Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 JÄLJENDA NENDE USKU | NOA

Jumal kaitses teda ja koos temaga veel seitset inimest

Jumal kaitses teda ja koos temaga veel seitset inimest

NOA ja ta pere hoiavad üksteise lähedale. Vihma kallab nagu oavarrest. Kujuta neid ette: ähmased kujud kössitavad õlilambi võbiseva valguse paistel, pärani silmi kuulamas, kuidas vihm vastu katust ja laevakeret peksab. Vihmavalingu mühin on kõrvulukustav.

Võib arvata, et kui Noa vaatas oma armast peret: truud abikaasat ja kolme vaprat poega nende naistega, pakatas ta süda tänutundest. Sel süngel ajal ei paistnud olukord Noale siiski lootusetu, sest talle kallid inimesed olid kohe tema kõrval, kõik elu ja tervise juures. Küllap esitas Noa Jehoovale tänupalve ja tegi seda tavapärasest valjema häälega, et pereliikmed tema sõnu läbi müra kuuleksid.

Noal oli tugev usk. Just seetõttu tahtis tema Jumal Jehoova teda ja ta peret kaitsta (Heebrealastele 11:7). Kuid kas nad vajasid usku vaid senikaua, kuni hakkas vihma kallama? Ei, nad vajasid hädasti usku ka edaspidi. Sama võib öelda meie kohta praegustel tormistel aegadel. Niisiis vaatame, mida me võime Noa usust õppida.

„NELIKÜMMEND PÄEVA JA NELIKÜMMEND ÖÖD”

Vihma kallas „nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd” (1. Moosese 7:4, 11, 12). Veetase muudkui tõusis ja tõusis. Toimuv kinnitas Noale, et sellega tema Jumal Jehoova kaitseb õigeid ja samal ajal karistab kurje.

Veeuputus pani punkti inglite seas puhkenud mässule. Paljud inglid, keda oli mõjutanud Saatana isekus, olid hüljanud oma „õige eluaseme” taevas, et hakata naistega kokku elama, ning nende suhetest sündisid hübriidsed järglased: hiidtürannid (Juuda 6; 1. Moosese 6:4). Saatan tundis mässu laienedes kahtlemata kahjurõõmu, kuna see laostas veelgi inimkonda — Jehoova maise loodu krooni.

Kui aga uputusveed tõusid, olid mässulised inglid sunnitud hülgama oma maised kehad ja naasma vaimumaailma. Enam kunagi ei saanud nad võtta endale inimkeha. Nad jätsid maha oma naised ja järglased, kes hukkusid veeuputuses koos kõigi ülejäänud inimestega.

Alates Eenoki päevist ligi seitse sajandit varem oli Jehoova edastanud inimkonnale hoiatust, et ta hävitab kurjad, jumalatud inimesed (1. Moosese 5:24; Juuda 14, 15). Pärast Eenoki elupäevi muutusid inimesed ainult hullemaks, mandusid üha enam ning täitsid maa vägivallaga. Nüüd tabas neid häving. Kas Noa ja ta pere rõõmustasid selle üle, et Jumal need inimesed hävitas?

Ei! Ja seda ei teinud ka nende Jumal, kes on halastav (Hesekiel 33:11). Jehoova oli enda poolt teinud kõik, et päästa võimalikult paljud. Ta oli lasknud Eenokil hoiatussõnumit kuulutada ja andnud Noale käsu ehitada laev. Noa ja ta pere olid selle hiiglasliku ettevõtmise kallal aastakümneid tööd rühmanud ja seda kõike ümberkaudsete inimeste silme all. Mis veelgi olulisem, Jehoova oli käskinud Noal olla ka „õigusekuulutaja” (2. Peetruse 2:5). Nii nagu Eenok enne teda, oli Noagi hoiatanud inimesi tulevase hävingu eest. Kuidas inimesed  sellele reageerisid? Jeesus, kes oli taevas nende sündmuste tunnistajaks, viitas hiljem Noa päevil elanud inimestele, kui ütles: „[Nad ei] pööranud toimuvale tähelepanu, kuni tuli veeuputus ja pühkis nad kõik minema” (Matteuse 24:39).

Kujuta ette, millised võisid Noale ja ta perele olla need esimesed 40 päeva pärast seda, kui Jehoova laeva sissepääsu sulges. Samal ajal kui paduvihm lakkamatult vastu laeva trummeldas, püüdsid nad kaheksakesi mingit rutiini sisse seada: hoolitseda üksteiste eest, hoida laevas korda ning talitada loomi nende sulgudes. Ühel hetkel aga hakkas laeva kolossaalne kere värisema ja kõikuma. Laev läks liikvele! Tõusuvete embuses hakkas laev tõusma üha kõrgemale ja kõrgemale, „nõnda et see kerkis kõrgele maast” (1. Moosese 7:17). Millisel hämmastav moel kõikvõimas Jumal Jehoova oma väge küll ilmutas!

Me võime vaid ette kujutada, milline sügav tänutunne Noad valdas: mitte ainult selle eest, et tema ja ta perega oli kõik hästi, vaid ka Jehoova halastuse eest, et ta oli nende kaudu edastanud hoiatussõnumit inimestele, kes nüüd väljaspool laeva hukkusid. Aastaid vaeva nähes võis neile nende töö tulutu näida: inimestel ei olnud nende sõnumist sooja ega külma. Mõtle järgnevale. Tõenäoliselt oli Noal vendi, õdesid ja nõbusid, kes enne veeuputust elasid, ent mitte keegi, välja arvatud tema enda pere, ei võtnud teda kuulda (1. Moosese 5:30). Nüüd, mil nad kaheksakesi turvaliselt laevas olid, lohutas neid kahtlemata teadmine, et nad olid pühendanud palju aega sellele, et anda inimestele võimalus pääseda.

Jehoova ei ole Noa päevist saadik muutunud (Malakia 3:6). Jeesus Kristus selgitas, et meie päevad on paljuski sellised, „nagu olid Noa päevad” (Matteuse 24:37). Me elame tähelepanuväärsel ajal, suure häda ajal, mis leiab peagi oma lõpu, kui seda pahelist maailma tabab häving. Tänapäeval kuulutavad Jumala rahva liikmed samamoodi hoiatussõnumit kõigile, kes neid kuulavad. Kas sina võtad seda elupäästvat sõnumit kuulda? Kui oled seda juba teinud, siis kas ühined selle sõnumi kuulutajatega? Jah, Noa ja ta pere andsid meile kõigile head eeskuju, mida järgida.

 NAD „VIIDI OHUTULT VEEST LÄBI”

Kui laev mööda voogavat ookeani triivis, kostis seesolijate kõrvu massiivsete palkide krigin ja kragin. Kas Noale tegid muret lainete suurus või see, kas laev peab vastu? Ei. Tänapäeva skeptikud võivad küll kahelda, kas Noa laev oli merekindel, kuid Noa polnud skeptik. Piibel annab teada, et laeva ehitamiseks andis Noale tõuke usk (Heebrealastele 11:7). Usk millesse? Jehoova oli sõlminud Noaga lepingu, et tema ja kõik, kes temaga koos on, jäävad veeuputuses ellu (1. Moosese 6:18, 19). Kas isik, kes tegi universumi, maa ja kõik elava, poleks tõesti olnud suuteline seda laeva vee peal hoidma? Muidugi oleks! Noal oli küllaga põhjust Jehoova sõnu uskuda. Piibel ütleb, et Noa ja ta pere „viidi ohutult veest läbi” (1. Peetruse 3:20).

Kui möödas oli 40 päeva ja 40 ööd, lakkas viimaks sadu. See juhtus meie kalendri järgi millalgi detsembris aastal 2370 e.m.a. Elu laevas aga jätkus. Puust alus, kus viibisid inimesed ja loomad, ulpis üksi maailmamerel mäetippudest ülalpool (1. Moosese 7:19, 20). Me võime ette kujutada, kuidas Noa ühes oma poegade Seemi, Haami ja Jaafetiga tegid raskemaid töid: toitsid loomi, puhastasid sulge ja hoolitsesid, et loomad oleksid hea tervise juures. Loomulikult suutis Jumal, kes tegi kõik need metsloomad ja -linnud piisavalt taltsaks, et laeva siseneda, hoida neid taltsana ka veeuputuse ajal. *

Arvatavasti pidas Noa hoolsalt logiraamatut. Tänu sellele saame täpse ülevaate vihmasaju algusest ja lõpust. Samuti annab see teada, et vesi võimutses maa peal 150 päeva. Viimaks hakkasid uputusveed alanema. Ühel kauaoodatud päeval peatus laev laugelt Ararati mägedel, mis asuvad tänapäeva Türgis. See juhtus aprillis aastal 2369 e.m.a. Juunikuus, 73 päeva hiljem, tulid nähtavale mägede tipud. Kolm kuud hiljem, septembris, otsustas Noa võtta laevalt ära osa katusest. Kahtlemata saatis seda vaevarikast tööd rõõm selle üle, et laeva voogas valgust ja värsket õhku. Mõni aeg tagasi oli Noa võtnud ette midagi, et teha kindlaks, kas vesi on maa pealt kahanenud, nii et seal saaks elada. Kõigepealt lasi ta välja kaarna, kes lendas ringi ja tuli laeva juurde mitu korda tagasi: vahest selleks, et lendude vahepeal veidi puhata. Seejärel saatis Noa välja tuvi, kes tuli samuti mitu korda tagasi, kuni viimaks leidis endale kuskil mujal paiga, kuhu puhkama laskuda (1. Moosese 7:24—8:13).

Pole kahtlustki, et Noa aitas ka kõige süngematel aegadel kogu perel Jehoovale ustavaks jääda

Noa igapäevaelus olid vaimsed asjad äärmiselt tähtsal kohal. Võib kujutleda, kuidas pere sai korrapäraselt kokku, et koos palvetada ja rääkida oma taevasest isast, kes neid kaitses. Noa otsis Jehoovalt juhatust iga tähtsa küsimuse korral. Isegi siis, kui Noa nägi, et maa oli lõpuks „täiesti kuiv” — pärast enam kui aastat laevas —, ei päästnud ta ise valla laeva sissepääsu, et juhtida pere ja loomad laevast välja (1. Moosese 8:14). Ei, ta ootas märguannet Jehoovalt!

Perepead võivad tänapäeval sellelt ustavalt mehelt nii mõndagi õppida. Ta oli kohusetundlik, töökas, kannatlik ja kaitses kõiki, kes olid tema hoole alla usaldatud. Mis aga veelgi olulisem, ta pidas Jumal Jehoova tahet oma elus esmatähtsaks. Kui võtame neis valdkondades Noa usust õppust, teeme suure teene kõigile neile, keda armastame.

„MINE LAEVAST VÄLJA”

Viimaks andis Jehoova käsu, öeldes Noale: „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised ühes sinuga!” Nad täitsid käsku sõnakuulelikult ja kõik loomad järgnesid neile. Kuidas? Kas loomad tormasid kõik rüsinal välja? Muidugi mitte! Jutustuses öeldakse, et loomad „läksid laevast välja sugukondade kaupa” (1. Moosese 8:15—19). Laevast välja tulnud, tõmbasid Noa ja ta pereliikmed kopsud täis värsket mägiõhku, vaatasid üle Ararati mägede ning nägid enda ees laiumas puhastatud maad. Hiidtürannidest, vägivallast, mässulistest inglitest ja endisest kurjast inimühiskonnast polnud enam jälgegi. *  Inimkonnale anti võimalus alustada puhtalt lehelt.

Noa teadis, mida teha. Kõigepealt tahtis ta oma Jumalat tänada: ta ehitas altari ja tõi Jehoovale põletusohvriks mõned Jumala silmis puhtad loomad, keda oli laevas olnud igast liigist „seitse paari” (1. Moosese 7:2; 8:20). Kas Jehoovale meeldis, et Noa teda sel viisil kummardas?

Piibel annab selge vastuse: „Jehoova tundis meeldivat lõhna.” Valu, mida Jumal oli tundnud ajal, kui maa peal lokkas vägivald, asendus nüüd meeldiva tundega, kui ta nägi seda ustavat peret, kes oli otsustanud ka edaspidi tema tahet täita. Seda, et Jehoova ei oodanud neilt täiuslikkust, on näha sama salmi teisest osast: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1. Moosese 8:21). Mõtle, kuidas veel ilmnes Jehoova tegudest see, et ta oli inimestega kannatlik ja nende suhtes kaastundlik.

Jumal võttis maapinnalt ära needuse. Aadama ja Eeva mässu ajal oli ta neednud maa, muutes selle harimise ebatavaliselt raskeks. Noa isa Lemek oli pannud oma pojale nimeks Noa, mis ilmselt tähendab „puhkust” või „lohutust”, ja oli ennustanud, et tema poeg toob inimestele puhkust sellest needusest. Noa nägu võis rõõmust särama lüüa, kui ta mõistis, et see ennustus pidi tema silme all täide minema ja et maaharimine muutub märgatavalt lihtsamaks. Pole siis mingi ime, et Noast sai peagi põlluharija (1. Moosese 3:17, 18; 5:28, 29; 9:20).

Noa ja ta pere tulid laevast välja puhastatud maale

Samal ajal andis Jehoova kõigile Noa järeltulijatele selged ja lihtsad elujuhised, muu hulgas keelas ta teistelt elu võtta ja verd vääriti kasutada. Jumal sõlmis ka inimkonnaga lepingu. Ta tõotas, et ta ei hävita mitte kunagi enam kogu elu maa peal veeuputuse läbi. Selle tõestuseks lasi ta inimestel saada esimest korda osa erakordsest loodusnähtusest: vikerkaarest. Kuni tänase päevani on iga vikerkaar, mida me näeme, lohutav meeldetuletus sellest meie armastava Jumala tõotusest (1. Moosese 9:1—17).

Kui jutustus Noast oleks pelgalt väljamõeldis, olekski see võinud vikerkaarelooga lõppeda. Ent Noa oli päriselt olemas ja ta elu polnud sugugi meelakkumine. Kuna minevikus elasid inimesed palju kauem, elas see ustav mees veel 350 aastat ja järgnevad sajandid tõid ta ellu palju valu ja ahastust. Noa tegi ränga vea, kui jõi end ühel korral purju, kuid seda eksimust raskendas tema pojapoja Kaanani veel rängem patt — patt, mistõttu Kaanani pere palju kannatas. Noa elas piisavalt kaua, et näha, kuidas tema järeltulijad langesid selliste pattude küüsi, nagu seda olid Nimrodi päevil vohanud ebajumalateenistus ja vägivald. Samas oli Noa elus ka helgeid hetki. Näiteks oli ta selle tunnistaja, kuidas tema poeg Seem tubli usumehena oma perele eeskuju andis (1. Moosese 9:21—28; 10:8—11; 11:1—11).

Nii nagu Noal, tuleb meilgi raskustest hoolimata jääda ustavaks. Kui teised meie ümber ei arvesta tõelise Jumala tahtega või isegi lõpetavad tema teenimise, tuleb meil püsida Noa sarnaselt õigel teel. Jehoova hindab kõrgelt sellist ustavust. Sõnas ju Jeesus Kristus: „Kes lõpuni vastu peab, see päästetakse” (Matteuse 24:13).

^ lõik 17 Mõned on käinud välja mõtte, et Jumal hoidis veeuputuse ajal loomi mingis tardumusseisundis, mida võib võrrelda talveunega, vähendades loomade toiduvajadust. Kas see oli nii või teisiti, pidas Jumal oma sõna ning tagas kõigi laevasolijate turvalisuse ja ellujäämise.

^ lõik 22 Samuti polnud maa peal enam jälgegi algsest Eedeni aiast, mille uputusveed olid tõenäoliselt hävitanud. Kui nii, siis olid aia sissepääsu valvanud keerubid vabad naasma taevasse. Nende 1600 aastat kestnud töö oli lõpuks läbi (1. Moosese 3:22—24).