Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

Piibli tõde andis vastused mu küsimustele

Piibli tõde andis vastused mu küsimustele
  • SÜNNIAASTA: 1987

  • PÄRITOLUMAA: ASERBAIDŽAAN

  • TAUST: MUSLIMIST ISA, JUUDIST EMA

MINU MINEVIK.

Olen sündinud Aserbaidžaanis Bakuus pere kahest lapsest viimasena. Minu isa oli muslim ja ema juut. Mu vanemad armastasid teineteist ja suhtusid sallivalt üksteise uskumustesse. Ema oli isale abiks ramadaani paastu ajal ja isa lubas emal pidada paasapüha. Meil olid kodus Koraan, Toora ja Piibel.

Mina pidasin ennast muslimiks. Kuigi ma kunagi ei kahelnud Jumala olemasolus, ei andnud mõned küsimused mulle rahu. Tahtsin teada, miks on Jumal inimesed loonud ja mis mõtet on sellel, et mõni inimene kannatab kogu elu raskusi ning lõpuks veel piinleb igavesti põrgus. Kuna mulle räägiti, et kõik toimub maailmas Jumala tahtel, siis ei saanud ma aru, kas Jumal tõesti mängib inimestega kui hüpiknukkudega ja jälgib siis mõnuga, kuidas nad kannatavad.

12-aastaselt hakkasin tegema namaasi — rituaalseid palveid, mida islamiusulised teevad viis korda päevas. Umbes samal ajal pani isa mind koos õega juudi kooli, kus me õppisime muu hulgas Toora pärimusi ja heebrea keelt. Enne koolitundide algust tuli meil esitada juudi kombe kohane palve. Nii ma siis alustasin kodus hommikut namaasiga ja hiljem pidasin koolis koos teistega juudi palveid.

Igatsesin leida oma küsimustele loogilisi vastuseid. Küsisin koolis rabidelt korduvalt: „Miks on Jumal inimesed loonud? Kuidas suhtub Jumal minu muslimist isasse? Ta on hea inimene, miks teda peetakse ebapuhtaks? Miks on Jumal ta loonud?” Needki vähesed vastused, mis ma sain, ei tundunud loogilised ega veenvad.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Minu usk Jumalasse purunes kildudeks 2002. aastal, kui olime immigreerunud kogu perega Saksamaale. Nädal pärast kolimist sai mu isa insuldi ja langes koomasse. Olin aastaid palvetanud, et me pere  oleks terve ja kõigil läheks hästi. Olin veendunud, et vaid kõikvõimsal Jumalal on võim elu ja surma üle, ning ma palusin teda iga päev oma isa elu pärast. Mõtlesin, et võimsal Jumalal pole ju raske väikese tüdruku südamesoovi täita. Olin kindel, et ta vastab mu hardale palvele. Minu isa aga suri.

Olin Jumala näilisest ükskõiksusest jahmunud ning murest murtud. Mõtlesin, et ma kas palvetan valesti või pole Jumalat olemas. Olin vapustatud ega suutnud enam islami kombe kohaselt palvetada. Teisedki religioonid tundusid mulle mõttetud ja nii järeldasingi, et Jumalat pole olemas.

Poole aasta pärast koputasid meie uksele Jehoova tunnistajad. Kuna me õega kristlusest eriti midagi head ei arvanud, tahtsime neile viisakalt vihjata, et nad on valel teel. Küsisime: „Miks kummardavad kristlased Jeesust, risti, Maarjat ja jumalakujukesi, kui sellised asjad on kümnes käsus keelatud?” Kuulutajad näitasid meile Piiblist kinnitust, et ebajumalakummardamine on õigetele kristlastele tõepoolest keelatud ja et palvetada tuleb üksnes Jumala poole. See tuli meile üllatusena.

Küsisime siis: „Aga kuidas on lood kolmainsusega? Kui Jeesus on Jumal, siis kuidas oli see võimalik, et ta elas maa peal ja inimesed ta tapsid?” Jällegi vastati meile Piibli abil ning selgitati, et Jeesus ei ole Jumal ega Jumalaga võrdne. Kuulutajad selgitasid, et sel põhjusel ei usu nad kolmainsust. Olin imestunud ja mõtlesin, et need on küll kummalised kristlased.

Aga ma tahtsin ikkagi teada, miks inimesed surevad ja miks Jumal lubab kannatusi. Kuulutajad näitasid mulle raamatut „Tundmine, mis viib igavesse ellu” *, kus olid terved peatükid pühendatud mind huvitavatele küsimustele. Hakkasin Jehoova tunnistajatega kohe Piiblit uurima.

Iga uurimisega sain oma küsimustele loogilisi, Piiblil põhinevaid vastuseid. Sain teada, et Jumala nimi on Jehoova. (Laul 83:18.) Tema peamine omadus on isetu armastus. (1. Johannese 4:8.) Ta on loonud inimesed, sest tahtis kinkida ka neile võimaluse elada. Hakkasin mõistma, et kuigi Jumal kurjust lubab, vihkab ta seda ning kõrvaldab selle peagi igaveseks. Sain ka teada, et Aadama ja Eeva mässul on olnud inimkonnale hukatuslikud tagajärjed. (Roomlastele 5:12.) Üks neist kurbadest tagajärgedest on see, et surevad meile kallid inimesed, nagu juhtus ka mu isaga. Jumal aga heastab sellised traagilised sündmused tulevases uues maailmas, kui ta äratab surnud taas ellu. (Apostlite teod 24:15.)

Piibli tõde andis vastused mu küsimustele. Hakkasin uuesti Jumalat uskuma. Mida rohkem ma Jehoova tunnistajaid tundma õppisin, seda selgemalt tajusin, et neil on tõesti ülemaailmne vennaskond. Nende ühtsus ja armastus avaldas mulle sügavat muljet. (Johannese 13:34, 35.) Kõik, mida ma Jehoova kohta õppisin, kasvatas minus soovi teda teenida. Nii ma otsustasingi Jehoova tunnistajaks saada. Mind ristiti 8. jaanuaril 2005.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Piibli veenev loogika on muutnud mu ellusuhtumise palju positiivsemaks. Jumala Sõna usutavad selgitused on toonud mulle südamerahu. Leian rõõmu ja lohutust lootusest näha jälle oma isa ajal, mil toimub Jumala Sõnas tõotatud ülestõusmine. (Johannese 5:28, 29.)

Olen kuus aastat olnud õnnelikus abielus Jonathaniga, kes on samuti pühendunud jumalateenija. Oleme mõlemad näinud, et tõde Jumalast on loogiline ja lihtne, ja samas ka võrreldamatu aare. Seepärast soovime oma usku ja lootust ka teistega jagada. Nüüd ma tean, et Jehoova tunnistajad pole mitte kummalised, vaid tõelised kristlased.

^ lõik 15 Väljaandjad Jehoova tunnistajad, enam ei trükita.