Jeremija 14:1–22

  • Põud, nälg ja mõõk (1–12)

  • Valeprohvetid mõistetakse hukka (13–18)

  • Jeremija tunnistab rahva patte (19–22)

14  See on Jehoova sõnum Jeremijale seoses põuaga.+   Juuda leinab,+ tema väravad on lagunenud,need lamavad nukralt maasja Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.   Nende isandad läkitavad oma sulaseid vee järele.Need lähevad veeaukude juurde, aga ei leia vett.Nad tulevad tagasi tühjade anumatega.Nad tunnevad häbi ja pettumustning katavad pea.   Kuna pinnas on murenenud,sest maal pole olnud vihma,+on põllumehed kohkunud ja katavad pea.   Isegi emahirv väljal hülgab oma vastsündinud vasika,sest rohtu pole.   Metseeslid seisavad lagedatel küngastel.Nad lõõtsutavad nagu šaakalid,nende silmad tuhmuvad, sest pole midagi haljast.+   Kuigi meie süüteod tunnistavad meie vastu,tegutse siiski oma nime pärast, Jehoova.+Meie truudusetuid tegusid on palju,+sinu vastu me oleme pattu teinud.   Oo, Iisraeli lootus, tema päästja+ hädaajal,miks oled sa kui võõras sel maal,nagu rändur, kes peatub vaid ööbimiseks?   Mispärast oled sa kui jahmunud mees,nagu kangelane, kes ei suuda päästa?Ometi oled sa meie keskel, Jehoova,+ja me kanname sinu nime.+Ära jäta meid! 10  Nii lausub Jehoova selle rahva kohta: „Neile meeldib ringi ekselda,+ nad pole säästnud oma jalgu.+ Seepärast ei tunne Jehoova neist rõõmu.+ Ta peab meeles nende süütegusid ja nõuab neilt aru nende pattude pärast.”+ 11  Siis Jehoova ütles mulle: „Ära palu head sellele rahvale.+ 12  Kui nad paastuvad, ei kuula ma nende anumist,+ kui nad ohverdavad põletusohvreid ja roaohvreid, ei tunne ma neist rõõmu.+ Ma teen neile lõpu mõõga, nälja ja katkuga.”+ 13  Seepeale ma ütlesin: „Oh häda, kõrgeim valitseja Jehoova! Prohvetid ütlevad neile: „Ei näe te mõõka ega taba teid nälg, vaid mina, Jumal, annan teile selles paigas püsiva rahu.””+ 14  Jehoova ütles mulle: „Prohvetid kuulutavad minu nimel valet.+ Mina pole neid läkitanud, neid käskinud ega nendega rääkinud.+ Nad kuulutavad teile valenägemusi, tühje ennustusi ja oma südame sepitsusi.+ 15  Seepärast ütleb Jehoova prohvetite kohta, kes ennustavad minu nimel, kuigi mina pole neid läkitanud, ja kes ütlevad, et sellele maale ei tule mõõka ega nälga: need prohvetid hukkuvad mõõga ja nälja läbi.+ 16  Ja rahvas, kellele nad prohvetlikult kuulutavad, heidetakse nälja ja mõõga tõttu Jeruusalemma tänavatele ning keegi ei mata neid+ — ei neid, nende naisi, poegi ega tütreid —, sest ma kallan nende peale õnnetuse, mida nad väärivad.+ 17  Ütle neile nii:„Mu silmist voolaku pisarad ööl ja päeval, ärgu need lakaku,+sest mu rahva neitsilik tütar on täielikult purustatud ja murtud,+tema haav on ränk. 18  Kui ma lähen väljale,siis näen mõõgaga tapetuid.+Ja kui ma tulen linna,siis näen näljahaigusi.+Nii prohvet kui ka preester uitavad ringi maal, mida nad ei tunne.””+ 19  Kas oled Juuda täiesti hüljanud, kas põlgad Siionit?+Miks oled meid löönud, nii et meil pole enam paranemist?+Loodeti rahu, kuid ei tulnud midagi head,paranemisaega, aga tuli hoopis õudus.+ 20  Jehoova, me tunnistame oma kurjust,oma esiisade süüd,sest me oleme sinu vastu pattu teinud.+ 21  Ära hülga meid oma nime pärast,+ära põlga oma aulist trooni!Pea meeles meiega tehtud lepingut, ära seda murra.+ 22  Kas suudaks mõni rahvaste tühiseist jumalaist anda vihmavõi kas saadab taevas ise vihmavalinguid?Eks tee seda üksnes sina, meie Jumal Jehoova?+Me loodame sinu peale,sest sina üksi teed seda kõike.

Allmärkused