas ning hiljem Saalomoni templi kõige pühamas paigas. Sellel oli puhtast kullast kaas, mille peal olid vastakuti kaks keerubit. Laeka sees hoiti enamasti kaht kivitahvlit kümne käsuga. (5Mo 31:26; 1Ku 6:19; Heb 9:4.) Vt lisasid B5 ja B8.

  • Lepitus.

    Piibli heebreakeelses osas on lepitus seotud ohvrite toomisega, mis oli vajalik selleks, et inimesed võiksid Jumala poole pöörduda ja teda teenida. Moosese seaduse all toodi ohvreid selleks, et üksikisikud ja kogu rahvas saaksid Jumalaga lepitatud hoolimata oma patususest. Selliseid ohvreid toodi iseäranis iga-aastasel lepituspäeval. Need ohvrid olid eelpildiks Jeesuse ohvrist, mis ühe korraga ja alatiseks kattis täielikult kinni inimkonna patud ja andis inimestele võimaluse saada Jehoovaga lepitatud. (3Mo 5:10; 23:28; Kol 1:20; Heb 9:12.)

  • Lepituskaas.

    Lepingulaeka kaas, mille ette preester piserdas lepituspäeval patuohvrite verd. Vastav heebrea sõna tuleneb verbijuurest, mis tähendab „(pattu) kinni katma” või „(pattu) ära pühkima”. Lepituskaas oli tehtud puhtast kullast ning selle peal oli kaks keerubit. (2Mo 25:17–22; Heb 9:5.) Vt lisa B5.

  • Lepituspäev.

    Iisraellaste kõige tähtsam püha, mida peeti etanimikuu kümnendal päeval ja mida tuntakse ka nimega jom kipur (heebrea väljend joom hakkippurim tähendab „kinnikatmiste päev”). Ainult sel päeval aastas sisenes ülempreester telkpühamu kõige pühamasse paika, kus ta ohverdas ohvrivere iseenda, teiste leviitide ja kogu rahva eest. Sel päeval toimus püha kokkutulek ja rahvas paastus, samuti oli see hingamispäev ehk aeg, kui tavapäraseid töid ei tehtud. (3Mo 23:27, 28.)

  • Lepton.

    Väikseim juudi vask- või pronksmünt esimesel sajandil m.a.j. (Mr 12:42; Lu 21:2.) Vt lisa B14.

  • Lešemikivi.

    Vt KALLISKIVID.

  • Leviatan.

    Ilmselt mingi veeloom. Kirjakohtades Iiob 3:8 ja 41:1 mõeldakse ilmselt krokodilli või mõnd muud võimsat veelooma. Laulus 104:26 võib see olla mingit liiki vaal. Mujal kasutatakse seda ülekantud tähenduses ning seda ei saa seostada ühegi loomaga. (L 74:14; Jes 27:1.)

  • Leviraatabielu.

    Komme, mille kohaselt mees abiellus oma venna lesega (kui sellel ei olnud poega), et oma venna sugu jätkata. Hiljem sätestati leviraatabielu ka Moosese seaduses. (1Mo 38:8; 5Mo 25:5.)

  • Liibanon.

    Üks kahest mäestikust Liibanoni aladel. Lääne pool on Liibanoni mäestik ja ida pool Antiliibanoni mäestik. Nende kahe vahele jääb pikk viljakas org. Liibanoni mäestik kõrgub otse Vahemere kaldal ning selle mäed on 1800–2100 meetri kõrgused. Vanal ajal kasvasid Liibanoni mäestikus võimsad seedrid, mille puit oli ümberkaudsete rahvaste seas väga hinnas. (5Mo 1:7; L 29:6; 92:12.) Vt lisa B7.

  • Liignaine.

    Peanaisest väiksemate õigustega naine, kes oli enamasti orjatar. (2Mo 21:8; 2Sa 5:13; 1Ku 11:3.)

  • Liisk.

    Toiming otsuste langetamiseks või selleks kasutatud vahend, nagu kivike või puutükike. Sellised esemed pandi rõivavoldi vahele või anumasse, misjärel neid raputati. See liisk, mis välja kukkus või tõmmati, osutus valituks. Liisuheitmise juures sageli ka palvetati. Sõna „liisk” kasutatakse nii sõnasõnalises kui ka ülekantud tähenduses, viimasel juhul mõeldakse selle all „osa”. (Jos 14:2; L 16:5; Õp 16:33; Mt 27:35.)

  • Ling.

    Nahariba või näiteks kõrkjatest, kõõlustest või karvadest põimitud pael. Selle laiemasse, keskmisse ossa asetati visatav ese, milleks enamasti oli kivi. Lingu üks ots seoti käe külge. Teist otsa hoiti peos ning kivi teele lennutamisel lasti see lahti. Muistsel ajal kuulusid lingumehed ka sõjaväe koosseisu. (Koh 20:16; 1Sa 17:50.)

  • Linnajuht.

    Võib tõlkida ka „preetor”. Kõrge riigiametnik Rooma koloonias. Tema ülesannete hulka kuulus korra tagamine, rahaasjadega tegelemine, seadusrikkujate üle kohtumõistmine ja karistuste määramine. (Ap 16:20.)

  • Loog.

    Väikseim vedeliku mõõtühik Piiblis. Juudi Talmudi järgi võrdus see 1/12 hiiniga. Seda aluseks võttes võis loog olla 0,31 liitrit. (3Mo 14:10.) Vt lisa B14.

  • Lunastushind.

    Vangistusest, karistusest, kannatustest, patust või mingist kohustusest vabaksostmise hind. See ei pruukinud alati olla rahaline. (Jes 43:3.) Luna maksmine oli nõutav mitmesugustes olukordades.  Näiteks kuulusid Iisraelis kõik esmasündinud poisslapsed ja kõigi loomade isased esmikud Jehoovale ning olid seega eraldatud tema teenistuseks; nende vabaksostmiseks oli kehtestatud lunastushind. (4Mo 3:45, 46; 18:15, 16.) Kui valveta jäänud ohtlik pull kellegi surmas, määrati omanikule lunastushind, mille ta pidi maksma ettenähtud surmanuhtlusest pääsemiseks. (2Mo 21:29, 30.) Kuid tahtliku tapja eest ei tohtinud lunaraha vastu võtta. (4Mo 35:31.) Kõige tähelepanuväärsem lunastushind Piiblis on see, mille Kristus tasus oma ohvrisurmaga, et vabastada Jumalale kuulekad inimesed patust ja surmast. (L 49:7, 8; Mt 20:28; Ef 1:7.)

  • Lõpuaeg.

    Vt SELLE AJASTU VIIMSED PÄEVAD.

M

  • Maailm.

    Kreeka sõna kosmos („kord”) võib tähendada 1) inimkonda, 2) keskkonda või olustikku, millesse inimene sünnib ja milles ta elab, või 3) inimesi, kes pole Jehoova teenijad. (Joh 3:16; 15:19; 1Ko 7:31.)

  • Maavalitseja.

    Maavalitsejatel olid piibliaegadel erisugused ülesanded: nad võisid juhatada sõjaväge, mõista kohut või vastutada selle eest, et nende alluvuses olevas piirkonnas makstaks makse kõrgemale valitsejale. Rooma riigi võimu all pidid Juuda maavalitsejad oma tegudest aru andma otse keisrile. (Neh 5:14, 15; Lu 2:1, 2.)

  • Mahalat.

    Ilmselt muusikatermin; esineb Laulude 53 ja 88 sissejuhatavas märkuses. See võib tuleneda heebrea verbijuurest, mis tähendab „nõrgaks jääma”, „haigestuma”, ning seega viidata sellele, et need laulud tuli esitada kurblikul toonil kooskõlas nende tõsise sisuga.

  • Makedoonia.

    Piirkond Kreekast põhja pool. Sai tuntuks Aleksander Suure ajal ning oli iseseisev, kuni roomlased selle vallutasid. Kui Paulus reisis esimest korda Euroopa aladele, oli Makedoonia Rooma impeeriumi provints. Paulus käis selles piirkonnas kolm korda. (Ap 16:9.) Vt lisa B13.

  • Malkam.

    Tõenäoliselt sama kes Moolok; ammonlaste peajumal. (Sef 1:5.) Vt ka MOOLOK.

  • Manna.

    Iisraellaste peamine toit 40 aastat kestnud kõrberännaku ajal. Jehoova andis seda ime läbi. Manna ilmus maapinnale igal hommikul, välja arvatud hingamispäeval. Kui iisraellased seda esimest korda nägid, küsisid nad: „Mis see on?” (heebrea keeles man hu?). (2Mo 16:13–15, 35.) Mujal nimetatakse seda ka „taevaviljaks” (L 78:24), „leivaks taevast” (L 105:40) ja „vägevate leivaks” (L 78:25). Ükski tänapäeval tuntud looduslik aine ei vasta täielikult sellele Piiblis kirjeldatud ainele. Jeesus rääkis mannast ka ühes oma näites. (Joh 6:49, 50.)

  • Maskil.

    Heebrea termin, mille täpne tähendus pole teada; esineb kolmeteistkümne laulu sissejuhatavas märkuses. See võib tähendada „mõtisklev luule”. Selle sõnaga sarnaneb kirjapildilt üks teine sõna, mis on tõlgitud vastega „oma ülesandeid hoolsalt täitma“, ning arvatakse, et nende sõnade tähendus võib olla seotud. (2Aj 30:22; L 32:mrk.)

  • Meedlased; Meedia.

    Rahvas, kes põlvnes Jaafeti pojast Madaist ning asus elama mägisele Iraani kiltmaale. Hiljem hakati seda piirkonda nimetama Meediaks. Meedlased sõlmisid babüloonlastega liidu Assüüria vallutamiseks. Tol ajal oli Pärsia üks Meedia provints, kuid pärast seda, kui Kyros tõstis mässu, moodustus Meedia-Pärsia impeerium, mis alistas Uus-Babüloonia impeeriumi aastal 539 e.m.a. Aastal 33 m.a.j olid Jeruusalemmas nädalatepüha ajal kohal ka meedlased. (Tn 5:28, 31; Ap 2:9.) Vt lisa B9.

  • Merodak.

    Babüloni linna peajumal. Pärast seda, kui Babüloonia kuningas ja seadusandja Hammurapi tegi Babülonist Babüloonia pealinna, kasvas Merodaki (Marduki) tähtsus. Lõpuks tõrjus Merodak välja mitmed teised jumalad ning saavutas Babüloonia peajumala positsiooni. Hiljem asendus nimi Merodak tiitliga belu, mis tähendab „omanik”, ning tihti kutsuti Merodakki nimega Beel. (Jer 50:2.)

  • Messias.

    Tuleneb heebrea sõnast, mis tähendab „võitu”, „salvitu”. Selle kreekapärane vaste on Kristus. (Tn 9:25; Joh 1:41.)

  • Miikael.

    Vt PEAINGEL.

  • Miil.

    Pikkusmõõt, mis esineb Piibli kreekakeelses osas vaid ühe korra. (Mt 5:41.) Ilmselt mõeldakse seal Rooma miili, mis võrdub 1479,5 meetriga. Vt lisa B14.

  • Miin.

    Hesekieli raamatus ka „miina”. Kaalu- ja rahaühik. Arheoloogilised leiud näitavad, et miin võrdus 50 seekliga ja seekel 11,4 grammiga. Seega võib järeldada, et miin, mida mainitakse Piibli heebreakeelses osas, kaalus 570 grammi. Samuti võis olla kasutusel  kuninglik miin, nagu oli olemas ka kuninglik küünar. Piibli kreekakeelses osas mainitud miin võrdus 100 drahmiga ning kaalus 340 grammi. 60 miini oli 1 talent. (Esr 2:69; Lu 19:13.) Vt lisa B14.

  • Miktam.

    Heebrea sõna, mis esineb kuue laulu sissejuhatavas märkuses. (L 16, 56–60.) Tegemist on tehnilise terminiga, mille tähendus pole teada, kuid see võib olla seotud sõnaga „graveering”.

  • Milkom.

    Ammonlaste jumal, tõenäoliselt sama kes Moolok. (1Ku 11:5, 7.) Oma valitsusaja lõpul ehitas kuningas Saalomon sellele väärjumalale ohvripaiku. Vt ka MOOLOK.

  • Moolok.

    Ammonlaste jumal, tõenäoliselt sama kes Malkam ja Milkom. Tegu võib olla pigem tiitli kui konkreetse jumala nimega. Moosese seaduse järgi tuli surmata igaüks, kes ohverdas Moolokile oma lapsi. (3Mo 20:2; Jer 32:35; Ap 7:43.)

  • Moosese seadus.

    Seadus, mille Jehoova andis Iisraeli rahvale Moosese kaudu Siinai kõrbes aastal 1513 e.m.a. Moosese seaduse all mõeldakse sageli Piibli viit esimest raamatut. (Jos 23:6; Lu 24:44.)

  • Muut laben.

    Termin, mis esineb Laulu 9 sissejuhatavas märkuses. Enamasti on arvatud, et see tähendab „poja surm”. On ka oletatud, et tegu oli mõne niisuguse tuntud laulu pealkirja või avasõnadega, mille meloodia järgi seda laulu tuli esitada.

  • Mõõduritv.

    See oli 6 küünra pikkune. Kui võtta aluseks tavaline küünar, oli mõõduridva pikkus 2,67 meetrit, ent kui võtta aluseks pikk küünar, oli selle pikkus 3,11 meetrit. (Hes 40:3, 5; Ilm 11:1.) Vt lisa B14.

  • Märkus (Lauludes).

    Laulu sissejuhatavad sõnad, mis annavad teavet selle kirjutaja kohta, sisaldavad taustinfot, muusikalisi juhendeid või näitavad laulu eesmärki. Vaata näiteks Laulude 3, 4, 5, 6, 7, 30, 38, 60, 92, 102 sissejuhatavat märkust.

  • Mürr.

    Aromaatne vaik, mida saadakse erinevatelt mürripuu (Commiphora) liikidelt. Mürr oli püha võideõli koostisosa. Sellega lõhnastati ka näiteks riideesemeid ja voodeid ning seda lisati massaažiõlidele ja kehavõietele. Mürri kasutati ka surnukeha ettevalmistamisel matmiseks. (2Mo 30:23; Õp 7:17; Joh 19:39.)

N

  • Naatsaretlane.

    Jeesust nimetati naatsaretlaseks, kuna ta oli pärit Naatsareti linnast. See nimetus on ilmselt seotud heebrea sõnaga, mis esineb kirjakohas Jesaja 11:1 ja tähendab „võsu”. Hiljem hakati naatsaretlasteks nimetama ka Jeesuse järelkäijaid. (Mt 2:23; Ap 24:5.)

  • Nael.

    Kaaluühik, mis esineb Piiblis ainult kaks korda. (Joh 12:3; 19:39.) Tegemist on Rooma naelaga (ladina keeles libra), mis võrdub 327 grammiga.

  • Nard.

    Healõhnaline roosakat värvi väärtuslik õli, mida valmistati samanimelisest taimest (Nardostachys jatamansi). Kuna nard oli väga kallis, segati seda tihti odavamate õlidega ning mõnikord seda ka võltsiti. Markus ja Johannes annavad teada, et Jeesuse puhul kasutati „ehtsat nardi”. (Mr 14:3; Joh 12:3.)

  • Nasiir.

    Vastav heebrea sõna tähendab „väljavalitu”, „pühendunu”, „eraldatu”. Nasiire oli kahesuguseid: ühed olid vabatahtlikud, teised Jumala määratud. Mees või naine võis anda Jehoovale erilise tõotuse elada teatud aja nasiirina. Vabatahtlikel nasiiridel oli kolm peamist piirangut: nad ei tohtinud juua alkohoolseid jooke ega süüa viinamarjasaadusi, neil oli keelatud oma juukseid lõigata ning nad ei võinud puudutada surnukeha. Need, kes olid Jehoova määratud, jäid nasiirideks kogu eluajaks ning Jehoova ise täpsustas, millised tingimused nende puhul kehtivad. (4Mo 6:2–7; Koh 13:5.)

  • Needmine.

    Kurjaga ähvardamine või selle kuulutamine. Needmist ei tohiks segamini ajada vandesõnade kasutamisega. Sageli oli tegemist needuse avaliku kuulutamise või ennustamisega, ning kui seda tegi Jumal või tema volitatud isik, siis oli sel prohvetlik tähendus ja jõud. (1Mo 12:3; 4Mo 22:12; Ga 3:10.)

  • Nefriit.

    Vt KALLISKIVID.

  • Nehilot.

    Termin, mille täpne tähendus pole teada; esineb Laulu 5 sissejuhatavas märkuses. Seda seostatakse heebrea sõnajuurega, millest tuleneb sõna halil (flööt). Seepärast on oletatud, et tegu on mõne puhkpilliga. Ent see võib iseloomustada ka meloodiat.

  • Nelipüha.

    Vt NÄDALATEPÜHA.

  • Niisan.

    Avivikuu uus nimetus, mis võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. Juudi pühadekalendri esimene kuu ja põllumajanduskalendri seitsmes kuu. See kuu kestis meie kalendri järgi märtsi keskpaigast aprilli keskpaigani. (Neh 2:1.) Vt lisa B15.

  •  Noorkuu; noorkuupäev.

    Juudi kalendri iga kuu esimene päev, mille puhul koguneti, nauditi pidusööki ja toodi erilisi ohvreid. Hiljem sai sellest tähtis rahvuslik püha. Sel päeval tööd ei tehtud. (4Mo 10:10; 2Aj 8:13; Kol 2:16.)

  • Nurgakivi.

    Nurgakivid olid ehitise kahe seina ühenduskohas olevad kivid, mis hoidsid seinu koos. Tähtsaim nurgakivi asetses vundamendis, suurte hoonete ja linnamüüride jaoks valiti selleks massiivne kivi. Nurgakivi kasutatakse ka piltlikus tähenduses, näiteks seoses maa loomisega. Samuti nimetatakse Jeesust kristliku koguduse nurgakiviks. (Ef 2:20; Ii 38:6.)

  • Nõidus.

    Kurjadelt vaimudelt lähtuva väe kasutamine. (2Aj 33:6.)

  • Nädalatepüha.

    Teine püha kolmest iga-aastasest suurest pühast, mille tähistamiseks pidid kõik juudi mehed Jeruusalemma minema. Nimetati ka lõikuspühaks või uudsevilja päevaks. Nädalatepüha tuli pidada seitse nädalat pärast 16. niisanit, 50. päeval. Selle püha kohta käiv kreeka sõna pentekoste tähendab „viiekümnes”. Eesti keeles tuntud ka kui „nelipüha”, kuid Piibel ei anna alust seda nõnda nimetada. (2Mo 23:16; 34:22; 4Mo 28:26; Ap 2:1.)

  • Nägija.

    Piiblis tähendab see isikut, kellele Jumal andis teada oma tahte ja kes suutis näha ja mõista asju, mida teised inimesed üldiselt ei suutnud. Vastav heebrea sõna on tuletatud sõnajuurest, mis tähendab „nägema” (nii sõnasõnalises kui ka piltlikus tähenduses). Nägija poole pöörduti keerulistes olukordades, et saada head nõu. (1Sa 9:9.)

O

  • Ohver.

    And Jumalale, mille eesmärgiks on väljendada tänu, tunnistada oma süüd ja taastada temaga head suhted. Alates Aabeli päevist on Jumalale toodud mitmesuguseid vabatahtlikke ohvreid, sealhulgas loomohvreid. Moosese seadus tegi loomohvrid kohustuslikuks. Pärast seda, kui Jeesus oli toonud ohvriks oma täiusliku inimelu, polnud loomohvrite toomine enam vajalik. Kristlased toovad Jumalale vaimseid ohvreid. (1Mo 4:4; Heb 13:15, 16; 1Jo 4:10.) Vt ka JOOGIOHVER; KÕIGUTUSOHVER; PATUOHVER; PÕLETUSOHVER; RAHUOHVER; ROAOHVER; SÜÜOHVER; TÕOTUSOHVER; TÄNUOHVER.

  • Ohvripaik.

    Jumalateenistuse koht, mis asetses tavaliselt künka või mäe otsas või tehiskõrgendikul. Mõnikord kasutati ohvripaiku ka tõelise Jumala teenimiseks, kuid enamasti seostatakse neid väärjumalate kummardamisega. (4Mo 33:52; 1Ku 3:2; Jer 19:5.)

  • Omer.

    Kuivainemõõt; võrdub 2,2 liitriga või kümnendiku eefaga. (2Mo 16:16, 18.) Vt lisa B14.

  • Oonüks.

    Vt KALLISKIVID.

  • Ori.

    Piibliaegadel oli orjus tavaline. Mõned isandad kohtlesid oma orje karmilt, teised olid heatahtlikud. Kristlasi nimetatakse orjadeks, kuna nad on ostetud Jeesuse kalli verega. Ristimise kaudu on nad vabatahtlikult saanud Jumal Jehoova ja Jeesus Kristuse orjadeks. (2Mo 21:2; Ro 1:1; 1Pe 2:16.)

P

  • Paasapüha.

    Iga-aastane püha, mida peeti avivikuu (niisanikuu) 14. päeval, et mälestada iisraellaste vabanemist Egiptusest ja seda, kuidas Jehoova ingel „läks mööda” (heebrea keeles pasahh, „mööda minema”) nende esmasündinutest, kui ta hävitas egiptlaste esmasündinud. Sel päeval tapeti lamba- või kitsetall, mida küpsetati tulel ning söödi koos kibedate rohttaimede ja hapnemata leivaga. (2Mo 12:27; Joh 6:4; 1Ko 5:7.)

  • Paast.

    Piiratud ajaks igasugusest toidust loobumine, et väljendada kurbust ja kahetsust tehtud pattude pärast. Iisraellased paastusid lepituspäeval, raskusi kogedes või siis, kui nad vajasid hädasti Jumala juhatust. Juutidel oli neli iga-aastast paastuperioodi, millega meenutati kurbi sündmusi oma rahva ajaloos. Kristlastele ei ole paastumine kohustuslik. (Esr 8:21; Jes 58:6; Lu 18:12.)

  • Pagendus.

    See, kui keegi on oma kodumaalt või -paigast sundkorras välja saadetud, sageli vallutajate korraldusel. Vastav heebrea sõna tähendab „lahkumine”. Iisraeli rahva ajaloos oli kaks suurt pagendamist. Kümnest suguharust koosneva põhjapoolse kuningriigi elanikud pagendati Assüüriasse ning kahest suguharust koosneva lõunapoolse kuningriigi elanikud pagendati hiljem Babülooniasse. Kummassegi paika pagendatutest järelejäänud pöördusid tagasi koju Pärsia valitseja Kyrose ajal. (2Ku 17:6; 24:16; Esr 6:21.)

  • Palsam.

    Mitmesugustelt taimedelt, põõsastelt ja puudelt saadav aromaatne, tavaliselt  õlidest ja vaikudest koosnev aine. Kasutati raviotstarbel ja lõhnaainena. Palsamid olid idamaade rahvaste seas kõrgelt hinnatud. (1Mo 37:25; Jer 8:22.)

  • Pant.

    Vara, mille võlgnik annab laenuandjale, et tagada laenu tagasimaksmine; nimetatakse ka tagatiseks. Moosese seaduse sätted seoses pandi võtmise ja tagastamisega kaitsesid vaeseid ja hädasolijaid. (2Mo 22:26; Hes 18:7.)

  • Papüürus.

    Pilliroogu meenutav kaldataim, millest tehti näiteks korve, karpe või paate. Sellest valmistati ka paberisarnast kirjutusmaterjali, millest tehti rullraamatuid. (2Mo 2:3.)

  • Paradiis.

    Kaunis park või aed. Esimene selline aed oli Eeden, mille Jehoova rajas esimeste inimeste jaoks. Kui Jeesus rääkis enda kõrval piinapostil oleva kurjategijaga, siis andis ta mõista, et kogu maa saab paradiisiks. Kirjakohas 2. Korintlastele 12:4 mõeldakse ilmselt tulevast paradiisi. Kirjakohas Ilmutus 2:7 mõeldakse ilmselt taevast paradiisi. (Ül 4:13; Lu 23:43.)

  • Patt.

    Nii heebrea kui ka kreeka keeles kannab vastav sõna endas mõtet märgist möödalaskmisest, eesmärgi mittesaavutamisest. Inimene patustab, kui ta ei suuda täpselt kinni pidada Jumala nõuetest. (L 51:3; Joh 8:34; Ro 5:12.)

  • Patuohver.

    Toodi pattude eest, mis olid tehtud tahtmatult või tingituna inimlikust nõrkusest. Sellisteks ohvriteks võisid olla erinevad kariloomad või ka tuvid olenevalt ohvritooja positsioonist ja olukorrast. (3Mo 4:27, 29; Heb 10:8.)

  • Peaingel.

    Sõna „peaingel” esineb Piiblis vaid ainsuses, millest võib järeldada, et on olemas ainult üks peaingel. Piibel annab teada ka tema nime, milleks on Miikael. (Tn 12:1; Ju 9; Ilm 12:7.)

  • Pealisrõivas; kuub.

    Alusrõiva peal kantav riietusese. Tavaliselt suur nelinurkne kangas, mis pandi üle vasaku õla, tagant parema käe alt läbi ja siis uuesti üle vasaku õla. Mõnikord kanti pealisrõivana varrukateta pikk-kuube. (2Mo 28:4; Mt 5:40.)

  • Peapreester.

    Piibli heebreakeelses osas sama kes ülempreester. Kreekakeelses osas mõeldakse sõnaga „peapreestrid” ilmselt tähtsamaid preestreid, kelle hulka võisid kuuluda ka kõik endised ülempreestrid ja 24 preesterliku teenistusrühma ülemad. (2Aj 26:20; Esr 7:5; Mt 2:4; Mr 8:31.)

  • Pelgulinnad.

    Leviitide linnad, kuhu võis põgeneda inimene, kes oli tahtmatult kellegi tapnud. Seal leidis ta varju veritasunõudja eest. Jehoova andis Moosese ja Joosua kaudu käsu valida kuus linna pelgulinnadeks, mis asetseksid laiali üle tõotatud maa. Pelgulinna jõudes pidi põgenik värava juures rääkima oma loo linna vanematele ning ta võeti lahkelt vastu. Et tahtlikult kaasinimese tapnud isikud ei saaks seda korraldust kuritarvitada, tuli varjupaigataotleja üle kohut mõista selles linnas, kus surmajuhtum oli aset leidnud. Kui oli kindlaks tehtud, et ta on süütu, saadeti ta tagasi pelgulinna, kuhu tal tuli jääda elu lõpuni või kuni ülempreestri surmani. (4Mo 35:6, 11–15, 22–29; Jos 20:2–8.)

  • Peltsebul.

    Saatana, deemonite valitseja nimi. Tuleneb ilmselt nimest Baal-Sebub, mida kandis ebajumal, keda kummardasid Ekronis elavad vilistid. (2Ku 1:3; Mt 12:24.)

  • Pidalitõbi.

    Piiblis laia tähendusega, ei piirdu vaid tänapäeval selle nime all tuntud haigusega. Selle all võidakse mõelda mitmesuguseid raskeid nahahaigusi, samuti teatud kahjustusi riietel ja majadel. (3Mo 14:54; Lu 5:12.)

  • Piim.

    Kaalu- ja rahaühik, mida vilistid nõudsid mitmesuguste metallriistade teritamise eest. Arheoloogilistel väljakaevamistel Iisraelis on leitud kivist kaaluvihte, millele on kirjutatud vastava heebreakeelse sõna kaashäälikud. Piim kaalus keskmiselt 7,8 grammi ehk umbes kaks kolmandikku seeklit. (1Sa 13:20, 21.)

  • Piinapost.

    Kreeka keeles stauros. Tähendab püstist palki või posti, nagu näiteks see, millel Jeesus hukati. Pole mingeid tõendeid selle kohta, et see kreeka sõna oleks tähendanud risti, mida paganad kasutasid religioosse sümbolina juba palju sajandeid enne Kristust. Vaste „piinapost” annab hästi edasi algkeelse sõna tähenduse, sest Jeesus kasutas sõna stauros, kui rääkis piinamisest, kannatustest ja häbist, mida tema järelkäijad pidid kogema. (Mt 16:24; Heb 12:2.) Vt ka POST.

  • Pilliroog.

    Võidakse mõelda erinevaid taimi, mis kasvavad märjas paigas. Piiblis käib „pilliroog” enamasti hariliku hiidroo kohta (Arundo donax). (Ii 8:11; Jes 42:3; Mt 27:29; Ilm 11:1.)

  • Pitsat.

    Vahend pitseri löömiseks (tavaliselt savile või vahale), millega kinnitati omandiõigust,  millegi ehtsust või pooltevahelist kokkulepet. Muistne pitsat kujutas endast mõne kõva materjali, näiteks kivi, vandli või puu tükki, millesse oli uurendatud peegelpildis kiri või kujutis. Pitseriga märgistamine tähistab sümboolselt seda, et miski on tunnistatud ehtsaks, kuulub kellelegi või on peidetud või salajane. (2Mo 28:11; Neh 9:38; Ilm 5:1; 9:4.)

  • Pitserisõrmus.

    Pitsatiga sõrmus, mida kanti sõrmes või mis oli paelaga kaelas. See oli valitseja või ametniku võimu sümbol. (1Mo 41:42.) Vt ka PITSAT.

  • Poeg.

    Piibliaegadel kasutati sõna „poeg” laias tähenduses, mitte ainult otseste meessoost järeltulijate kohta. Pojaks võidi kutsuda näiteks kasupoega (2Mo 2:10), kaugemat meessoost järeltulijat (Mt 12:23) või väimeest (Lu 3:23). Mõnikord kasutati sõna „pojad” kogu rahva kohta. (L 148:14.)

  • Porneia.

    Vt HOORUS.

  • Post.

    Mõnel rahval oli kombeks surmamõistetu postil hukata ja/või panna tema surnukeha välja kõigile vaatamiseks, et see oleks teistele hoiatuseks või et surnut avalikult alandada. Metsiku sõjapidamisviisi poolest kurikuulsad assüürlased hukkasid oma vange nii, et lükkasid nad terava posti otsa, mis tungis läbi alakeha rindkerre. Juutide seaduse kohaselt tuli aga need, kes olid teinud midagi jäledat, näiteks teotanud Jumalat või teeninud ebajumalaid, kõigepealt kividega surnuks visata või muud moodi surmata ning alles seejärel nende surnukehad teistele hoiatuseks posti või puu külge riputada. (5Mo 21:22, 23; 2Sa 21:6, 9.) Roomlased mõnikord lihtsalt sidusid hukatava posti külge, kus ta võis enne surma veel mitu päeva valu, janu, nälja ja kuuma päikese käes piinelda. Teistel juhtudel, nagu näiteks Jeesuse hukkamisel, kinnitati surmamõistetu posti külge nii, et tema kätest ja jalgadest löödi läbi naelad. (Lu 24:20; Joh 19:14–16; 20:25; Ap 2:23, 36.) Vt ka PIINAPOST.

  • Pottsepp.

    Savinõude valmistamisega tegelev käsitööline. Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „pottsepp”, tähendab „vormija”. Pottsepal on täielik õigus otsustada, mida ta saviga teeb, ja seda kujundit kasutatakse tihti kirjeldamaks Jehoova ülemvõimu üksikisikute ja rahvaste üle. (Jes 64:8; Ro 9:21.)

  • Preester.

    Jumala esindaja inimeste ees ja ka inimeste esindaja Jumala ees. Jumalat esindasid preestrid sellega, et õpetasid inimestele Jumala seadusi ja andsid Jumala kohta teadmisi. Inimesi esindasid nad sellega, et tõid ohvreid, esitasid palveid ja kostsid rahva eest. Enne Moosese seadust teenis iga perepea oma peres preestrina. Moosese seaduse kohaselt moodustasid preesterkonna Leevi suguharusse kuulunud Aaroni meessoost järeltulijad. Ülejäänud meessoost leviidid olid nende abilised. Uue lepingu jõustumisega sai preesterkonnaks vaimne Iisrael ning ülempreestriks Jeesus Kristus. (2Mo 28:41; Heb 9:24; Ilm 5:10.)

  • Pretoriaanide väeüksus.

    Pretoriaanid olid Rooma keisri ihukaitseväelased. Nad sekkusid poliitikasse, mängides olulist rolli keisrite toetamisel või nende kukutamisel. (Flp 1:13.)

  • Prohvet.

    Isik, kelle kaudu Jumal teeb teatavaks oma tahte. Prohvetid tegutsesid Jumala eesträäkijatena, kes kuulutasid ette tulevasi sündmusi, kuid vahendasid ka Jehoova õpetusi, käske ja kohtuotsuseid. (Am 3:7; 2Pe 1:21.)

  • Prohvetikuulutus.

    Jumalalt püha vaimu kaudu saadud sõnum, tema tahte teadaandmine. Prohvetikuulutus võib olla Jumala moraaliõpetus, tema käskude ja kohtuotsuste teatavakstegemine või tulevaste sündmuste ettekuulutamine. (Hes 37:9, 10; Tn 9:24; Mt 13:14; 2Pe 1:20, 21.)

  • Prokonsul.

    Provintsi asehaldur, kes allus Rooma senatile. Tema käes oli sõjaline ja kohtuvõim. Ehkki ta pidi oma tegevusest senatile aru andma, oli kõrgeim võim provintsis tema käes. (Ap 13:7; 18:12.)

  • Proselüüt.

    Usku vahetanud inimene. Piiblis mõeldakse judaismi pöördunud inimest. Kui tegemist oli meessoost isikuga, tuli ta ümber lõigata. (Mt 23:15, allmärkus; Ap 13:43.)

  • Prostituut.

    Isik, kes on abieluvälistes seksuaalsuhetes ja seda eelkõige raha eest. (Sõna „prostituut” kreekakeelne vaste porne tuleneb sõnajuurest, mis tähendab „müüma”.) Enamasti käib see naissoost isiku kohta (tõlgitud ka „lõbunaine”, „hoor”), ehkki Piiblis mainitakse ka meesprostituute. Moosese seaduse järgi oli prostitutsioon keelatud ning prostituudi palka ei tohtinud viia annetuseks Jehoova pühamusse. Seevastu paganrahvaste seas oli prostitutsioon  templite üheks tuluallikaks. (5Mo 23:17, 18; 1Ku 14:24.) Piiblis kasutatakse seda sõna ka ülekantud tähenduses inimeste, rahvaste või organisatsioonide kohta, kes väidavad end teenivat tõelist Jumalat, kuid tegelikult kummardavad ebajumalaid. Näiteks valereligioone, mida tervikuna nimetatakse „Suureks Babüloniks”, kirjeldatakse Ilmutusraamatus prostituudina, sest need teevad koostööd selle maailma valitsejatega, et kindlustada oma võimu ja saada ainelist kasu. (Ilm 17:1–5; 18:3; 1Aj 5:25.)

  • Psalm.

    Kiituslaul Jumalale. Psalmide tekstile loodi viis ja jumalateenijad laulsid neid. Muu hulgas lauldi neid jumalateenistusel Jehoova templis Jeruusalemmas. (Lu 20:42; Ef 5:19; Kol 3:16; Jk 5:13.)

  • Puhtus; puhas.

    Piiblis ei mõelda puhtuse all üksnes füüsilist puhtust, vaid ka rikkumatuse ja laitmatuse säilitamist või taastamist ning hoidumist kõigest, mis võib inimest moraalselt või vaimselt laostada ja rüvetada. Moosese seaduses mõeldakse puhtuse all rituaalset puhtust. (3Mo 10:10; L 51:7; Mt 8:2; 1Ko 6:11.)

  • Pull.

    Selleks, et pulle saaks kasutada tööloomadena, neid tavaliselt kastreeritakse, kuid iisraellased seda ilmselt ei teinud, sest vigastatud looma ei kõlvanud ohverdada. Arvatakse, et nad kasutasid sellist tõugu loomi, kes olid rahuliku loomuga. (5Mo 25:4.)

  • Purim.

    Iga-aastane püha, mida peeti 14. ja 15. adaril mälestamaks juutide pääsemist genotsiidist kuninganna Estri päevil. Algkeelne sõna purim tähendab „liisud”. Seda püha hakati nimetama purimiks ehk liiskudepühaks, sest Haaman lasi heita liisku, et määrata kindlaks päev, millal juudid hävitada. (Est 3:7; 9:26.)

  • Põletusohver.

    Loomohver, mis põletati altaril ja kuulus tervikuna Jumalale, ohverdajale endale ei jäänud sellest loomast mitte midagi. Selliseks ohvriks võis olla pull, jäär, sikk, turteltuvi või tuvipoeg. (2Mo 29:18; 3Mo 6:9.)

  • Pärgament.

    Töödeldud lamba-, kitse- või vasikanahk, mida kasutati kirjutusmaterjalina. See oli vastupidavam kui papüürus ning sellest valmistati ka Piibli rullraamatuid. Pärgamendid, mida Paulus palus Timoteosel kaasa tuua, olid tõenäoliselt mõned Piibli heebreakeelse osa raamatud. Mõned Surnumere kirjarullid on pärgamendist. (2Ti 4:13.)

  • Pärsia; pärslased.

    Maa ja rahvas, keda sageli mainitakse koos meedlastega, ilmselt oli tegu sugulasrahvastega. Algselt elasid pärslased üksnes Iraani kiltmaa edelaosas. Kui Pärsiat valitses Kyros Suur (kelle isa oli mõnede muistsete ajaloolaste sõnul pärslane ja ema meedlane), said pärslased võimu meedlaste üle, kuid tegemist oli kaksikriigiga. Kyros vallutas aastal 539 e.m.a Babüloonia impeeriumi ning lubas vangistuses olnud juutidel kodumaale tagasi pöörduda. Pärsia impeeriumi idapiiriks oli Induse jõgi ning läänepiiriks Egeuse meri. Juudid olid Pärsia võimu all, kuni Aleksander Suur aastal 331 e.m.a pärslased alistas. Taaniel sai Pärsia impeeriumi esiletõusu kohta nägemuse ning seda riiki mainitakse ka Esra, Nehemja ja Estri raamatus. (Esr 1:1; Tn 5:28.) Vt lisa B9.

  • Pühad.

    Vt HAPNEMATA LEIBADE PÜHA; LEHTMAJADEPÜHA; LEPITUSPÄEV; NÄDALATEPÜHA; PAASAPÜHA; TEMPLIPÜHITSEMISPÜHA; TROMPETIPUHUMISE PÄEV; PURIM.

  • Pühakiri.

    Jumala Sõna pühad kirjutised. See väljend esineb ainult Piibli kreekakeelses osas. (Lu 24:27; 2Ti 3:16.)

  • Pühamu.

    Püha paik jumalakummardamiseks. Enamasti mõeldakse selle all telkpühamut või Jeruusalemma templit. Pühamuks nimetatakse ka Jumala taevast asupaika. (2Mo 25:8, 9; 2Ku 10:25; 1Aj 28:10; Ilm 11:19.)

  • Püha paik.

    Telkpühamu ja templi eesmine, suurem ruum; eraldatud tagumisest ruumist ehk kõige pühamast paigast. Telkpühamu pühas paigas olid kuldlambijalg, kuldne suitsutusaltar, vaateleibade laud ja kullast riistad. Templi pühas paigas olid kuldaltar, kümme kuldlambijalga ja kümme vaateleibade lauda. (2Mo 26:33; Heb 9:2.) Vt lisasid B5 ja B8.

  • Püha; pühadus.

    Jehoovale iseloomulik omadus; täielik moraalne puhtus. (2Mo 28:36; 1Sa 2:2; Õp 9:10; Jes 6:3.) Kui tegemist on inimeste (2Mo 19:6; 2Ku 4:9), loomade (4Mo 18:17), asjade (2Mo 28:38; 30:25; 3Mo 27:14), paikade (2Mo 3:5; Jes 27:13), perioodide (2Mo 16:23; 3Mo 25:12) ja tegevustega (2Mo 36:4), siis kannab vastav heebreakeelne sõna endas mõtet ainulaadsusest, pühitsetusest, pühale Jumalale pühendatusest või Jehoova teenistuseks eraldatusest. Ka Piibli kreekakeelses osas tähendavad sõnad „püha” ja „pühadus” eraldatust Jumalale. Samuti kasutatakse  neid sõnu, kui peetakse silmas puhtaid tegusid. (Mr 6:20; 2Ko 7:1; 1Pe 1:15, 16.)

  • Püha pühitsusmärk.

    Puhtast kullast särav plaat, millesse olid uurendatud heebrea keeles sõnad „Jehoova on püha”. See kinnitati ülempreestri turbani esiküljele. (2Mo 39:30.) Vt lisa B5.

  • Püha saladus.

    Jumala eesmärgi tahk, mida Jumal hoiab mõnda aega varjul ning mille ta avaldab vaid neile, kellele soovib. (Mr 4:11; Kol 1:26.)

  • Püha sammas.

    Enamasti kivist sammas, mis kujutas ilmselt Baali sugutit või ka mõne teise ebajumala sugutit. (2Mo 23:24.)

  • Püha tulp.

    Heebrea sõnaga ašerah mõeldakse 1) posti, mis sümboliseeris kaananlaste viljakusjumalannat Ašerat, 2) jumalanna Ašera kuju. Tõenäoliselt oli tegu püstise tulbaga, mis oli vähemalt osaliselt tehtud puust. See võis olla lihtne nikerdamata puupost või isegi kasvav puu. (5Mo 16:21; Koh 6:26; 1Ku 15:13.)

  • Püha vaim.

    Võimas nähtamatu jõud, mida Jumal kasutab oma tahte täideviimiseks. See on püha sellepärast, et see lähtub Jehoovalt, kes on täiuslikult puhas ja õiglane, ja sellepärast, et Jumal kasutab seda oma pühade eesmärkide elluviimiseks. (Lu 1:35; Ap 1:8.)

  • Pühendumus Jumalale.

    Jäägitu ustavus Jumal Jehoova ülemvõimule, tema teenimine aukartusest tema vastu. (1Ti 4:8; 2Ti 3:12.)

R

  • Raahab.

    Nimetus, millel on Iiobi, Laulude ja Jesaja raamatus sümboolne tähendus. (Joosua raamatus on see naisenimi.) Iiobi raamatus võib kontekstist järeldada, et tegu on mingit laadi mereelukaga. Mujal sümboliseerib see mereelukas Egiptust. (Ii 9:13; L 87:4; Jes 30:7; 51:9, 10.)

  • Rahuohver.

    Ohver, mille toomisega taotleti rahu Jehoovaga. Seda sõid ohvritooja koos oma perega, preester, kes looma ohverdas, ja ka teised teenistuses olevad preestrid. Jehoovale kuulus meeldiva lõhnaga suits, mis tõusis rasva põlemisel, ning looma veri, mis sümboliseeris elu. Preestrid ja ohvritoojad otsekui viibisid koos Jehoovaga ühisel söömaajal, mis näitas, et nende vahel on rahumeelsed suhted. (3Mo 7:29, 32; 5Mo 27:7.)

  • Rinnakilp.

    Kalliskividega kaetud tasku, mida ülempreester kandis riiete peal südame kohal, kui ta sisenes pühasse paika. Seda kutsuti ka „kohtumõistmise rinnakilbiks”, sest selles hoiti uurimit ja tummimit, mille abil saadi teada Jehoova otsus mingis küsimuses. (2Mo 28:15–30.) Vt lisa B5.

  • Ristimine.

    Vastav kreeka verb tähendab „vette kastma”. Jeesus ütles, et tema järelkäijad tuleb ristida. Kristlik ristimine näitab seda, et ristitav on Jeesus Kristuse kaudu pühendunud Jumal Jehoovale, et täita tema tahet. Piiblis räägitakse ka Johannese ristimisest, püha vaimuga ristimisest ja tulega ristimisest. (Mt 3:11, 16; 28:19; Joh 3:23; 1Pe 3:21.)

  • Roaohver.

    Toodi koos rahuohvri, põletusohvri või patuohvriga, kuid mõnikord ka eraldi. Sellega tänati Jumalat õnnistuste eest. Roaohvriks võis olla peenjahu, röstitud terad, rõngasleivad või kuivikleivad. (3Mo 2:1–15.)

  • Rohutirtsud.

    Piiblis kasutatakse seda sõna enamasti rändtirtsude kohta, kes liiguvad suurte parvedena. Moosese seaduse järgi olid rohutirtsud puhtad loomad ja neid võis tarvitada toiduks. Suuri rohutirtsuparvi, mis sõid oma teel kõik, tehes suurt laastamistööd, peeti nuhtluseks. (2Mo 10:14; Mt 3:4.)

  • Rubiin.

    Vt KALLISKIVID.

  • Rullraamat.

    Pikk pärgamendi- või papüüruseleht, mille ühele poolele kirjutati tekst ja mis tavaliselt keerati ümber toki. Pühakiri pandi kirja ja seda kirjutati ka ümber rullraamatutesse. Rullraamatud olid Piibli kirjutamise ajal tavalised. (Jer 36:4, 18, 23; Lu 4:17–20; 2Ti 4:13.)

S

  • Saalomoni sammaskäik.

    Jeesuse päevil templi välisõue idaküljes olnud katusealune koridor. Arvatakse, et see võis olla säilinud Saalomoni templi ajast. Jeesus jalutas seal, kui „oli talv”; algkristlased kogunesid sinna jumalateenistuseks. (Joh 10:22, 23; Ap 5:12.) Vt lisa B11.

  • Saatan.

    Vastav heebrea sõna tähendab „vastane”. Kui algkeeltes on selle sõna ees määrav artikkel, siis mõeldakse Jumala peamist vastast, keda nimetatakse ka Kuradiks. (Ii 1:6; Mt 4:10; Ilm 12:9.)

  • Saduserid.

    Judaismi sekt, kuhu kuulusid rikkad aristokraadid ja samuti preestrid, kel oli suur mõjuvõim templis toimuva üle. Paljudes usuküsimustes, nii suulises pärimuses kui ka muudes uskumustes, olid nad variseridega eri meelt. Saduserid ei uskunud  surnute ülestõusmist ega inglite olemasolu. Nad olid Jeesuse vastased. (Mt 16:1; Ap 23:8.)

  • Safiir.

    Vt KALLISKIVID.

  • Samaaria.

    Põhjapoolse, kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi pealinn kahe sajandi vältel; nii nimetati ka kogu selle riigi territooriumit. Linn oli ehitatud samanimelisele mäele. Jeesuse päevil kutsuti Samaariaks Rooma impeeriumi üht piirkonda, mis piirnes põhjas Galileaga ja lõunas Juudamaaga. Jeesus üldiselt selles piirkonnas ei kuulutanud, ent mõnikord sealt läbi minnes ta siiski rääkis sealsete asukatega. Peetrus kasutas taeva kuningriigi teist sümboolset võtit, kui samaarlased said püha vaimu. (1Ku 16:24; Joh 4:7; Ap 8:14.) Vt lisa B10.

  • Samaarlased.

    Algselt nimetati samaarlasteks iisraellasi, kes elasid kümnest suguharust koosnevas põhjapoolses kuningriigis. Kui assüürlased aastal 740 e.m.a Samaaria vallutasid, asustasid nad sealse ala võõramaalastega, keda hakati samuti nimetama samaarlasteks. Jeesuse päevil oli sõnal „samaarlane” pigem religioosne kui poliitiline või geograafiline tähendusvarjund. Seda sõna kasutati Samaaria ja Sekemi ümbruses levinud usuvoolu pooldajate kohta, kelle uskumused erinesid selgelt juutide omadest. (Joh 8:48.)

  • Sammas.

    Ehitise toestuseks (ka kaunistuseks) mõeldud post või sellekujuline moodustis. Sambaid püstitati ka mõne ajaloolise sündmuse mälestuseks. Sambaid kui tugiposte kasutati näiteks Saalomoni ehitatud templi ja kuninglike hoonete puhul. Paganrahvad püstitasid pühi sambaid, et kummardada väärjumalaid; aeg-ajalt tegid nende eeskujul seda ka iisraellased. (Koh 16:29; 1Ku 7:21; 14:23.) Vt ka KAPITEEL.

  • Sanhedrin.

    Juudi kõrgeim kohus, mis asus Jeruusalemmas. Jeesuse päevil kuulus sellesse 71 liiget, sealhulgas ametisolev ülempreester ja endised ülempreestrid, nende meessoost sugulased, rahvavanemad ja kirjatundjad. (Mr 15:1; Ap 5:34; 23:1, 6.)

  • Sarder.

    Vt KALLISKIVID.

  • Sardoonüks.

    Vt KALLISKIVID.

  • Sarv.

    Loomasarvi võidi kasutada jooginõuna, tinditoosina, samuti õli või kosmeetikavahendite hoidmiseks. Sarve kasutati ka muusikainstrumendina, samuti võidi seda puhuda märguandmiseks. (1Sa 16:1, 13; 1Ku 1:39; Hes 9:2, allmärkus.) Sarv sümboliseerib jõudu, vallutamist ja võitu. (5Mo 33:17; Mi 4:13; Sak 1:19.)

  • Satraap.

    Babüloonia ja Pärsia impeeriumites halduspiirkonna asevalitseja. Satraabid määras ametisse kuningas. (Esr 8:36; Tn 6:1.)

  • Seaa.

    Kuivainemõõt, mis vedelikumõõdu bati järgi arvutades võrdub 7,33 liitriga. (2Ku 7:1.) Vt lisa B14.

  • Seekel.

    Peamine heebrea kaalu- ja rahaühik; 11,4 grammi. Väljendiga „püha paiga seekel” võidi rõhutada seda, et kaal peab olema täpne või et tegu oli standardkaaluvihiga, mida hoiti telkpühamus. Piiblis räägitakse ka kuninga kaaluvihist, mis võis olla tavalisest seeklist erineva kuningliku seekli kaaluviht või kuningapalees hoitud tavalise seekli standardkaaluviht. (2Mo 30:13.)

  • Seeravid.

    Vaimolendid, kes seisavad taevas Jehoova trooni ümber. Heebrea sõna serafim tähendab „need, kes põlevad”. (Jes 6:2, 6.)

  • Sekt.

    Rühm inimesi, kes löövad teistest lahku, et järgida mõnda juhti või omaenda usulisi tõekspidamisi. Sektideks nimetatakse Piiblis näiteks kahte silmapaistvat judaismi haru: varisere ja sadusere. Mittekristlased nimetasid sektiks või „naatsaretlaste sektiks” ka kristlasi, pidades neid judaismist lahku löönud rühmituseks. Lõpuks tekkisid lõhed ka kristliku koguduse sees, näiteks mainitakse Ilmutusraamatus nikolaiite. (Ap 5:17; 15:5; 24:5; 28:22; Ilm 2:6; 2Pe 2:1.)

  • Sela.

    Tehniline muusika- või etlustermin, mis esineb Laulude ja Habakuki raamatus. See võis tähendada, et laulus ja/või muusikas tuli teha paus, et anda aega mõtisklemiseks või rõhutada enne seda väljendatud mõtet või tunnet. Kreekakeelses Septuagintas on see tõlgitud vastega diapsalma, mis tähendab „muusikaline vahemäng”. (L 3:4; Hab 3:3.)

  • Selle ajastu viimsed päevad.

    Ajajärk, mis eelneb Saatana võimu all oleva maailma hävitamisele. See on samaaegne Kristuse kohalolekuga. Jeesuse juhtimisel inglid „eraldavad kurjad õigetest” ja hävitavad nad. (Mt 13:40–42, 49.) Jeesuse jüngrid tundsid huvi, millal see aeg tuleb. (Mt 24:3.) Enne taevasse minekut lubas Jeesus oma järelkäijatele, et ta on koos nendega kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni. (Mt 28:20.)

  •  Siion; Siioni mägi.

    Siioniks nimetati jebuuslaste kindluslinna Jebuusi, mis asetses Jeruusalemma kagupoolsel künkal. Pärast seda, kui Taavet oli selle vallutanud ja sinna oma kuningakoja ehitanud, hakati seda kutsuma „Taaveti linnaks”. (2Sa 5:7, 9.) Siioni mägi sai Jehoova ees eriliselt pühaks, kui Taavet lasi sinna viia lepingulaeka. Hiljem hõlmas see nimi ka templiala Morija mäel ja mõnikord mõeldi selle all kogu Jeruusalemma. Piibli kreekakeelses osas esineb see sageli sümboolses tähenduses. (L 2:6; 1Pe 2:6; Ilm 14:1.)

  • Siiv.

    Juudi pühadekalendri teise kuu ja põllumajanduskalendri kaheksanda kuu algne nimetus. See kestis meie kalendri järgi aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Juudi Talmudis ja teistes teostes, mis on kirja pandud pärast Babüloonia vangipõlve, on selle nimetus ijar. (1Ku 6:37.) Vt lisa B15.

  • Sivan.

    Juudi pühadekalendri kolmas kuu ja põllumajanduskalendri üheksas kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi mai keskpaigast juuni keskpaigani. (Est 8:9.) Vt lisa B15.

  • Smaragd.

    Vt KALLISKIVID.

  • Speltanisu.

    Piibliaegadel peeti seda nisusorti (Triticum spelta) teistest kehvemaks, sest viljateradelt oli raske kesti eemaldada. (2Mo 9:32.)

  • Spiritism.

    Uskumus, et surnud inimese vaim elab pärast keha surma edasi ja võib elavatega suhelda ning teebki seda eeskätt mõne meediumi ehk sellise inimese vahendusel, kes on vaimu mõjule eriliselt vastuvõtlik. Kreeka sõna pharmakia, mis on tõlgitud vastega „spiritism”, tähendab eelkõige arstirohtude või uimaainete tarvitamist. Seda sõna hakati seostama spiritismiga seetõttu, et vanasti kasutati uimasteid deemonitelt väe saamiseks ja nõidumiseks. (Ga 5:20; Ilm 21:8.)

  • Staadion.

    Pikkusmõõt; 185 meetrit ehk üks kaheksandik Rooma miili. (Lu 24:13, allmärkus; Ilm 21:16.) Vt lisa B14.

  • Stoikud.

    Kreeka filosoofide koolkond. Stoikud uskusid, et õnn tuleneb mõistuspärasest tegutsemisest ja loodusega kooskõlas elamisest. Nende arvamuse kohaselt oli tõeliselt tark inimene ükskõikne nii kannatuste kui ka naudingute suhtes. (Ap 17:18.)

  • Suitsutusrohi.

    Aromaatsete vaikude ja palsamite segu, mis põleb aeglaselt ja eritab head lõhna. Telkpühamus ja templis kasutati erilist neljast koostisainest valmistatud suitsutusrohtu. Igal hommikul ja õhtul põletati seda pühas paigas oleval suitsutusaltaril. Lepituspäeval põletati seda kõige pühamas paigas. Suitsutusrohi sümboliseeris ustavate jumalateenijate palveid. Kristlastelt suitsutusrohu põletamist ei nõuta. (2Mo 30:34, 35; 3Mo 16:13; Ilm 5:8.)

  • Surmavald.

    Surnud inimeste sümboolne asupaik (heebrea keeles šeool, kreeka keeles hades), kus pole mingit tegevust. Surmavallas on inimesed teadvuseta. (Kog 9:10; Ap 2:31.)

  • Surutõrs.

    Enamasti koosnes see kahest lubjakivisse tehtud süvendist, millest üks oli kõrgemal ja teine madalamal ning mis olid omavahel ühendatud väikse kanaliga. Ülemises süvendis sõtkuti viinamarjad katki, nii et mahl voolas alumisse süvendisse. Surutõrs võib Piiblis sümboliseerida Jumala kohtumõistmist. (Jes 5:2; Ilm 19:15.)

  • Suur viletsus.

    Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „viletsus”, kannab endas mõtet ahastusest või kannatustest, mis on tingitud rasketest oludest. Jeesus rääkis enneolematult suurest viletsusest, mis pidi tabama Jeruusalemma, kuid iseäranis pidas ta silmas suurt viletsust, mis pidi hiljem, tema tulemise ajal „suures auhiilguses”, tabama kogu inimkonda. (Mt 24:21, 29–31.) Paulus ütles, et õiglane Jumal toob sellise viletsuse nende peale, „kes ei tunne Jumalat ja kes ei kuuletu heale sõnumile” Jeesus Kristusest. Ilmutusraamatu 19. peatükis kujutatakse Jeesust juhtimas taevaste väehulkade rünnakut „metsalise, maa kuningate ja nende sõjavägede” vastu. (2Te 1:6–8; Ilm 19:11–21.) „Suur rahvahulk” elab selle viletsusaja üle. (Ilm 7:9, 14.) Vt ka HARMAGEDOON.

  • Sõjavanker; kaarik.

    Kaherattaline hobusõiduk. (2Mo 14:23; Koh 4:13; Ap 8:28.)

  • Sügavik.

    Vastav kreeka sõna abyssos tähendab „äärmiselt sügav”, „põhjatu”, „piiritu”. Piibli kreekakeelses osas mõeldakse selle sõnaga paika, kus hoitakse kedagi vangis, või vangistatud olekut. See hõlmab näiteks surmavalda. (Lu 8:31; Ro 10:7; Ilm 20:3.)

  • Süld.

    Vee sügavuse mõõtühik. Võrdub 1,8 meetriga. (Ap 27:28.) Vt lisa B14.

  • Sünagoog.

    Vastav kreeka sõna tähendab „kokkutulek”, kuid enamikus kirjakohtades on selle all mõeldud paika, kuhu juudid  kokku tulid, et pühakirja lugeda, õppida ja palvetada. Jeesuse päevil oli peaaegu igas Iisraeli linnas sünagoog, suuremates isegi mitu. (Lu 4:16; Ap 13:14, 15.)

  • Süüohver.

    Ohver, mis toodi enda pattude eest. Siiski erines see veidi patuohvrist. Süüohvri eesmärk oli taastada kahetsevale patustanule seaduselepingust tulenevad õigused, millest ta oli patu tõttu ilma jäänud, ja leevendada tema karistust. (3Mo 7:37; 19:22; Jes 53:10.)

  • Süüria; süürlased.

    Vt ARAM; ARAMEALASED.

  • Syrtis.

    Kaks Põhja-Aafrikas Liibüa rannikul asuvat suurt madalat lahte, mida meremehed vanal ajal kartsid, sest neis oli palju ohtlikke liivavalle, mis tõusude ja mõõnade tõttu pidevalt liikusid. (Ap 27:17.) Vt lisa B13.

Š

  • Šeminit.

    Muusikatermin, mis tähendab sõna-sõnalt „kaheksas”; võib viidata madalale registrile. Muusikainstrumentide puhul käis see ilmselt basspillide kohta. Laulude puhul aga võis see tähendada, et saatemuusika oli madalas registris ja et vastavalt tuli ka laulda. (1Aj 15:21; L 6:mrk; 12:mrk.)

  • Šeol.

    Vt SURMAVALD.

  • Ševat.

    Juudi pühadekalendri üheteistkümnes kuu ja põllumajanduskalendri viies kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi jaanuari keskpaigast veebruari keskpaigani. (Sak 1:7.) Vt lisa B15.

Z

  • Zeus.

    Kreeklaste peajumal. Lüstra linnas arvati ekslikult, et Barnabas on Zeus. Lüstra lähedalt leitud vanadel raidkirjadel on viiteid Zeusi preestritele ja päikesejumal Zeusile. Paulus lahkus Maltalt laevaga, mille vöörikaunistuseks olid „Zeusi pojad” ehk kaksikvennad Kastor (ladina keeles Castor) ja Polydeukes (ladina keeles Pollux). (Ap 14:12; 28:11.)

T

  • Taaveti linn.

    Nii hakati nimetama Jebuusi linna pärast seda, kui Taavet oli selle vallutanud ja sinna kuningakoja ehitanud. Taaveti linna nimetatakse ka Siioniks. See on Jeruusalemma kagupoolne ja vanim osa. (2Sa 5:7; 1Aj 11:4, 5.)

  • Taaveti poeg.

    Väljend, mis sageli käib Jeesuse kohta ja rõhutab, et tema on see Taaveti soost järeltulija, kes pidi Taavetiga sõlmitud lepingu järgi pärima kuningriigi. (Mt 12:23; 21:9.)

  • Taevakuninganna.

    Nii nimetati jumalannat, keda usust taganenud iisraellased Jeremija päevil kummardasid. Arvatakse, et see võib olla sama kes babüloonlaste jumalanna Ištar (Astarte), kelle varasem sumeri vaste Inanna tähendabki „taevakuninganna”. Peale selle, et teda seostatakse taevaga, oli ta viljakusjumalanna. Ühel Egiptuse raidkirjal nimetatakse Astartet „taeva käskijannaks”. (Jer 44:19.)

  • Tahipihid.

    Ilmselt tange meenutavad kullast tööriistad, mida kasutati telkpühamus ja templis lambileegi kustutamiseks. (2Mo 37:23.)

  • Talent.

    Suurim heebrea kaalu- ja rahaühik; 34,2 kilogrammi. Kreeka talent oli väiksem, umbes 20,4 kilogrammi. (1Aj 22:14; Mt 18:24.) Vt lisa B14.

  • Tammus.

    1. Ebajumal, keda usust taganenud heebrea naised Jeruusalemmas taga nutsid. Oletatakse, et Tammus oli kuningas, kes pärast oma surma jumalaks kuulutati. Sumeri tekstides kutsutakse Tammust Dumuziks, keda peeti viljakusjumalanna Inanna (sama kes babüloonlaste Ištar) meheks või armukeseks. (Hes 8:14.) 2. Juudi pühadekalendri neljas kuu ja põllumajanduskalendri kümnes kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Vt lisa B15.

  • Tarsise laevad.

    Algselt olid need laevad, mis vanal ajal sõitsid paika nimega Tarsis (ilmselt tänapäeva Hispaania alal). Tõenäoliselt hakati hiljem Tarsise laevadeks kutsuma suuri laevu, mis suutsid läbida pikki vahemaid. Saalomon ja Joosafat kasutasid selliseid laevu kaubaveoks. (1Ku 9:26; 10:22; 22:48.)

  • Tartaros.

    Piibli kreekakeelses osas tähendab see vangistuselaadset alandavat olukorda. Tartarosse heideti sõnakuulmatud inglid, kes Noa päevil maa peale tulid. Kirjakohas 2. Peetruse 2:4 esinev verb tartaroo, mis on tõlgitud vastega „Tartarosse heitma”, ei tähenda, et pattu teinud inglid oleks heidetud mütoloogilisse paika nimega Tartaros (st maa-alusesse vanglasse ja pimeduse paika, kus olid vähemtähtsad jumalad). See tähendab hoopis, et Jumal võttis neilt inglitelt ära nende taevase positsiooni ja auväärsed ülesanded ning et nad on täielikus  vaimses pimeduses, mistõttu nad ei mõista Jumala eesmärke. Ka nende tulevik on tume, sest Piibel näitab, et nemad ja nende valitseja Saatan hävitatakse igaveseks. Seega tähendab Tartaros neile mässumeelsetele inglitele suurimat alandust. See pole sama mis „sügavik” kirjakohas Ilmutus 20:1–3.

  • Teerajaja.

    Kreeka sõna esmane tähendus on „ülemjuht”. See viitab Jeesus Kristuse olulisele rollile vabastada Jumalale ustavad inimesed patu tagajärjest surmast ja juhtida nad igavesse ellu. (Ap 3:15; 5:31; Heb 2:10; 12:2.)

  • Teeravikujud.

    Kodujumalad, kelle poole mõnikord pöörduti ennete otsimiseks. (Hes 21:21.) Mõned neist võisid olla inimese kuju ja suurusega, teised olid aga üsna väiksed. (1Mo 31:34; 1Sa 19:13, 16.) Arheoloogilised leiud Mesopotaamia aladelt viitavad sellele, et isik, kelle valduses olid teeravikujud, omas perekonnas pärimisõigust. (See võis olla põhjus, miks Raahel võttis kaasa oma isa teeravikujud.) Ehkki Iisraelis ilmselt sellist tava ei olnud, tuli teeravikujude kummardamist ette nii kohtumõistjate kui ka kuningate päevil. Neid mainitakse esemete hulgas, mille ustav kuningas Joosija hävitas. (Koh 17:5; 2Ku 23:24; Ho 3:4.)

  • Telkpühamu.

    Teisaldatav telk, mida iisraellased kasutasid jumalateenimisel pärast Egiptusest lahkumist. Selles oli Jehoova lepingulaegas, mis sümboliseeris Jumala kohalolu, ning see oli paigaks, kus toodi ohvreid ja teeniti Jumalat. Mõnikord nimetatakse seda ka kogudusetelgiks. Telgi puust raamistik kaeti linase kangaga, millel oli kujutatud keerubeid. Telkpühamus oli kaks ruumi: eesmist ruumi nimetati pühaks paigaks ja tagumist ruumi kõige pühamaks paigaks. (Jos 18:1; 2Mo 25:9.) Vt lisa B5.

  • Tempel.

    Püsiehitis Jeruusalemmas, mis sai teisaldatava telkpühamu asemel iisraellastele jumalateenimise keskuseks. Esimese templi ehitas Saalomon ja selle hävitasid babüloonlased. Teise templi ehitas Serubbaabel pärast Babüloonia vangipõlve ning hiljem ehitas Herodes Suur selle ümber. Piiblis nimetatakse templit sageli ka Jehoova kojaks. (Esr 1:3; 6:14, 15; 1Aj 29:1; 2Aj 2:4; Mt 24:1.) Vt lisasid B8 ja B11.

  • Templiabilised.

    Heebrea keeles nethinim, sõna-sõnalt „antud”. Viitab sellele, et nad olid antud templiteenistusse. Templiabilised ei olnud iisraellased. Tõenäoliselt põlvnesid paljud neist gibeonlastest, kelle Joosua oli määranud „puuraiujateks ja veetoojateks koguduse ja Jehoova altari heaks”. (Jos 9:23, 27; 1Aj 9:2; Esr 8:17.)

  • Templipühitsemispüha.

    Teise nimega hanuka. Iga-aastane püha, millega meenutati templi taaspühitsemist, mis toimus aastal 165 e.m.a, pärast seda, kui Antiochos Epiphanes oli seda rüvetanud. See püha algas 25. kislevil ja kestis kaheksa päeva. (Joh 10:22.)

  • Tevet.

    Juudi pühadekalendri kümnes kuu ja põllumajanduskalendri neljas kuu. Nimetus võeti kasutusele pärast Babüloonia vangipõlve. See kuu kestis meie kalendri järgi detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani. Enamasti nimetatakse seda lihtsalt „kümnendaks kuuks”. (Est 2:16.) Vt lisa B15.

  • Tišri.

    Vt ETANIM ja lisa B15.

  • Topaas.

    Vt KALLISKIVID.

  • Trompet.

    Metallist puhkpill, mida kasutati märguandmiseks ja musitseerimiseks. Kirjakohas 4. Moosese 10:2 andis Jehoova käsu valmistada kaks hõbetrompetit, millega tuli anda märku rahva kokkukutsumiseks, laagri teeleasumiseks või sõja väljakuulutamiseks. Tõenäoliselt olid need trompetid sirged, mitte kõverad nagu loomasarvest tehtud instrumendid. Templis kasutatud trompetite ehitus pole aga teada. Trompetihäält mainitakse sageli ka seoses Jehoova kohtuotsuste väljakuulutamise ja teiste tähtsate sündmustega. (2Aj 29:26; Esr 3:10; 1Ko 15:52; Ilm 8:7–11:15.)

  • Trompetipuhumise päev.

    Seda püha peeti esimesel etanimil ja kuulutati välja trompetihäälega. (3Mo 23:24.) Ehkki niiviisi kuulutati välja iga noorkuupäev, oli esimene etanim teistest tähtsam. Sel päeval algas juudi põllumajanduskalendri järgi uus aasta. Ühtlasi oli see märgiks, et peagi on käes lepituspäev ja lehtmajadepüha.

  • Truu armastus.

    Enamasti on selle vastega tõlgitud heebrea sõna hesed. See kannab endas mõtet armastusest, mille juurde kuulub pühendumus, laitmatus, ustavus ja sügav kiindumus. Sageli kirjeldab see armastust, mida Jumal tunneb inimeste vastu, kuid seda väljendit kasutatakse ka inimestevahelise armastuse kohta. (2Mo 34:6; Ru 3:10.)

  • Tulejärv.

    Sümboolne koht, kus on põlev väävel ning mida nimetatakse ka „teiseks  surmaks”. Sellesse heidetakse mittekahetsevad patustajad ja Saatan ning isegi surm ja surmavald. Kuna Saatanale kui vaimolendile ning surmale ja surmavallale ei saa tuli mingit kahju teha, võib järeldada, et tulejärv ei tähenda igavest piinapaika, vaid sümboliseerib igavest hävingut. (Ilm 19:20; 20:14, 15; 21:8.)

  • Tunnustähed.

    Vt IMED; VÄGEVAD TEOD.

  • Turban.

    Peakate, mille moodustab pea ümber mähitud kangas. Ülempreester kandis peenlinast turbanit, mille esiküljele oli sinise paela abil kinnitatud puhtast kullast plaat. Kuningas kandis turbanit krooni all. Iiob kasutas seda sõna sümboolses tähenduses, võrreldes turbaniga oma õigust. (2Mo 28:36, 37; Ii 29:14; Hes 21:26.)

  • Tõeline Jumal.

    Võimalik tõlkevaste heebreakeelsetele sõnadele El ja Elohim („Jumal”), mille ees on määrav artikkel. Paljudes kohtades eristab heebrea keeles esinev määrav artikkel Jehoovat kui ainsat tõelist Jumalat ebajumalatest. (1Mo 5:22, 24; 46:3; 5Mo 4:39.)

  • Tõotus.

    Jumalale antud pühalik lubadus midagi teha, midagi ohverdada või kinkida, asuda mingisse teenistusse või loobuda millestki, mis iseenesest pole seadusega keelatud. See oli sama kaalukas nagu vanne. (4Mo 6:2; Kog 5:4; Mt 5:33.)

  • Tõotusohver.

    Vabatahtlik ohver, mis toodi seoses mõne tõotusega. (3Mo 23:38; 1Sa 1:21.)

  • Tänuohver.

    Rahuohver, mis toodi Jumala kiituseks ning tänu väljendamiseks tema hoolitsuse ja armastuse eest. Ohvrilooma liha ja ka hapnemata või juuretisega valmistatud leib söödi ära, kusjuures liha tuli ära süüa juba samal päeval. (2Aj 29:31.)

  • Türkiis.

    Vt KALLISKIVID.

  • Tütar.

    Piibliaegadel ei nimetatud tütardeks ainult otseseid naissoost järglasi, vaid ka teisi. Mõnel juhul kutsuti tütreks näiteks kasutütart (Est 2:7), miniat (Ru 1:11) või ka poja- või tütretütart. Teistel juhtudel mõeldi tütarde all naisi üldiselt (1Mo 6:2), teatud maa, rahva või linna naisi (1Mo 24:37) või siis naissoost ebajumalateenijaid (Mal 2:11, allmärkus).

U

  • Usust taganemine.

    Kreeka sõna apostasia kannab endas mõtet mahajätmisest, hülgamisest või mässamisest. Piibli kreekakeelses osas kasutatakse seda sõna eelkõige nende kohta, kes hülgavad õige jumalateenimise. (Õp 11:9; Ap 21:21; 2Te 2:3.)

  • Uudsevili.

    Esimene osa uuest viljasaagist. Jehoova seaduse kohaselt tõid iisraellased uudsevilja oma saagist talle ohvrianniks. Hapnemata leibade pühal ja nädalatepühal tõid iisraellased rahvana Jumalale uudseviljaohvri. Väljendit „uudsevili” kasutatakse piltlikult Kristuse ja tema võitud järelkäijate kohta. (1Ko 15:20; 4Mo 15:21; Õp 3:9; Ilm 14:4.)

  • Uurim ja tummim.

    Väiksed esemed, mida ülempreester kasutas samamoodi nagu liisku, et saada teada Jehoova tahe kogu rahvast puudutavates tähtsates küsimustes. Uurim ja tummim pandi ülempreestri rinnakilbi sisse, kui ta läks telkpühamusse. Pärast seda, kui babüloonlased Jeruusalemma hävitasid, neid ilmselt enam ei kasutatud. (2Mo 28:30; Neh 7:65.)

V

  • Vaarao.

    Egiptuse kuningate tiitel. Piiblis mainitakse nimepidi viit vaaraod, kelleks on Siisak, Soo, Tirhaka, Neho ja Hofra. Teisi vaaraosid, kellega puutusid kokku näiteks Aabraham, Mooses ja Joosep, nimeliselt ei nimetata. (2Mo 15:4; Ro 9:17.)

  • Vaateleivad.

    Kaksteist leiba, mis asetati telkpühamu ja templi pühas paigas olevale lauale kahte virna, kumbagi virna kuus leiba. Seal olid need otsekui Jehoova palge ees. See Jumalale toodud ohvriand asendati igal hingamispäeval värskete leibadega. Laua pealt äravõetud leibu võisid tavaliselt süüa üksnes preestrid. (2Aj 2:4; Mt 12:4; 2Mo 25:30; 3Mo 24:5–9; Heb 9:2.) Vt lisa B5.

  • Vaba inimene; vabakslastu.

    Rooma valitsuse ajal nimetati vabaks inimeseks sellist isikut, kes oli vabana sündinud ja omas seega kõiki Rooma kodakondsusega kaasnevaid õigusi. Vabakslastuks nimetati aga vabastatud orja. Ametlik vabastamine andis sellisele inimesele küll Rooma kodakondsuse, kuid tal polnud õigust taotleda poliitilist ametikohta. Mitteametliku vabastamise korral pääses inimene orjusest, kuid ta ei saanud kõiki kodanikuõigusi. (1Ko 7:22.)

  • Vabastusaasta.

    Iga viiekümnes aasta alates iisraellaste jõudmisest tõotatud maale. Sellel aastal tuli maa sööti jätta ning heebrealastest orjad vabaks lasta. Kui keegi oli päritud maaomandi ära müünud, sai ta selle  vabastusaastal tagasi. See oli teatud mõttes kogu aasta kestev püha, mis taastas Iisraeli rahva algse olukorra. Vastavat heebrea sõna joovel võib tõlkida ka „juubeliaasta”. Joovel tähendab jäärasarve, sarve puhumisega kuulutati vabastust. (3Mo 25:10.)

  • Vadi.

    Jõesäng või -org, mis on tavaliselt kuiv, välja arvatud vihmaperioodil. Vastav heebreakeelne sõna on vahel tõlgitud ka vastega „jõgi”. Mõningate vadide vesi lähtus allikatest ja seetõttu oli neis vett aastaringselt. (1Mo 26:19; 4Mo 34:5; 5Mo 8:7; 1Ku 18:5; Ii 6:15.)

  • Vahemees.

    Kahe poole lepitaja. Piiblis nimetatakse Moosest seaduselepingu vahemeheks ja Jeesust uue lepingu vahemeheks. (Ga 3:19; 1Ti 2:5.)

  • Vahimees; valvur.

    Keegi, kes valvab (sageli öösel), et inimestele või varale ei tehtaks kahju, ning kes annab ohu korral hoiatussignaali. Vahimehed seisid enamasti linnamüüril või -tornides, kust nad nägid juba kaugelt neid, kes linnale lähenesid. Piltlikus mõttes olid prohvetid Iisraeli rahvale vahimehed, sest nad hoiatasid rahvast läheneva hävingu eest. (2Ku 9:20; Hes 3:17.)

  • Vaim.

    Heebrea sõnal ruahh ja kreeka sõnal pneuma, mida sageli tõlgitakse vastega „vaim”, on mitu tähendust. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimsilmale nähtamatu ja mis annab tunnistust mingi jõu tegutsemise kohta. Nii seda heebrea kui ka kreeka sõna kasutatakse järgmistes tähendustes: 1) tuul, 2) maiste olendite elujõud, 3) inimese sisemine jõud, mis lähtub tema südamest ning ajendab teda teatud viisil rääkima ja tegutsema, 4) sõnum, mis lähtub mingist nähtamatust allikast, 5) vaimolend ja 6) Jumala tegutsev jõud ehk püha vaim. (2Mo 35:21; L 104:29; Mt 12:43; Lu 11:13.)

  • Vaimude väljakutsuja.

    Isik, kes enda väitel suhtleb surnutega; nimetatakse ka meediumiks. (3Mo 20:27; 5Mo 18:10–12; 2Ku 21:6.)

  • Vaks.

    Väljasirutatud pöidla ja väikse sõrme vahekaugus pikkusmõõduna. See oli 22,2 sentimeetrit ehk pool tavalist küünart. (2Mo 28:16; 1Sa 17:4.) Vt lisa B14.

  • Vanem; vanem mees.

    Küpses eas mees. Piiblis mõeldakse aga eelkõige autoriteetset meest, kes kannab vastutust ühiskonnas või koguduses. Ilmutusraamatus kasutatakse seda sõna ka taevaste olendite kohta. Kreeka sõna presbyteros on tõlgitud vastega „vanem” või „kogudusevanem”, kui sellega mõeldakse neid, kes on koguduse tegevuses eestvedajad. (2Mo 4:29; Õp 31:23; 1Ti 5:17, 19; Ilm 4:4.) Vt ka ÜLEVAATAJA.

  • Vanne.

    Kinnitus selle kohta, et miski on tõsi, või pühalik lubadus midagi teha või tegemata jätta. Sageli anti vanne endast kõrgemale isikule, iseäranis Jumalale. Jehoova kinnitas Aabrahamiga sõlmitud lepingut vandega. (1Mo 14:22; Heb 6:16, 17.)

  • Variserid.

    Silmapaistev judaismi sekt esimesel sajandil m.a.j. Variserid ei olnud preestrisoost, kuid järgisid Moosese seadust pisimagi detailini ja pidasid suulist pärimust sellega võrdseks. (Mt 23:23.) Nad taunisid igasugust kreeka kultuuri mõju ning Moosese seaduse ja pärimuste õpetajatena oli neil rahva üle suur mõjuvõim. (Mt 23:2–6.) Mõned variserid olid ka sanhedrini liikmed. Nad süüdistasid Jeesust sageli selles, et ta ei pea hingamispäeva, ei järgi pärimusi ning suhtleb patuste inimeste ja maksukogujatega. Mõnest variserist sai hiljem kristlane, näiteks Tarsosest pärit Saulusest. (Mt 9:11; 12:14; Mr 7:5; Lu 6:2; Ap 26:5.)

  • Veemahuti.

    Maasse tehtud süvend vihma- või allikavee kogumiseks ja säilitamiseks. Enamasti olid veemahutid pealt kaetud. (2Aj 26:10.)

  • Veinilähker.

    Nahklähker, mis oli valmistatud näiteks kitse- või lambanahast ja mida kasutati veini hoidmiseks. Vein pandi uutesse nahklähkritesse, sest käärimisel eralduv süsihappegaas avaldab nahale survet. Uued nahklähkrid on elastsed, kuid vanad on jäigad ning lõhkevad surve all. (Jos 9:4; Mt 9:17.)

  • Viimsed päevad.

    Piibli prohvetikuulutustes mõeldakse sellega aega, kui ajaloolise tähtsusega sündmused jõuavad oma haripunkti. (Hes 38:16; Tn 10:14; Ap 2:17.) Olenevalt prohvetikuulutusest võib see tähendada nii mõne aasta pikkust kui ka pikemat aega. Piiblis kasutatakse seda väljendit eelkõige praeguse maailma viimsete päevade kohta Jeesuse nähtamatu kohaloleku ajal. (2Ti 3:1; Jk 5:3; 2Pe 3:3.)

  • Viiruk.

    Aromaatne vaik, mida saadakse mitmetelt Boswellia perekonna puudelt ja põõsastelt, mis kasvavad Aafrikas ja Aasias. See levitab põledes meeldivat lõhna. Viiruk oli telkpühamus ja templis põletatava püha suitsutusrohu koostisosa. Samuti  pandi seda roaohvri ja pühas paigas asuvate vaateleibade peale. (2Mo 30:34–36; 3Mo 2:1; 24:7; Mt 2:11.)

  • Vilistimaa; vilistid.

    Vilistimaaks kutsuti piirkonda Iisraeli lõunarannikul. Kreetalastest immigrante, kes seal elasid, kutsuti vilistiteks. Taavet küll alistas vilistid, kuid nad jäid iseseisvaks ning olid iisraellastega pidevalt vaenujalal. (2Mo 13:17; 1Sa 17:4; Am 9:7.) Vt lisa B4.

  • Viljahaigus.

    Võidakse mõelda mõnda taimede seenhaigust. Piiblis mainitud viljahaigus on arvatavasti harilik kõrrerooste (Puccinia graminis). (1Ku 8:37.)

  • Viljapeks.

    Terade eraldamine viljapeast. Vilja peksti enamasti käsitsi kepiga. Kui tegemist oli suuremate kogustega, kasutati abivahendit, mida vedasid loomad, näiteks viljapeksurege või reherulli. Sellega sõideti üle vilja, mis oli maha laotatud viljapeksuplatsile (tasane ringikujuline plats kõrgemas tuulises kohas). (3Mo 26:5; Jes 41:15; Mt 3:12.)

  • Võidmine.

    Õli valamine inimese või asja peale, et sümboliseerida ametisse pühitsemist või mingiks otstarbeks määramist. Vastava heebrea sõna peamine tähendus on „vedelikuga määrima”. Piibli kreekakeelses osas kasutatakse seda sõna ka seoses püha vaimu väljavalamisega nende peale, kellel on lootus elada taevas. (2Mo 28:41; 1Sa 16:13; 2Ko 1:21.)

  • Väljaostja.

    Isik, kel oli õigus või kohustus osta lähisugulane orjusest vabaks või osta tagasi tema omand või pärandmaa. (3Mo 25:25–27, 47–54.) Väljaostmine oli ka seotud tavaga abielluda oma lähisugulase lesega, et anda surnud mehele järeltulija. (Ru 4:7–10.)

Õ

  • Õigus.

    Piiblis tähendab „õigus” seda, mis on õige Jumala õige ja vale mõõdupuu järgi. (1Mo 15:6; 5Mo 6:25; Õp 11:4; Sef 2:3; Mt 6:33.)

  • Õlarüü.

    Põllesarnane riideese, mis kuulus preestri riietuse juurde. Ülempreester kandis sellist õlarüüd, mille peal oli 12 vääriskiviga kaunistatud rinnakilp. (2Mo 28:4, 6.) Vt lisa B5.

  • Õu.

    Taraga ümbritsetud ala telkpühamu ümber; hiljem nimetati õuedeks ka müüriga ümbritsetud alasid templi territooriumil. Põletusohvrialtar asetses telkpühamu õues ja templi siseõues. (Vt lisasid B5, B8, B11.) Piiblis mainitakse ka õuesid, mis olid majade ja paleede juures. (2Mo 8:13; 27:9; 1Ku 7:12; Est 4:11; Mt 26:3.)

Ü

  • Ülempreester.

    Moosese seaduse järgi rahva esindaja Jumala ees ja teiste preestrite ülevaataja, nimetatakse ka peapreestriks. (2Aj 26:20; Esr 7:5.) Ainult tema võis siseneda telkpühamu ja templi kõige pühamasse paika. Ta tegi seda vaid kord aastas, lepituspäeval. Ka Jeesus Kristust nimetatakse ülempreestriks. (3Mo 16:2, 17; 21:10; Mt 26:3; Heb 4:14.)

  • Ülesminekulaul.

    Esineb Laulude 120–134 sissejuhatavas märkuses. Ehkki vastava algkeelse väljendi tähenduse kohta on erisuguseid oletusi, arvavad paljud, et neid 15 laulu laulsid iisraellased siis, kui nad läksid kolme iga-aastase püha ajal üles Jeruusalemma, mis asub kõrgel Juuda mägedes.

  • Ülesäratamine.

    Surnute ellu toomine. Kreeka sõna anastasis tähendab „üles tõusma” või „püsti tõusma”. Piiblis mainitakse üheksat ülesäratamise juhtumit, nende hulgas seda, kuidas Jumal Jehoova äratas surnuist üles Jeesuse. Ehkki teised ülesäratamised leidsid aset Eelija, Eliisa, Jeesuse, Peetruse ja Pauluse käe läbi, on selgelt näha, et kõik need imed toimusid Jumala väe abil. Nii õigete kui ka ülekohtuste ülesäratamine maa peale on tähtis osa Jumala eesmärgist. (Ap 24:15.) Piibel räägib ka ülesäratamisest taevasse, nimetades seda „varasemaks” või „esimeseks” ülestõusmiseks. See saab osaks Jeesuse vendadele, kes on võitud püha vaimuga. (Flp 3:11; Ilm 20:5, 6; Joh 5:28, 29; 11:25.)

  • Ülevaataja.

    Mees, kelle üks peamisi ülesandeid on karjasena koguduseliikmete eest hoolt kanda. Kreeka sõna episkopos põhitähendus on järelevalve kaitsmise eesmärgil. Nimetused „ülevaataja” ja „vanem” (presbyteros) käivad kristlikus koguduses sama positsiooni kohta. Sõna „vanem” viitab isiku küpsetele loomuomadustele ning sõna „ülevaataja” eelkõige tema ülesannetele. (Ap 20:28; 1Ti 3:2–7; 1Pe 5:2.)

  • Ümberlõikamine.

    Eesnaha äralõikamine poisslapse või mehe sugutilt. Jumal tegi ümberlõikamise kohustuslikuks Aabrahamile ja tema järeltulijatele, kuid kristlastelt seda ei nõuta. Mitmel pool Piiblis kasutatakse seda ka piltlikus tähenduses. (1Mo 17:10; 1Ko 7:19; Flp 3:3.)