Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 A1

Piibli tõlkimise põhimõtted

Piibel pandi kirja vanaheebrea, -aramea ja -kreeka keeles. Tänapäeval on see tervikuna või osaliselt tõlgituna olemas rohkem kui 3000 keeles. Enamik piiblilugejatest algkeeli ei valda ja seetõttu loevad nad tõlget. Millistest põhimõtetest tuleks Piibli tõlkimisel lähtuda ja kuidas on need põhimõtted juhtinud Piibli „Uue maailma tõlke” tegijaid?

Mõne arvates võimaldab rangelt sõnasõnaline tõlge lugejal kõige paremini mõista algkeeltes väljendatud mõtteid. Kuid see pole alati nii. Põhjused võivad olla järgmised.

  • Ühegi keele grammatika, sõnavara ja lauseehitus ei vasta täpselt teise keele omale. Heebrea keele professor Samuel Driver ütleb, et keeled „ei erine mitte ainult grammatika ja sõnatüvede poolest, vaid ka ... selle poolest, kuidas mõtetest lauseid üles ehitatakse”. Eri keelt kõnelevad inimesed isegi mõtlevad erinevalt. Professor Driver jätkab: „Seetõttu kasutatakse eri keeltes ka erisugust lauseehitust.”

  • Kuna ühegi praeguse keele sõnavara ja grammatika ei vasta täpselt Piibli heebrea, aramea ja kreeka keele omale, oleks Piibli sõnasõnaline tõlge ebaselge või annaks vahel edasi lausa vale mõtte.

  • Sõna või väljendi tähendus võib sõltuvalt kontekstist muutuda.

Mõnda lauset võib olla võimalik algkeelest sõna-sõnalt tõlkida, kuid sellega tuleb olla väga ettevaatlik.

Toome mõned näited, kuidas sõnasõnalisest tõlkest võib valesti aru saada.

  •   Piiblis kasutatakse sõnu „magama” ja „uni” nii tavalise une kui ka surmaune kohta. (Matteuse 28:13; Apostlite teod 7:60.) Kontekstis, kus viidatakse surmale, võib algkeelset sõna tõlkida näiteks vastetega „surmaunne suikuma” või „surmaund magama”, et tänapäeva lugeja segadusse ei satuks. (1. Korintlastele 7:39; 1. Tessalooniklastele 4:13; 2. Peetruse 3:4.)

  • Kirjakohas Efeslastele 4:14 kasutas apostel Paulus väljendit, mille sõnasõnaline tõlge oleks „inimeste täringumäng”. See algkeelne väljend viitab teiste tüssamisele täringumängus. Enamikus keeltes pole see vihje aga sõnasõnalise tõlke puhul arusaadav. Väljendi tähenduse saab selgemini edasi anda näiteks vastega „inimeste pettus”.

  • MATTEUSE 5:3

    Sõna-sõnalt: „vaimu poolest vaesed”

    Mõte: „need, kes mõistavad, et nad vajavad Jumala juhatust”

    Oma kuulsas mäejutluses kasutas Jeesus väljendit, mida on mõnikord tõlgitud sõnadega „Õndsad on vaimust vaesed”. (Matteuse 5:3, 1968. a tõlge.) Ent paljudes keeltes on selle väljendi sõnasõnaline tõlge ebaselge. See võib jätta koguni mulje, et need inimesed pole täie mõistuse juures. Jeesus aga tahtis inimestele õpetada, et neid ei tee õnnelikuks mitte oma füüsiliste vajaduste eest hoolitsemine, vaid see, kui nad tunnetavad vajadust Jumala juhatuse järele. (Luuka 6:20.) Seepärast annab tõlge „need, kes mõistavad, et nad vajavad Jumala juhatust” selle mõtte selgemini edasi. (Matteuse 5:3.)

  • Heebrea sõnal, mille vasteks on paljudes kohtades „kadedus” või „armukadedus” (Õpetussõnad 6:34; Jesaja 11:13), on mõnes kontekstis ka positiivne varjund. Muu hulgas võib see tähendada tulist indu, millega Jehoova oma teenijaid kaitseb, või seda, et ta ootab oma teenijatelt jäägitut pühendumust. (2. Moosese 34:14; 2. Kuningate 19:31; Hesekiel 5:13; Sakarja 8:2.) Samuti võib see viidata vaimustusele, mida ustavad jumalateenijad tunnevad oma Jumala ja tema teenimise suhtes,  ning ka sellele, et nad ei salli Jumalale truuduse murdmist. (Laul 69:9; 119:139; 4. Moosese 25:11.)

  • Heebreakeelse sõna jad tõlkevasteks on üldjuhul „käsi”, kuid olenevalt kontekstist võib see tähendada ka „võimu”, „heldekäelisust” või midagi muud

    Heebreakeelne sõna, mille vasteks on üldjuhul „käsi”, on väga laia tähendusega. Olenevalt kontekstist võib seda tõlkida ka näiteks „võim” või „heldekäelisus”. (2. Saamueli 8:3; 1. Kuningate 10:13; Õpetussõnad 18:21.) Eestikeelses „Uue maailma tõlkes” on seda sõna tõlgitud paljude vastetega.

Seega tähendab Piibli tõlkimine midagi enamat kui vaid algkeelse sõna järjepidevat asendamist sama vastega. Tõlkijal on vaja hoolikalt kaaluda, millised sõnad annavad kõige paremini edasi algkeelse teksti mõtte. Lauseid moodustades tuleb arvestada ka sihtkeele grammatikareeglitega, et tekstist oleks kerge aru saada.

Samas tuleks hoiduda teksti liiga vabast ümbersõnastamisest. Kui tõlkija parafraseerib Piibli teksti oma arusaamise järgi, võib ta selle mõtet moonutada. Ta võib ekslikult lisada tõlkesse oma arvamuse algteksti tähendusest või jätta välja algtekstis sisalduvaid olulisi üksikasju. Ehkki vabatõlked paeluvad lugejaid oma ladususega, võib nende liiga vaba sõnastus algteksti mõtet hägustada.

Tõlget võivad kergesti mõjutada ka tõlkija seisukohad õpetuslikes küsimustes. Näiteks ütleb Matteuse 7:13: „Lai on tee, mis viib hävingusse.” Mõned tõlkijad, keda ilmselt on mõjutanud nende enda uskumused, kasutavad siin sõna „põrgu”, ehkki kreeka sõna tähendab tegelikult hävingut.

Piiblitõlkija peaks arvestama sellega, et Piibel pandi kirja tavalises, igapäevases keeles, mida rääkisid lihtsad inimesed, nagu põllumehed, karjased ja kalamehed. (Nehemja 8:8, 12; Apostlite teod 4:13.) Järelikult on hea tõlge selline, mis võimaldab erisuguse taustaga siirastel inimestel Piibli sõnumist aru saada. Selliste sõnade asemel, mida tavainimesed harva kasutavad, tuleks tõlkes üldjuhul eelistada  selgeid, igapäevaseid ja kergesti mõistetavaid väljendeid.

Mitmed nüüdisaja piiblitõlkijad on põhjendamatult võtnud endale õiguse jätta Jumala nimi Jehoova tõlgetest välja, ehkki see nimi on vanades piiblikäsikirjades olemas. (Vaata lisa A4.) Paljudes tõlgetes on see nimi asendatud näiteks tiitliga „Issand” ja mõned tõlked püüavad hägustada fakti, et Jumalal üldse on nimi. Jeesuse palvesõnad salmides Johannese 17:6 ja 26 kõlavad mõnes tõlkes nii: „Ma olen ilmutanud sind inimestele, keda sa oled andnud mulle maailmast” ja „Ma olen neile näidanud sind”. Kuid täpsem tõlge oleks „Ma olen avaldanud su nime inimestele, kelle sa oled andnud mulle” ja „Ma olen andnud neile teada sinu nime”.

„Uue maailma tõlke” esimese ingliskeelse trüki eessõnas on kirjas: „Meie pühakirjatõlge ei ole vabatõlge. Oleme püüdnud olla sõnasõnalised, kui nüüdisaegne inglise keel seda võimaldab, ent mitte siis, kui sõnasõnaline tõlge oleks kohmakas ning ähmastaks selle tõttu algteksti mõtet.” Seega on „Uue maailma tõlke” komitee püüdnud kasutada sõnu ja väljendeid, mis annavad edasi algkeele hõngu, kuid vältinud sõnastust, mis kõlab kummaliselt või ei edasta õiget mõtet. Seetõttu on see piiblitõlge kergesti arusaadav ning lugeja võib olla kindel, et Jumalalt lähtuv sõnum on ustavalt edasi antud. (1. Tessalooniklastele 2:13.)