Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 JÄLJENDA NENDE USKU | MAARJA

Ta tuli toime südantlõhestava kaotusvaluga

Ta tuli toime südantlõhestava kaotusvaluga

MAARJA langes põlvili. Ta tundis kirjeldamatut hingevalu. Tema poeg oli pikki tunde piinelnud ning vahetult enne surma hüüdnud valju häälega sõnad, mis siiani Maarja kõrvus kumisesid. Keskpäeval oli taevas läinud pilkaselt pimedaks. Nüüd rappus maa tugevalt (Matteuse 27:45, 51). Maarjale võis näida, et Jehoova annab kogu maailmale teada, kui väga tegi Jeesus Kristuse surm talle haiget. See puudutas teda rohkem kui kedagi teist.

Pärastlõunane valgus hajutas sünge pimeduse, millesse oli mattunud Kolgata ehk Pealuu paik. Sealsamas leinaski Maarja oma poega (Johannese 19:17, 25). Mälestused tulvasid ta teadvusse. Talle võis meenuda umbes 33 aasta tagune sündmus, kui ta viis koos Joosepiga oma armsa pisipoja Jeruusalemma templisse. Seal lausus eakas mees Siimeon Jumala vaimu mõjutusel prohvetiennustuse, milles ta andis teada, et Jeesus hakkab tegema suuri tegusid. Ta lisas, et saabub päev, kui Maarja hingest tungib läbi pikk mõõk (Luuka 2:25—35). Alles nüüd, sel kohutaval hetkel, mõistis ta nende sõnade tegelikku tähendust.

Maarja südant lõhestas terav kaotusvalu

On öeldud, et lapse surm on üks kohutavamaid ja valusamaid kaotusi, mis võib kellelegi osaks saada. Surm on hirmus vaenlane, mis põhjustab ühel või teisel moel meile kõigile hingehaavu (Roomlastele 5:12; 1. Korintlastele 15:26). Kas sellise olukorraga on võimalik siiski hakkama saada? Kui mõtleme Maarja elule alates Jeesuse teenistuse algusest kuni tolle surmani ning sündmustele vahetult pärast seda, võime nii mõndagi õppida Maarja usust, mis aitas tal südantlõhestava kaotusvaluga toime tulla.

„MIDA TAHES TA TEILE ÜTLEB, SEDA TEHKE”

Mingem ajas tagasi kolm ja pool aastat. Maarja aimas, et midagi on muutumas. Isegi väikses Naatsareti linnas rääkisid inimesed Ristija Johannesest ja tema põnevast sõnumist, mis kutsus kahetsusele. Tõenäoliselt pani Maarja tähele, et ta vanimale pojale oli see märguandeks — saabunud oli aeg alustada teenistust (Matteuse 3:1, 13). Maarjale ja tema perele tähendas Jeesuse kodunt lahkumine suurt muutust. Miks võib nii väita?

Väga võimalik, et selleks ajaks oli Maarja abikaasa Joosep juba surnud. Kui see nii oli, teadis Maarja hästi, mida tähendab kaotada lähedane inimene. * Jeesust ei nimetatud enam ainult „puusepa pojaks”, vaid ka „puusepaks”. Ilmselt oli Jeesus isa ameti üle võtnud ja pidi nüüd hoolitsema pere eest, kuhu kuulus vähemalt kuus temast nooremat last. (Matteuse 13:55, 56; Markuse 6:3.) Isegi kui Jeesus oli andnud väljaõpet Jaakobusele, kes oli arvatavasti vanuselt järgmine poeg, polnud vanima poja lahkumine perele kindlasti kerge. Maarja kanda oli juba raske koorem. Kas ta pelgas sellist muutust? Me võime seda vaid oletada. Kuid veelgi olulisem on küsimus: kuidas ta suhtub sellesse, et Naatsareti Jeesusest saab Kristus  Jeesus, ammu tõotatud Messias? Üks Piibli jutustus heidab sellele pisut valgust (Johannese 2:1—12).

Jeesus läks Johannese juurde ja lasi end ristida. Temast sai Messias, Jumala võitu (Luuka 3:21, 22). Seejärel hakkas ta endale jüngreid valima. Ehkki Jeesuse töö oli pakiline, võttis ta aega, et pere ja sõprade seltsis olla. Koos ema, vendade ja jüngritega läks ta pulmapeole Kaanasse. See mägilinn asus Naatsaretist 13 kilomeetri kaugusel. Peo ajal pani Maarja tähele, et midagi on valesti. Vahest märkas ta, kuidas pererahvas omavahel ärevalt pilke vahetab ja sosistab. Vein oli otsa saanud! Nende kultuuris, kus külalislahkus oli tähtsal kohal, oleks selline eksimus peret häbistanud ja kogu peo rikkunud. Tundes neile kaasa, pöördus Maarja Jeesuse poole.

„Neil ei ole veini,” ütles ta oma pojale. Mida oleks Jeesus pidanud Maarja arvates tegema? Võime seda vaid arvata, kuid Maarja teadis, et ta poeg on suur mees, kes on võimeline suurteks tegudeks. Ehk lootis ta, et Jeesus teeb nendega nüüd algust. Sisuliselt ütles ta: „Poeg, võta palun midagi ette!” Jeesuse vastus võis teda üllatada. Ta sõnas: „Mis on mul sinuga tegemist, naine?” Jeesuse sõnad ei olnud lugupidamatud, kuigi mõnikord on neid nii tõlgendatud. Samas leidus neis siiski väike noomitus. Jeesus tuletas emale meelde, et tollel pole enam sõnaõigust selles, mida ta teeb. See õigus oli üksnes ta isal Jehooval.

Kuna Maarja oli arusaaja ja alandlik naine, võttis ta poja noomituse vastu. Ta pöördus teenijate poole ja lausus: „Mida tahes ta teile ütleb, seda tehke.” Maarja sai aru, et ta ei jaga enam oma pojale korraldusi, vaid et tema ja teised peaksid hakkama hoopis Jeesusele alluma. Jeesus näitas, et ta tunneb noorpaarile kaasa samamoodi nagu ta ema. Ta sooritas oma esimese ime, muutes vee heaks veiniks. Mis oli selle tulemus? „Ta jüngrid hakkasid temasse uskuma.” Ka Maarja uskus Jeesusesse. Tema silmis polnud tegu üksnes ta pojaga, vaid tema isanda ja päästjaga.

Lapsevanemad võivad Maarja usust palju õppida. Muidugi pole mitte keegi teine kasvatanud sellist last, nagu oli Jeesus. Kuid iga laps saab kord täiskasvanuks ning tema kodunt lahkumine ei pruugi vanematele sugugi kerge olla. Vanem võib oma poega või tütart kohelda kui väikest last, olgugi et selline teguviis pole enam kohane (1. Korintlastele 13:11). Kuidas saaks vanem oma täiskasvanud lapsele toeks olla? Üks viis on väljendada veendumust, et Jumalale ustav poeg või tütar järgib ka edaspidi Piibli õpetusi ning kogeb tänu sellele Jehoova õnnistusi. See, kui vanem usaldab täielikult oma täiskasvanud last, võib tollele palju head teha. Pole kahtlustki, et Jeesus hindas Maarja tuge järgnevatel tegevusrohketel aastatel.

TA VENNAD „EI USKUNUD ... TEMASSE”

Evangeeliumid räägivad vähe sellest, mida tegi Maarja kolme ja poole aastat vältel, kui Jeesus head sõnumit kuulutas. On hea pidada meeles, et Maarja oli ilmselt lesk, pealegi üksikema, kelle nooremad lapsed võisid veel kodus elada. On täiesti arusaadav, kui tal polnud võimalik järgneda Jeesusele, kes oma kodumaal eri paigus kuulutas (1. Timoteosele 5:8). Sellest hoolimata mõtiskles ta ka edaspidi selle üle, mida oli Messia kohta teada saanud, ning käis kohalikus sünagoogis koosolekutel, nii nagu nende peres oli alati kombeks olnud (Luuka 2:19, 51; 4:16).

 Niisiis on üpris tõenäoline, et ka Maarja oli kohal, kui Jeesus Naatsareti sünagoogis kõneles. Võib vaid ette kujutada Maarja elevust, kui ta kuulis oma poega ütlemas, et tema ongi see, kelles on täide läinud sajanditevanune Messiat puudutav prohvetiennustus. Samas võis temas tekitada ahastust see, et teised naatsaretlased ei pidanud Jeesust Messiaks. Nad püüdsid tema poega koguni tappa! (Luuka 4:17—30.)

Ahastust võis Maarjas tekitada ka tema teiste poegade suhtumine Jeesusesse. Kirjakoht Johannese 7:5 näitab, et Jeesuse neljal vennal ei olnud selline usk nagu nende emal. Seal öeldakse: „Tegelikult ei uskunud ta vennad temasse.” Piibel ei räägi, mida arvasid Jeesusest ta õed, keda oli vähemalt kaks. * Igatahes on kindel, et Maarja tundis samasugust südamevalu, mida tunnevad need, kelle pereliikmed on teistsuguste usuliste veendumustega. Tal tuli jääda ustavaks Jumala tõele ja püüda oma lapsi usule võita, ilma et ta oleks muutunud liiga pealetükkivaks või hakanud nendega vaidlema.

Kord otsustasid Jeesuse sugulased, kelle hulgas olid arvatavasti ka tema vennad, Jeesuse kinni võtta. Nad ütlesid koguni: „Ta on peast segi läinud” (Markuse 3:21, 31). Maarja muidugi nii ei arvanud, aga ta läks oma poegadega ühes. Vahest lootis ta, et nad õpivad midagi, mis aitaks neil usus kasvada. Kas läks nii, nagu ta lootis? Ehkki Jeesus tegi suuri asju ja õpetas imelisi tõdesid, ei hakanud Maarja teised pojad temasse uskuma. Maarja võis olla meeleheite äärel, kui ta mõtles, kuidas küll nende südameni jõuda.

Kas sinagi elad peres, kus kõik pereliikmed ei teeni Jehoovat? Sel juhul on Maarja usk sulle heaks eeskujuks. Ta ei kaotanud lootust oma uskmatute sugulaste suhtes. Selle asemel otsustas ta neile oma eluga näidata, et usk toob talle rõõmu ja annab meelerahu. Teisalt toetas ta edasi oma ustavat poega Jeesust. Kas ta tundis temast puudust? Kas ta soovis vahel, et Jeesus oleks ikka veel kodus? Kui jah, siis ei andnud ta sellistele tunnetele voli. Ta pidas suureks auks Jeesust toetada ja julgustada. Kas sinagi võiksid aidata oma lastel seada Jumal elus esikohale?

„SINU ENESE HINGEST TUNGIB LÄBI PIKK MÕÕK”

Kas Maarja usk Jeesusesse sai tasutud? Jehoova ei jäta kunagi tasumata neile, kellel on tugev usk, ja nii oli ka Maarja puhul (Heebrealastele 11:6). Kujutle, mida ta tundis, kui kuulis oma poega kõnelemas või teisi Jeesuse jutlustest mõtteid jagamas.

Paljudest Jeesuse näidetest ilmneb, millist mõju Joosep ja Maarja talle poisipõlves avaldasid

Võimalik, et Maarja tundis oma poja näidetes ära Jeesuse poisipõlve, kui too Naatsaretis üles kasvas. Kui Jeesus rääkis naisest, kes pühib maja, et leida kadunud münti, või kes jahvatab jahu leiva tegemiseks või kes süütab lambi ja paneb selle lambijalale, võis Maarjale meenuda põngerjas, kes oli ta kõrval, kui tema selliseid majapidamistöid tegi (Luuka 11:33; 15:8, 9; 17:35). Kui Jeesus ütles, et tema ike on meeldiv ja kandam kerge, võis Maarja heldimusega mõelda mõnele korrale, kui Joosep väiksele Jeesusele õpetas, kuidas meisterdada niisuguse kujuga iket, mida loomal oleks kerge kanda (Matteuse 11:30). Kindlasti valdas Maarjat rahulolu, kui ta mõtles sellele suurele aule, mis Jehoova oli lasknud talle osaks  saada — tal oli võimalus kasvatada ja õpetada last, kellest sai Messias. Kahtlemata tundis ta erakordset rõõmu, kuulates parimat õpetajat maa peal, kes tõi igapäevaelust näiteid, et õpetada sügavaid asju.

Sellest hoolimata jäi Maarja alandlikuks. Ta poeg ei andnud kunagi mõista, et Maarjat peaks hardalt austama või jumaldama. Kord hüüdis üks naine, et Jeesuse ema on kindlasti üliõnnelik, et ta tõi Jeesuse ilmale. Jeesus kostis seepeale: „Ei, õnnelikud on hoopis need, kes kuulevad Jumala sõna ja seda järgivad!” (Luuka 11:27, 28). Ühel teisel korral ütles keegi rahva hulgast Jeesusele, et ta ema ja vennad on seal, kuid Jeesus vastas, et tema tõelised emad ja vennad on need, kes täidavad Jumala tahet. Maarja ei solvunud, sest ta mõistis Jeesuse sõnade mõtet: usulised sidemed on palju olulisemad kui peresidemed. (Markuse 3:32—35.)

On võimatu kirjeldada valu, mida Maarja tundis, kui ta nägi oma poega piinapostil kannatamas ja suremas. Hukkamist nägi pealt Johannes, kes hiljem kirjutas oma jutustuses, et sel raskel ajal seisis Maarja Jeesuse piinaposti juures. Mitte keegi poleks suutnud takistada seda truud ja armastavat ema seismast oma poja kõrval kuni tolle surmani. Jeesus nägi Maarjat. Kuigi iga hingetõmme ja sõna põhjustas talle kirjeldamatut valu, palus ta oma armsal apostlil Johannesel oma ema eest hoolitseda. Kuna Jeesuse vennad ei uskunud ikka veel temasse, ei usaldanud Jeesus Maarjat mitte nende, vaid oma ustava järelkäija hoolde. Niisiis näitas Jeesus, kui oluline on meestel hoolitseda oma pereliikmete ja eriti nende usuliste vajaduste eest (Johannese 19:25—27).

Kui Jeesus suri, tundis Maarja südantlõhestavat kaotusvalu, mida oli kaua aega varem ette kuulutatud. Vaevalt et keegi meist suudaks täielikult mõista, millist kurbust ta tundis, kuid veelgi raskem on meil ette kujutada, kui rõõmus ta oli kolm päeva hiljem. Maarja sai teada, et toimunud on tohutu ime — Jeesus oli üles äratatud. Suurt rõõmu tegi talle ka see, kui Jeesus ilmus hiljem oma poolvennale Jaakobusele. Tõenäoliselt olid nad siis vaid kahekesi. (1. Korintlastele 15:7.) See kohtumine mõjutas Jaakobuse ja ka Jeesuse teiste poolvendade suhtumist. Piiblist võib lugeda, et nad hakkasid uskuma, et Jeesus on Kristus. Üsna pea olid nad koos emaga kristlikel koosolekutel „pidevalt palvetamas” (Apostlite teod 1:14). Kaks neist, Jaakobus ja Juudas, kirjutasid mõlemad pärastpoole ühe Piibli raamatu.

Maarja rõõmustas, et ta poegadest said ustavad kristlased

Viimast korda mainitakse Maarjat seoses koosolekutega, kus ta palvetas koos oma poegadega. Milline sobiv lõpetus Maarja loole! Ta on meile suurepäraseks eeskujuks. Usk aitas tal tulla toime südantlõhestava leinavaluga ja lõpuks saada suurepärase tasu. Kui võtame eeskujuks Maarja usu, tuleme toime hingehaavadega, mida praegune karm maailm meile tekitab, ning tulevikus saame suurema tasu, kui oskame ettegi kujutada.

^ lõik 8 Pärast seda, kui Joosepit mainitakse seoses juhtumiga, kui Jeesus oli 12-aastane, ei räägi evangeeliumid temast enam kordagi. Hiljem mainitakse küll Jeesuse ema ja teisi lapsi, kuid mitte Joosepit. Kord nimetatakse Jeesust „Maarja pojaks” ilma mingi viiteta Joosepile (Markuse 6:3).

^ lõik 16 Joosep polnud Jeesuse bioloogiline isa, niisiis olid tema ja Maarja lapsed tegelikult Jeesuse poolõed ja -vennad (Matteuse 1:20).