1. Saamueli 17:1–58

  • Taavet võidab Koljati (1–58)

    • Koljat irvitab Iisraeli üle (8–10)

    • Taavet võtab väljakutse vastu (32–37)

    • Taavet võitleb Jehoova nimel (45–47)

17  Vilistid+ kogusid oma väed sõjaks kokku. Nad tulid Sokosse,+ mis kuulus Juudale, ning lõid laagri üles Efes-Dammimisse+ Soko ja Aseka+ vahele.  Aga Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid laagri üles Eela orgu+ ning seadsid end vilistitega kohtumiseks lahinguvalmis.  Vilistid olid ühel mäel ja iisraellased teisel ning nende vahele jäi org.  Vilistite laagrist tuli kahevõitleja Koljat,+ kes oli Gatist+ pärit. Tema pikkus oli 6 küünart ja 1 vaks*.  Peas oli tal vaskkiiver ning seljas vaskplaatidest soomusrüü,+ mis kaalus 5000 seeklit*.  Jalgadel olid tal vasest säärekaitsed ning selja peal rippus vasest viskoda.+  Tema oda puidust vars oli nagu kangapoom+ ja rauast teravik kaalus 600 seeklit* ning tema ees käis kilbikandja.  Ta peatus ja hüüdis Iisraeli sõjaväele:+ „Miks te tulite lahingusse? Mina võitlen vilistite eest ja teie olete Sauli sulased. Valige nüüd enda hulgast üks mees, kes tuleks minu vastu!  Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis saavad meist teie sulased. Aga kui mina olen temast tugevam ja löön tema maha, siis saavad teist meie sulased ja teie peate meid teenima!” 10  Vilist jätkas: „Täna saan ma irvitada Iisraeli sõjaväe+ üle! Andke mulle üks mees ja me võitleme!” 11  Saul ja kogu Iisrael kohkusid vilisti sõnade peale ning kartsid väga. 12  Taavet oli Juuda Petlemmast+ pärit efratlase+ Iisai+ poeg. Iisail oli kaheksa poega+ ja Sauli päevil oli ta juba eakas mees. 13  Iisai kolm vanemat poega olid läinud Sauli järel sõtta.+ Need kolm sõttaläinud poega olid esmasündinu Eliab,+ teine Abinadab+ ja kolmas Samma.+ 14  Taavet oli noorim.+ Aga kolm vanemat olid läinud Sauli järel sõtta. 15  Sauli teenistuses olles käis Taavet ikka veel Petlemmas oma isa lambaid hoidmas.+ 16  Samal ajal tuli vilist iga päev hommikul ja õhtul ning esitas oma väljakutse, ja nii 40 päeva. 17  Iisai ütles oma pojale Taavetile: „Võta palun üks eefa* röstitud viljateri ja kümme leiba ning vii ruttu laagrisse oma vendadele. 18  Need kümme juustu vii aga tuhandepealikule. Samuti vaata, kas su vendadega on kõik korras, ja too mulle neilt selle kohta midagi tõendiks.” 19  Taaveti vennad aga olid koos Sauli ja kõigi teiste Iisraeli meestega Eela orus,+ et võidelda vilistite vastu.+ 20  Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teise hoolde, võttis asjad ja asus teele, nagu Iisai oli teda käskinud. Kui ta laagri juurde jõudis, läks sõjavägi parasjagu sõjakisa tõstes võitlusväljale. 21  Iisraellased ja vilistid seadsid end vastakuti lahingurividesse. 22  Taavet jättis kohe asjad varustusevalvuri kätte ja jooksis võitlusväljale. Seal küsis ta oma vendadelt nende käekäigu järele.+ 23  Sel ajal kui ta nendega rääkis, tuli vilistite ridadest välja kahevõitleja Koljat,+ Gatist pärit vilist, ning rääkis sama mida varemgi,+ ja Taavet kuulis seda. 24  Koljatit nähes põgenesid kõik Iisraeli mehed tema eest, sest nad kartsid väga.+ 25  Iisraellased rääkisid: „Näete seda meest! Ta tuleb Iisraeli üle irvitama.+ Aga selle, kes lööb ta maha, teeb kuningas väga rikkaks ja annab talle oma tütre+ ning vabastab tema isakoja Iisraelis maksudest ja muudest kohustustest.” 26  Taavet küsis meestelt, kes seisid tema lähedal: „Mida saab see mees, kes lööb maha selle vilisti ja võtab Iisraeli pealt teotuse? Kes on see ümberlõikamata vilist, et ta mõnitab elava Jumala sõjaväge!”+ 27  Rahvas rääkis talle sama mis ennegi ja ütles, mida see mees saab, kes Koljati maha lööb. 28  Kui Taaveti vanim vend Eliab+ kuulis teda meestega rääkimas, sai ta Taaveti peale vihaseks ning ütles: „Miks sa siia tulid? Kelle hoolde sa jätsid need vähesed lambad kõrbes?+ Ma tean su jultumust ja su südame kurje kavatsusi! Sa tulid siia alla taplust vaatama!” 29  Taavet kostis: „Mis ma siis tegin? Ma ju ainult küsisin!” 30  Ta läks tema juurest ära ja küsis teiste käest sedasama+ ning rahvas andis talle samasuguse vastuse.+ 31  Taaveti sõnu pandi tähele ja need räägiti Saulile edasi ning Saul lasi ta enda juurde kutsuda. 32  Taavet ütles Saulile: „Ärgu ükski mees kaotagu tema pärast julgust! Su sulane ise läheb selle vilistiga võitlema!”+ 33  Kuid Saul vastas Taavetile: „Ei sina suuda selle vilistiga võidelda, sa oled veel liiga noor,+ kuid tema on olnud sõjamees poisipõlvest peale.” 34  Taavet aga ütles Saulile: „Kui su sulane oli oma isa lambaid karjatamas, tuli ühel korral lõvi+ ja teisel korral karu ning viis karjast lamba ära. 35  Ma läksin talle järele, lõin ta maha ning päästsin lamba ta lõugade vahelt. Kui ta mind ründas, siis haarasin ma tal lõua alt kinni, lõin ta pikali ja tapsin ta. 36  Su sulane on maha löönud nii lõvi kui ka karu ja selle ümberlõikamata vilistiga läheb samamoodi, sest ta mõnitab elava Jumala väehulki!”+ 37  Taavet lisas: „Jehoova, kes päästis mind lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!”+ Saul ütles siis Taavetile: „Mine ja Jehoova olgu sinuga!” 38  Saul andis Taavetile oma riided, pani talle vaskkiivri pähe ja soomusrüü selga. 39  Taavet pani Sauli mõõga endale riiete peale ja püüdis kõndida, aga see ei õnnestunud kuigi hästi, sest ta polnud niisuguse varustusega harjunud. Ta ütles Saulile: „Ma ei saa sellise varustusega minna, sest ma pole sellega harjunud”, ja Taavet võttis sõjavarustuse seljast ära. 40  Ta võttis oma kepi kätte, valis jõesängist viis siledat kivi ja pani need oma karjasepauna ning hakkas, ling+ käes, vilisti poole astuma. 41  Vilist tuli Taavetile üha lähemale ning tema kilbikandja käis tema ees. 42  Taavetit silmates irvitas ta tema üle põlastavalt, sest Taavet oli kõigest poisike, punapõskne ja kena välimusega.+ 43  Vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer,+ et sa tuled mu vastu kepiga?” ning needis Taavetit oma jumalate nimel. 44  Siis ütles vilist Taavetile: „Tule aga siia ja ma annan su liha taeva lindudele ja maa loomadele!” 45  Taavet vastas vilistile: „Sina tuled mu vastu mõõga, oda ja viskodaga,+ aga mina tulen su vastu vägede Jehoova,+ Iisraeli sõjaväe Jumala nimel, keda sa oled mõnitanud!+ 46  Täna annab Jehoova sind minu kätte+ ning ma tapan su ja löön sul pea maha! Ma annan täna vilistite korjused lindudele ja metsloomadele ning kogu maa saab teada, et Iisraeli Jumal on tõeline Jumal!+ 47  Ja kogu see rahvas mõistab, et Jehoova ei päästa mitte mõõga ega odaga;+ sest see on Jehoova lahing+ ja ta annab teid kõiki meie kätte!”+ 48  Kui vilist hakkas Taaveti poole tulema, jooksis Taavet kiiresti võitlusväljal vilistile vastu. 49  Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas seda. Kivi tabas vilistit otsaette ja tungis tema laupa ning ta kukkus näoli maha.+ 50  Nii sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga. Ta tappis vilisti, ehkki tal polnud mõõka käes.+ 51  Taavet jooksis vilisti juurde, tõmbas tema mõõga+ tupest välja ning raius tal pea maha, et ta oleks ikka kindlasti surnud. Kui vilistid nägid, et nende kangelane on tapetud, siis nad põgenesid.+ 52  Siis tõstsid Iisraeli ja Juuda mehed sõjakisa ning ajasid vilisteid taga orust+ kuni Ekroni+ väravateni. Kogu Saaraimi+ tee kuni Gati ja Ekronini oli täis langenud vilisteid. 53  Pärast ägedat tagaajamist pöördusid iisraellased tagasi ja läksid vilistite laagreid rüüstama. 54  Taavet võttis vilisti pea ja viis selle Jeruusalemma, aga tema relvad pani ta oma telki.+ 55  Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu minemas, küsis ta oma väepealikult Abnerilt:+ „Kelle poeg see õieti on,+ Abner?” ja Abner vastas: „Nii tõesti, kui sa elad, kuningas, ma ei tea!” 56  Kuningas ütles: „Uuri välja, kelle poeg see noormees on!” 57  Kui Taavet pärast vilisti tapmist tagasi tuli, viis Abner ta kohe Sauli juurde, ja Taavetil oli vilisti pea+ käes. 58  Saul küsis temalt: „Kelle poeg sa õieti oled, noormees?”, mispeale Taavet vastas: „Sinu sulase, petlemlase+ Iisai+ poeg.”

Allmärkused

2,9 m. (Vt lisa B14.)
57 kg.
6,8 kg.
22 liitrit.