Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 JÄLJENDA NENDE USKU

Ta mõisteti „õigeks tegude alusel”

Ta mõisteti „õigeks tegude alusel”

RAAHAB silmitses aknast Jeerikot ümbritsevat lagendikku, mis oli koiduvalgusega täitunud. Sinna oli kogunenud Iisraeli vaenuvägi. Kui mehed hakkasid taas ümber linna marssima, kerkis nende jalge alt tolmu ja kõikjal kaikusid sarvehääled.

Jeeriko oli Raahabi kodulinn, ta teadis hästi selle tänavaid, maju ning rahvarohkeid turge ja ärisid. Veelgi paremini tundis ta sealseid elanikke. Ta tajus, kuidas hirm võttis neis üha enam võimust, kui iisraellased jätkasid päevast päeva oma kummalist tegevust, marssides kord päevas ümber linna. Ent kui Jeeriko tänavad ja väljakud kajasid sarvehäälest, ei vallanud Raahabit erinevalt tema kaasmaalastest hirm ega õud.

Raahab jälgis sõjaväge, mis alustas marssi tol seitsmenda päeva varahommikul. Ta nägi, kuidas sõdurite keskel puhusid preestrid sarve ja kandsid püha laegast, mis tähistas nende Jumala Jehoova kohalolekut. Võib-olla toetus Raahabi käsi punasele nöörile, mille ta oli riputanud välja oma aknast Jeeriko linnamüüri sees. See nöör kinnitas Raahabile, et tema ja ta pere võivad linna hävingus ellu jääda. Kas Raahab oli reetur? Kindlasti mitte Jehoova silmis, kuna tema nägi Raahabis erakordse usuga naist. Lähme nüüd tagasi Raahabi loo algusse ja vaatame, mida me võime temalt õppida.

PROSTITUUT RAAHAB

Raahab oli prostituut. Selle jahmatamapaneva tõiga tõttu on mitmed piibliõpetlased väitnud, et Raahab oli kõigest võõrastemajapidaja. Piibel näitab aga selgelt, millega Raahab tegeles, ega ilusta fakte (Joosua 2:1; Heebrealastele 11:31; Jaakobuse 2:25). Raahabi ametile Kaananimaal ilmselt viltu ei vaadatud. Kuid isegi üleüldine suhtumine ei suuda alati vaigistada inimese südametunnistust, seesmist õige ja vale tunnetust, mille Jehoova on meile kõigile andnud (Roomlastele 2:14, 15). Raahab võis oma lõtvu elukombeid häbeneda. Sarnaselt paljudega, kel on tänapäeval niisugune amet, võis ta tunda, et on omadega ummikus, et tal lihtsalt ei jää midagi muud üle, kui ta tahab oma pere eest hoolt kanda.

Kahtlemata soovis Raahab paremat elu. Tema kodumaal lokkas vägivald ja kõlvatus, muu hulgas verepilastus ja sodoomia (3. Moosese 18:3, 6, 21—24). Sellised jubedused olid paljuski seotud religiooniga. Templites tegeleti rituaalse prostitutsiooniga. Samuti põletati selliste deemonlike jumalate nagu Baali ja Mooloki kummardamisel lapsi elusalt ohvritules.

Jehoova nägi kõike, mis Kaananimaal toimus. Õigupoolest ütles ta kaananlaste suure kurjuse tõttu: „Maa on roojastunud, mina karistan ta patusüüd ja maa sülitab välja oma elanikud!” (3. Moosese 18:25). Mida see karistus hõlmas? Iisraellastele oli antud jumalik tõotus: „Jehoova, su Jumal, ajab need rahvad su eest ära vähehaaval” (5. Moosese 7:22). Sajandeid varem oli Jehoova, „Jumal, kes ei saa valetada”,  lubanud selle maa Aabrahami soole anda (Tiitusele 1:2; 1. Moosese 12:7).

Kuid Jehoova andis käsu teatud rahvad sootuks hävitada (5. Moosese 7:1, 2). „Kõige maailma kohtumõistjana” oli ta uurinud kõigi inimeste südant ja teadis hästi, et nad olid läbinisti kurjad ja rikutud (1. Moosese 18:25; 1. Ajaraamat 28:9). Mida tähendas Raahabile elu selles hävingule määratud linnas? Me võime vaid ette kujutada, mida ta tundis, kui tema kõrvu jõudsid kuuldused iisraellaste kohta. Ta oli saanud teada, et Iisraeli Jumal oli oma rõhutud orjarahvale andnud täieliku võidu Egiptuse sõjaväe üle, mis oli tolle aja võimsaim. Ja nüüd kavatsesid iisraellased rünnata Jeerikot! Sellegipoolest jeerikolased ei muutnud end. On arusaadav, miks Piibel ütleb, et Raahabi kaasmaalased „tegutsesid sõnakuulmatult” (Heebrealastele 11:31).

Raahab oli teistsugune. Aastate jooksul oli ta ehk mõtisklenud selle üle, mida ta Iisraeli ja selle Jumala Jehoova kohta oli kuulnud. Kui väga erines Jehoova Kaanani jumalatest! Tegu oli Jumalaga, kes võitles oma teenijate eest, mitte ei kohelnud neid julmalt ega rõhunud neid; kes andis oma rahvale kõrge moraalimõõdupuu, mitte ei rikkunud neid kõlbeliselt. See Jumal kohtles naisi väärikalt ega pidanud neid vaid seksiobjektideks, keda võib osta, müüa ja alandada tülgastava jumalakummardamise käigus. Kui Raahab kuulis, et Iisrael oli löönud laagri üles teisel pool Jordani jõge ja oli valmis ründama, võis ta kohkunult mõelda, mida see küll tema rahvale tähendab. Kas Jehoova pani tähele Raahabit ja tema häid omadusi?

Tänapäeval on paljud Raahabiga sarnases olukorras. Nad tunnevad end nurka aetuna, elades elu, mis röövib neilt igasuguse rõõmu ja väärikuse; nad tunnevad, et neid ei märgata ega väärtustata. Raahabi lugu aga kinnitab, et Jumal paneb meid kõiki tähele. Ükskõik kui suures madalseisus me poleks, võime olla kindlad, et „ta ei ole tegelikult kaugel mitte ühestki meist” (Apostlite teod 17:27). Jumal on meie lähedal ning sisendab lootust kõigisse, kes temasse usuvad. Kas Raahab uskus temasse?

TA VÕTTIS SALAKUULAJAD VASTU

Ühel päeval, enne seda, kui iisraellased hakkasid ümber Jeeriko marssima, tulid Raahabi ukse taha kaks võõrast. Need mehed lootsid jääda märkamatuks, kuid selles pinevas olukorras olid paljud valvel võimalike Iisraeli salakuulajate suhtes. Terane Raahab võis kiiresti teha omad järeldused. Muidugi polnud selles midagi imelikku, et tema ukse taha tulid võõrad mehed, kuid need kaks tahtsid vaid peavarju saada, mitte prostituudi teenuseid kasutada.

Need mehed olid tegelikult iisraellaste salakuulajad. Nende väepealik Joosua oli saatnud nad lähemalt uurima, millised on Jeeriko tugevad ja nõrgad küljed. See oli esimene ja vahest  ka kõige tugevam Kaanani linn, mida Iisrael plaanis vallutada. Joosua soovis teada, mis täpselt teda ning tema mehi ees ootab. Arvatavasti läksid salakuulajad sihilikult Raahabi majja, kuna prostituudi pool võisid võõrad hõlpsasti märkamatuks jääda. Võib-olla lootsid nad ka pealt kuulata, kui keegi kasulikku infot välja lobiseb.

Piibel ütleb, et Raahab võttis „käskjalad külalislahkelt vastu” (Jaakobuse 2:25). Ta lasi neil oma majas peatuda ja isegi kui tal oli kahtlusi selles osas, kes nad on või miks nad seal on, ei ajanud ta neid ära. Võimalik, et ta lootis nende Jumalat Jehoovat paremini tundma õppida.

Kuid äkitselt saabusid Jeeriko kuninga saadikud. Sõna oli läinud liikvele, et Iisraeli salakuulajad olid tulnud Raahabi majja. Mida Raahab teeb? Kui ta kaitseks neid kahte võõrast, võiks ta seada ohtu nii enda kui ka oma pere. Niisugustele vaenlastele peavarju pakkudes võiksid jeerikolased nad kõik tappa. Teisest küljest mõistis Raahab nüüdseks kindlasti, kes need mehed on. Kui ta oli veendunud, et Jehoova on tema jumalast kaugelt parem, avanes talle võimalus tõendada oma usku tegudega.

Raahabil ei olnud palju aega mõelda, kuid ta oli leidlik ja tegutses kärmelt. Ta peitis salakuulajad linavarte alla, mis olid tema maja lamedale katusele kuivama pandud. Seejärel ütles ta kuninga saadikutele: „Mehed tulid küll minu juurde: ega mina teadnud, kust nad pärit olid! Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed välja. Mina ei tea, kuhu mehed läksid. Ajage usinasti neid taga, küllap te saate nad kätte!” (Joosua 2:4, 5). Kujutle, mida Raahab võis tunda, kui ta kuninga saadikutele otsa vaatas. Kas nad märkavad, kuidas tal süda rinnus peksleb?

Raahab peitis kaks Jehoova teenijat linavarte alla, seades nii oma elu ohtu

Tema kaval plaan läks läbi. Kuninga mehed tormasid Jordani jõe koolmekoha suunas (Joosua 2:7). Raahab võis kergendatult hingata. Tal õnnestus lihtsa plaani abil eksiteele viia tapahimulised mehed, kel polnud mingit õigust tõde teada, ning päästa tõelise Jumala Jehoova teenijad.

Raahab kiirustas katusele ja rääkis kahele salakuulajale, mida ta oli teinud. Samuti andis ta neile teada midagi väga tähtsat: tema kaasmaalaste süda värises ja nad tundsid sissetungijate ees kabuhirmu. See uudis kahtlemata rõõmustas salakuulajaid. Need kurjad kaananlased olid hakanud kartma Iisraeli võimsat Jumalat Jehoovat. Seejärel ütles Raahab midagi veelgi olulisemat: „Jehoova, teie Jumal, on Jumal  ülal taevas ja all maa peal” (Joosua 2:11). Selle vähese põhjal, mida Raahab oli Jehoova kohta kuulnud, teadis ta, et võib Iisraeli Jumalat usaldada. Ja seda ta ka tegi.

Raahab oli kindel, et Jehoova annab oma rahvale võidu. Seepärast anus ta, et teda ja ta peret säästetaks. Salakuulajad olid nõus ja käskisid Raahabil asja salajas hoida ning riputada oma aknast välja punase nööri, et sõdurid võiksid teda ja tema peret kaitsta (Joosua 2:12—14, 18).

Me võime Raahabilt seoses usuga midagi olulist õppida. Nagu Piibel märgib, „järgneb usk kuuldule” (Roomlastele 10:17). Raahab kuulis usaldusväärseid teadaandeid selle kohta, kui vägev ja õiglane on Jumal Jehoova, ning hakkas temasse uskuma ja teda usaldama. Tänapäeval on meil võimalik Jehoova kohta palju rohkem teada saada. Kas me püüame tema Sõna Piiblit uurides teda tundma õppida ja temasse usku kasvatada?

VÕIMAS LINN LANGEB

Raahabi nõu järgides ronisid kaks salakuulajat aknast väljariputatud nööri abil müürist alla ning põgenesid vargsi mägedele. Jeerikost põhja pool olevatel järskudel mäenõlvadel oli ohtralt koopaid, kuhu salakuulajad võisid peitu pugeda, kuniks neil oli ohutu naasta Iisraeli laagrisse ning rääkida teistele Raahabilt kuuldud häid uudiseid.

Raahab hakkas uskuma iisraellaste Jumalasse

Kui Jeeriko elanikud said teada, et Jehoova oli imeväel katkestanud Jordani jõe voolu, nii et iisraellased said kuiva maad mööda jõge ületada, võbisesid nad kahtlemata hirmust (Joosua 3:14—17). Raahabile aga kinnitas see uudis veelgi enam, et Jehoovasse tõesti tasub uskuda.

Seejärel saabusid pikad ja venivad päevad, mil iisraellased kord päevas kuuel järjestikusel päeval ümber Jeeriko marssisid. Kuid siis jõudis kätte seitsmes päev, mis erines teistest. Nagu artikli sissejuhatuses mainisime, alustas Iisraeli sõjavägi marssi päikesetõusul ning teinud linnale korra ringi peale, marssisid nad veel ja veel ümber Jeeriko (Joosua 6:15). Mis iisraellastel küll arus oli?

Marssinud seitsmendat korda ümber linna, sõjavägi peatus. Sarvehääled lakkasid. Kõikjal valitses sügav vaikus. Linnas oli tunda suurt ärevust. Ühtäkki tõstis Iisraeli sõjavägi Joosua märguande peale hirmsat sõjakisa. Kas Jeeriko müüril olnud valvurid mõtlesid, mis veider rünnak see on, lihtsalt röögitakse? Isegi kui see vastab tõele, ei mõelnud nad sedasi kaua. Massiivne müür hakkas nende jalge all vappuma. See rappus, mõranes ja varises maatasa. Tolmupilve haihtudes oli näha vaid ühte osa müürist, mis jäi hävingust puutumata. Seal seisis Raahabi maja justkui monumendina, mis tähistas tema usku Jumalasse. Mõtle, millised tunded võisid teda küll vallata! Jehoova oli teda kaitsnud. Tema perekond oli elus ja terve. (Joosua 6:10, 16, 20, 21.) *

Jehoova rahvas pidas Raahabist lugu tema usu pärast. Kui iisraellased nägid müürivaremete keskel üht maja turritamas, mõistsid nad, et Jehoova oli selle naisega. Raahab ja ta pere jäeti ellu, samal ajal kui sealsed kurjad inimesed hukati. Pärast lahingut lubati Raahabil elada Iisraeli laagri lähistel. Aja jooksul ühines Raahab juudi rahvaga. Ta abiellus Salma-nimelise mehega. Nende pojast Boasest sirgus tugeva usuga mees, kes võttis naiseks moablanna Ruti (Rutt 4:13, 22). * Nii kuningas Taavet kui ka Messias Jeesus põlvnesid sellest silmapaistva usuga perekonnast (Joosua 6:22—25; Matteuse 1:5, 6, 16).

Raahabi lugu näitab, et keegi meist pole Jehoova silmis tähtsusetu. Ta näeb meid kõiki, uurib meie südant ning rõõmustab, kui leiab sealt samasuguse usu, mis tärkas Raahabi südames. Raahabi usk ajendas teda tegudele. Piibel ütleb, et ta mõisteti „õigeks tegude alusel” (Jaakobuse 2:25). On tõesti tark võtta eeskujuks tema usku.

^ lõik 27 Väärib tähelepanu, et Jehoova pidas lugu kokkuleppest, mille kaks salakuulajat olid Raahabiga sõlminud.

^ lõik 28 Ruti ja Boase kohta võib rohkem lugeda 2012. aasta 1. juuli ja 1. oktoobri „Vahitorni” artiklitest „Jäljenda nende usku”.