Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui „murtud ja purukslöödud süda” otsib andestust

Kui „murtud ja purukslöödud süda” otsib andestust

 Saa Jumalaga lähedaseks

Kui „murtud ja purukslöödud süda” otsib andestust

2. SAAMUELI 12:1–14

ME KÕIK patustame palju kordi. Ükskõik kui kahju meil ka poleks, võime mõelda: kas Jumal kuuleb mu siiraid kahetsuspalveid? Kas ta andestab mulle? Piiblis on kirjas lohutav tõde: kuigi Jehoova ei suhtu patustamisse kunagi ükskõikselt, on ta valmis kahetsevale patustajale andestama. See tuleb selgelt esile muistse Iisraeli kuninga Taaveti juhtumist, mis on kirjas 2. Saamueli raamatu 12. peatükis.

Kujuta ette järgnevat. Taavet on süüdi tõsistes pattudes. Ta rikkus Batsebaga abielu, ja kui püüded oma pattu varjata liiva jooksid, korraldas ta Batseba abikaasa surma. Taavet vaikis oma tegudest, jättes endast mitme kuu jooksul süütu inimese mulje. Kuid Jehoova nägi kõike. Ta nägi Taaveti patte, ent ka seda, et Taavet võib kahetseda (Õpetussõnad 17:3). Mida Jehoova teeb?

Jehoova saadab Taaveti juurde prohvet Naatani (salm 1). Püha vaimu juhtimisel pöördub Naatan kuninga poole taktitundeliselt, teades, et ta peab valima oma sõnu hoolikalt. Kuidas kõrvaldada Taaveti silmilt enesepettuse loor ja aidata tal näha, kui rängalt ta on patustanud?

Naatan jutustab loo, mis kindlasti puudutab selle endise karjase südant ja välistab nõnda Taaveti eneseõigustuse. See räägib kahest mehest, rikkast ja vaesest. Rikkal mehel oli „palju lambaid ja veiseid”, kuid vaesel oli „üksainus pisuke utetall”. Siis aga külastas rikast meest teekäija. Et talle süüa valmistada, võttis rikas vaese mehe ainukese utetalle, selle asemel et võtta üks oma lammastest. Ilmselt mõeldes, et see lugu on tõestisündinud, pahvatab Taavet vihaselt: „Mees, kes seda tegi, on surmalaps!” Miks? „Sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud,” selgitab Taavet (salmid 2–6). *

Naatani mõistulugu on saavutanud oma eesmärgi. Tegelikult on Taavet iseenda süüdi mõistnud. Nüüd ütleb Naatan talle otse: „See mees oled sina!” (Salm 7.) Kuna Naatan räägib Jumala nimel, on selge, et Taaveti teod on puudutanud Jehoovat isiklikult. Jumala seadust rikkudes on Taavet olnud lugupidamatu Jumala kui seaduseandja vastu. „Sa oled mind põlanud,” ütleb Jumal (salm 10). Kui noomitus torkab valusalt Taaveti südant, tunnistab ta: „Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” Naatan kinnitab Taavetile, et Jehoova andestab talle, kuid Taavetil tuleb kogeda oma tegude tagajärgi. (Salmid 13, 14.)

Kui Taaveti patt oli päevavalgele tulnud, komponeeris ta laulu, mis Piibli Lauluraamatus kannab numbrit 51. Selles valas Taavet välja oma südame, ilmutades sügavat kahetsust. Patustades oli Taavet põlanud Jehoovat. Ent kui süütundest rusutud kuningas koges Jehoova imelist andeksandi, võis ta öelda: „Murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Laul 51:19.) Raske on leida sõnu, mis paremini lohutaksid kahetsevat patustajat, kes otsib Jehoova halastust.

[Allmärkus]

^ lõik 4 Lambatalle valmistamine teekäijale oli külalislahkuse märk. Kuid lamba vargus oli kuritegu, mille eest tuli neljakordselt tasuda (2. Moosese 21:37). Taaveti silmis tegutses rikas mees halastamatult, kui võttis talle endale. Sel moel jättis ta selle vaese mehe ilma loomast, kes oleks võinud anda perele piima ja villa ning kelle abil oleks mees võinud soetada koguni lambakarja.