Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

Pidasin oma sõda ebaõigluse ja vägivalla vastu

Pidasin oma sõda ebaõigluse ja vägivalla vastu
  • SÜNNIAASTA: 1960

  • PÄRITOLUMAA: LIIBANON

  • TAUST: TEGELES KUNG FU’GA

MINU MINEVIK.

Kasvasin üles Iisraeli ja Liibanoni piiri lähedal Rmayshis. Käimas oli kodusõda. Mul on siiani silme ees maamiinide plahvatused ja süütud ohvrid, kes olid kaotanud mõne jäseme. Elu oli raske. Kuritegevus ja vägivald olid laialt levinud.

Meie pere kuulus maroniitide kirikusse, mis on üks ida katoliku kirikutest. Isa oli alati tööga hõivatud, et hoolitseda meie 12-liikmelise pere eest. Ema aga kandis hoolt selle eest, et kogu ülejäänud pere kirikus käiks. Suuremaks saades nägin, et kirik, nagu ka ühiskond üldiselt, ei toeta nõrgemaid.

Teismeeas hakkasin tundma huvi hiina võitluskunsti kung fu vastu. Läbisin range treeningu. Õppisin käe- ja jalalöökide abil osavalt võitlema ning kasutama ka mõningaid võitluskunsti relvi. Mõtlesin endamisi: „Ma ei suuda küll sõjale lõppu teha, kuid vähemalt võin püüda peatada vägivaldseid inimesi.” Kui nägin kuskil kaht inimest kaklemas, sekkusin otsekohe. Olin äkilise loomuga, nii et minu vihale ajamiseks polnud palju vaja. Inimesed Liibanoni lõunaosas kartsid mind, kuna ma pidasin oma sõda ebaõigluse ja vägivalla vastu.

1980. aastal ühinesin ühe Beiruti kung fu klubiga. Ümberringi plahvatasid iga päev pommid, mürsud ja raketid. Minu päevad aga koosnesid vaid treeningutest, söömisest ja magamisest. Mu suureks eeskujuks oli Bruce Lee, hiina-ameerika näitleja ja kung fu tšempion. Matkisin tema soengut ja kõnnakut, samuti häälitsusi, kui sooritasin võitluskunsti elemente. Ma ei naeratanud mitte kunagi.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Minu eesmärk oli minna Hiinasse ja täielikult kung fu’le pühenduda. Ühel õhtul, kui ma parasjagu kõvasti trenni tegin, et end Hiina minekuks ette valmistada, kuulsin uksele koputust. Leidsin eest oma sõbra koos kahe Jehoova tunnistajaga. Olin musta värvi  treeningriietes ja nõretasin higist, kui ütlesin neile: „Ma ei tea Piiblist mitte midagi.” Mul polnud õrna aimugi, et peagi võtab mu elu uue suuna.

Tunnistajad näitasid mulle Piiblist, miks inimesed ei suuda kunagi vaid oma jõududega täielikult kõrvaldada ebaõiglust ja vägivalda. Nad selgitasid, et Kurat on kõigi selliste probleemide tegelik põhjus (Ilmutus 12:12). Mulle avaldas muljet tunnistajate rahulik ja kindel hoiak. Samuti puudutas mind see, kui nad näitasid mulle, et Jumalal on nimi (Laul 83:19). Veel näitasid nad mulle kirjakohta 1. Timoteosele 4:8, kus öeldakse: „Sest keha treenimine toob vähest kasu, kuid andumus Jumalale tuleb kasuks kõiges, kuna see kätkeb endas praeguse ja tulevase elu tõotust.” Need sõnad avaldasid mu elule suurt mõju.

Kahjuks kaotasin Jehoova tunnistajatega kontakti, sest mu pereliikmed ütlesid neile, et nad ei tuleks tagasi. Kõigest hoolimata tegin kung fu’ga lõpparve ja otsustasin Piibliga tutvust teha. Mu vendadele see ei meeldinud. Minu kindel soov oli aga tunnistajad üles leida ja hakata Piiblit uurima.

Otsisin tunnistajaid, kuid tulutult. Vahepeal suri äkitselt mu isa ja lisaks sellele oli perekonnas teisigi traagilisi sündmusi. See kõik kurvastas mind väga. Leidsin tööd ühes ehitusfirmas. Kord peatas mind mu töökaaslane Adel ja uuris, miks ma nii kurva moega olen. Ta rääkis mulle Piibli ülestõusmislootusest. Järgmise üheksa kuu vältel uuris see südamlik ja lahke tunnistaja minuga kannatlikult Piiblit.

Uurimise käigus mõistsin, et pean oma isiksuse juures suuri muudatusi tegema. See polnud lihtne. Olin alati olnud kergesti ärrituv. Piibel õpetas mulle, kuidas oma käitumist kontrollida ja mitte tormakalt tegutseda. Näiteks tekstis Matteuse 5:44 on kirjas Jeesuse nõuanne „Armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad”. Roomlastele 12:19 hoiatatakse: „Ärge makske ise kätte, ... sest on kirjutatud: „Kättemaks on minu päralt; mina tasun kätte, ütleb Jehoova.”” Need ja teised kirjakohad aitasid mul pikkamisi rahumeelsemaks muutuda.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Kuigi mu perekond seisis algul vastu minu kindlale soovile hakata Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, suhtuvad nad nüüd neisse lugupidavalt. Üks mu vend teenib koos minuga Jehoovat ja mu ema kaitses kuni oma surmani meie usku teiste ees.

Olen väga õnnelik ka selle üle, et mul on tore, ustav abikaasa Anita, kellega koos Jehoovat täisajaliselt teenime. Alates 2000. aastast elame Anitaga Rootsis, kus aitame õpetada Piiblit inimestele, kes räägivad araabia keelt.

Mu süda valutab ikka nende pärast, kes kannatavad vägivalla tõttu. Kuid nüüd tean, mis on selle tegelik põhjus, ja et Jumal teeb sellele peagi lõpu. See annab mulle tõelise rõõmu ja meelerahu. (Laul 37:29.)

Teenistus pakub mulle ja mu naisele suurt rõõmu. Meile meeldib teistele Jehoovast rääkida