Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

„Hakkasin elu üle tõsiselt järele mõtlema”

„Hakkasin elu üle tõsiselt järele mõtlema”
  • SÜNNIAASTA: 1941

  • PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

  • TAUST: SUITSETAS JA KURITARVITAS ALKOHOLI

MINU MINEVIK.

Kasvasin üles Uus-Lõuna-Walesi kõrvalises väikelinnas Warialdas. See puhas ja rahulik linnake asub mitmepalgelises põllumajanduspiirkonnas, kus karjatatakse lambaid ja veiseid ning kasvatatakse teravilja ning muid põllusaadusi.

Olin pere kümnest lapsest vanim ja seetõttu läksin 13-aastaselt tööle, et aidata perele elatist teenida. Kuna mul oli vähe kooliharidust, leidsin tööd farmides. 15-aastaselt töötasin karjakasvatajana, taltsutades hobuseid.

Farmielul olid nii head kui ka halvad küljed. Mulle meeldis sealne töö ja keskkond. Mul oli tavaks istuda õhtuti lõkketule ääres, vaadata kuud ja tähistaevast ning nautida metsiku looduse lõhnu, mida tuulevinu minuni kandis. Mäletan, et mõtlesin selle peale, et peab olema keegi, kes on loonud kõik need imelised asjad. Paraku puutusin kokku ka halvaga. Kuulsin sageli, kuidas inimesed minu ümber ropendavad ning suitsu sai kerge vaevaga. Peagi suitsetasin ja vandusin alatasa.

18-aastaselt kolisin Sydneysse. Tahtsin minna sõjaväkke, aga vähese koolihariduse tõttu ei võetud mind vastu. Leidsin Sydneys tööd ja elasin seal ühe aasta. Sel ajal kohtasin esimest korda Jehoova tunnistajaid. Võtsin vastu kutse minna nende koosolekule ning mõistsin kohe, et nad õpetavad tõde Jumala kohta.

Peagi pärast seda aga otsustasin naasta maapiirkonda. Kolisin Goondiwindisse Queenslandis. Sain seal tööd, võtsin naise ja kahjuks hakkasin jooma.

Meile sündis kaks last. Pärast poegade sündi hakkasin elu üle tõsiselt järele mõtlema. Mulle meenus see, mida olin tunnistajate koosolekul Sydneys kuulnud, ning otsustasin, et mu elu peab muutuma.

 Leidsin ühe vana „Vahitorni”, kus oli Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroo aadress. Saatsin kirja, milles palusin abi. Üks lahke ja armas tunnistaja võttis minuga ühendust. Peagi hakkasin temaga Piiblit uurima.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Piiblit uurides mõistsin, et pean end kõvasti muutma. Üks piiblisalm, mis mind eriti puudutas, oli 2. Korintlastele 7:1. See salm ergutab meid: „Puhastagem ennast kõigest, mis saastab liha.”

Otsustasin suitsetamise ja joomisega lõpparve teha. Mul polnud neist harjumustest, mis olid aja jooksul sügavale juurdunud, kerge lahti saada. Kuid olin võtnud nõuks elada Jumalale meelepärast elu. Mulle oli ääretult suureks abiks piiblisalmis Roomlastele 12:2 toodud põhimõtte järgimine. Seal on kirjas: „Ärge enam muganduge nende asjade järgi, mis on iseloomulikud sellele ajastule, vaid muutuge teistsuguseks, uuendades oma meelt.” Mõistsin, et saamaks vabaks nende halbade harjumuste köidikust, tuleb mul muuta oma mõtteviisi ja suhtuda oma pahedesse nii nagu Jumal. Tänu Jumala abile õnnestuski mul suitsetamine ja joomine maha jätta.

„Mõistsin, et saamaks vabaks halbade harjumuste köidikust, tuleb mul muuta oma mõtteviisi”

Kõige raskem oli aga ropendamisest lahti saada. Teadsin Piibli soovitust, mis on kirjas Efeslastele 4:29: „Ükski vastik sõna ärgu tulgu teie suust.” Sellest hoolimata ei suutnud ma ropendamist kohe maha jätta. Mind aitas aga see, et mõtisklesin kirjakoha Jesaja 40:26 sõnade üle. Seal öeldakse tähistaeva kohta: „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!” Arutlesin endamisi, et kui Jumalal oli vägi luua määratu universum, mida mulle nii väga meeldis imetleda, siis kindlasti suudab ta ka mulle anda väe end muuta, et võiksin talle meeldida. Tänu rohketele palvetele ja järelejätmatutele püüetele suutsin viimaks oma keelt talitsema hakata.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Karjakasvatajana ei olnud mul kuigi palju võimalusi inimestega suhelda, sest farmides, kus töötasin, oli tavaliselt vähe inimesi. Ent tänu Jehoova tunnistajate koosolekutel antavale väljaõppele on mu väljendusoskus paranenud. Muu hulgas olen õppinud oskuslikumalt rääkima teistele head sõnumit Jumala valitsusest (Matteuse 6:9, 10; 24:14).

Viimased aastad on mul olnud rõõm teenida kogudusevanemana. Pean seda suureks auks, et saan kaaskristlasi eri viisidel aidata. Suurimaks õnnistuseks pean aga seda, et saan Jehoovat teenida koos oma ustava ja kalli naise ning toredate poegadega.

Olen Jehoovale tänulik, et ta on andnud mulle, vähese kooliharidusega inimesele, võimaluse saada temalt õpetust (Jesaja 54:13). Nõustun kogu südamest mõttega kirjakohas Õpetussõnad 10:22: „See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks.” Tahame perega Jehoovat üha paremini tundma õppida ja teda terve igaviku vältel teenida.