2. Korintlastele 7:1–16

7  Niisiis, armsad, kuna meil on need tõotused, siis puhastagem ennast kõigest, mis saastab liha ja vaimu, täiustades oma pühadust Jumala kartuses.   Tehke meile ruumi oma südames. Me pole kellelegi ülekohut teinud, me pole kedagi ära rikkunud, me pole kedagi ära kasutanud.  Ma ei ütle seda selleks, et teid hukka mõista. Sest ma olen juba varem öelnud, et te olete meie südames, et surra ja elada koos meiega.  Ma olen teiega väga otsekohene. Mul on palju kiitlemist teie üle. Ma olen täis lohutust, ma tunnen ülevoolavat rõõmu kogu meie kitsikuses.  Tõsi, kui me Makedooniasse saabusime, ei leidnud meie liha mingit kergendust, vaid meid vaevati pidevalt igal moel — väljaspool olid võitlused, seespool kartused.  Sellegipoolest Jumal, kes lohutab masendunuid, lohutas meid Tiituse kohalolekuga,  siiski mitte ainult tema kohalolekuga, vaid ka lohutusega, mis oli teda lohutanud teie juures, kuna ta tõi meile taas sõna teie igatsusest, teie sügavast kurbusest, teie innukusest minu suhtes, nii et ma rõõmustasin veel rohkem.  Seega, isegi kui ma kurvastasin teid oma kirjaga, ei tunne ma selle pärast kahju. Isegi kui ma esialgu tundsin kahju (ma näen, et see kiri kurvastas teid, ehkki vaid lühikeseks ajaks),  siis nüüd ma rõõmustan, kuid mitte seetõttu, et te lihtsalt kurvastasite, vaid et te kurvastasite kahetsuseks, sest te kurvastasite Jumalale meelepärasel viisil, ja nõnda ei kannata te meie tõttu mingit kahju. 10  Sest kurvastus Jumalale meelepärasel viisil saavutab kahetsuse* päästeks, mille pärast ei tule kahju tunda; selle maailma kurvastus aga toob surma. 11  Sest vaata, millise suure agaruse on teis tekitanud just see, et te kurvastasite Jumalale meelepärasel viisil, millise enda puhastamise, millise nördimuse, millise kartuse, millise igatsuse, millise innukuse, millise õiguse jaluleseadmise! Te olete igas suhtes näidanud, et olete selles asjas puhtad. 12  Kuigi ma kirjutasin teile, ei teinud ma seda kindlasti mitte tema pärast, kes tegi ülekohut, ega ka mitte tema pärast, kellele tehti ülekohut, vaid et teie agarus meie suhtes tuleks esile teie keskel ja Jumala ees. 13  Seetõttu me olemegi leidnud lohutust. Ent lisaks meile osaks saanud lohutusele me rõõmustasime veel rohkem Tiituse rõõmu üle, sest te kõik olete kosutanud tema vaimu. 14  Sest kui ma olen temale teie kohta midagi kiideldes rääkinud, ei ole ma jäänud häbisse; vaid nagu me teile oleme kõike rääkinud tões, nii on ka meie kiitlemine Tiituse ees osutunud tõeks. 15  Samuti kasvab tema hell kiindumus teie vastu veelgi, kui ta meenutab teie kõigi kuulekust, kuidas te võtsite ta vastu kartuse ja värinaga. 16  Ma rõõmustan, et võin tänu teile igas suhtes hästi julge olla.

Allmärkused

Või ”mõtteviisi parandamise”.