Jeremija 34:1–22

  • Kohtusõnum Sidkijale (1–7)

  • Murtakse orjade vabastamise lepingut (8–22)

34  See on sõnum, mis tuli Jehoovalt Jeremijale, kui Babüloni kuningas Nebukadnetsar, kogu tema sõjavägi, kõik tema võimu all olevad maa kuningriigid ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalemma ja kõigi selle linnade vastu:+  „Nii ütleb Iisraeli Jumal Jehoova: „Mine ja räägi Juuda kuninga Sidkijaga+ ning ütle talle: „Nii lausub Jehoova: „Ma annan selle linna Babüloni kuninga kätte ja ta põletab selle maha.+  Ka sina ei pääse tema käest, sind võetakse kinni ja antakse tema kätte.+ Sa näed Babüloni kuningat silmast silma ja räägid temaga näost näkku. Sind viiakse Babüloni.”+  Aga kuula Jehoova sõnu, Juuda kuningas Sidkija! Nii ütleb sulle Jehoova: „Sa ei sure mõõga läbi.  Sa sured rahus+ ja sulle korraldatakse põletustalitus nagu su isadele, kuningatele, kes valitsesid enne sind, ja sind leinatakse: „Oh häda, isand!” Sest mina olen selle sõna öelnud, lausub Jehoova.””””  Prohvet Jeremija rääkis Jeruusalemmas Juuda kuningale Sidkijale kõik need sõnad,  kui Babüloni kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma vastu ja teiste allesjäänud Juuda linnade+ Laakise+ ja Aseka+ vastu, sest vaid need kindlustatud linnad olid Juuda linnadest alles jäänud.  See on sõnum, mille Jeremija sai Jehoovalt pärast seda, kui kuningas Sidkija oli sõlminud lepingu kõigi Jeruusalemma elanikega, kuulutades neile vabastust,+  et igaüks neist laseks vabaks oma heebrealastest orjad, nii mehed kui ka naised, nii et kellelgi poleks orjaks juuti, oma venda. 10  Kõik peamehed olid kuuletunud, samuti kogu rahvas. Nad olid sõlminud lepingu, et igaüks laseb vabaks oma orjad, nii mehed kui ka naised, ega hoia neid enam orjuses. Nad olid kuuletunud ja lasknud nad vabaks. 11  Aga hiljem olid nad võtnud tagasi nii mees- kui ka naisorjad, kelle nad olid vabaks lasknud, ning sundinud neid jälle orjama. 12  Pärast seda tuligi Jehoovalt Jeremijale Jehoova sõnum: 13  „Nii lausub Iisraeli Jumal Jehoova: „Päeval, mil ma tõin teie esiisad välja Egiptusemaalt, orjusekojast,+ sõlmisin ma nendega lepingu,+ öeldes: 14  „Seitsmendal aastal peab igaüks teist vabaks laskma oma heebrea venna, kes on end teile müünud ja teid kuus aastat teeninud. Te peate ta vabaks laskma.”+ Kuid teie esiisad ei kuulanud mind ega pööranud minu poole oma kõrva. 15  Äsja te küll pöördusite ja tegite, mis on minu silmis õige, ning kuulutasite vabastust oma ligimesele ja sõlmisite lepingu minu ees kojas, millele on pandud minu nimi. 16  Kuid siis te muutsite meelt ja teotasite mu nime,+ tuues tagasi oma mees- ja naisorjad, kelle te nende soovil olite vabastanud, ning sundisite neid jälle orjama.” 17  Seepärast ütleb Jehoova: „Kuna te ei kuuletunud mulle ega kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele,+ siis kuulutan ma teile nüüd sellist vabastust: te surete mõõga, katku ja nälja läbi+ ning ma teen teist kohutava vaatepildi kõigile maa kuningriikidele,+ lausub Jehoova. 18  Nii juhtub meestega, kes taganesid mu lepingust ega täitnud selle lepingu sõnu, mille nad sõlmisid minu ees vasika poolekslõikamise ja selle tükkide vahelt läbiminemisega,+ 19  nimelt Juuda peameeste ja Jeruusalemma peameestega, õukonnaametnike, preestrite ja kogu rahvaga, kes läksid vasika tükkide vahelt läbi: 20  ma annan nad vaenlaste kätte ja nende kätte, kes tahavad võtta neilt elu, ning nende surnukehad saavad roaks taeva lindudele ja maa loomadele.+ 21  Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema peamehed annan ma vaenlaste kätte ning nende kätte, kes tahavad võtta neilt elu, ja Babüloni kuninga sõjaväe kätte,+ kes on teie juurest taandumas.”+ 22  Ma annan käsu, lausub Jehoova, ja toon nad tagasi selle linna alla ning nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja põletavad maha.+ Juuda linnad teen ma elaniketa tühermaaks.”+

Allmärkused