Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas sa tead?

Kas sa tead?

 Kas sa tead?

Millised eelised ja kohustused kaasnesid esmasünniõigusega?

Juba nii ammu kui patriarhide ajal oli Jumala teenijate seas tavaks anda mehe esmasündinud pojale erilised õigused. Isa surma korral läksid perekonnapea kohustused vanimale pojale. Ta hoolitses pere eest ja oli autoriteediks neile pereliikmetele, kes samas leibkonnas elasid. Samuti esindas esmasündinud poeg perekonda Jumala ees. Kuigi kõik pojad said pärandi, sai esmasündinu tähtsaima osa. Võrreldes omandiga, mida teised pojad võisid pärida, sai esmasündinu kahekordse määra.

Patriarhide päevil võis vanim poeg oma esmasünniõigusest ka loobuda. Näiteks Eesav müüs selle oma nooremale vennale (1. Moosese 25:30–34). Jaakob andis oma esmasündinud poja Ruubeni õigused Joosepile. Ruuben minetas need ebamoraalse käitumise tõttu (1. Ajaraamat 5:1). Ent kui mehel oli rohkem kui üks naine, siis Moosese Seaduse järgi ei võinud ta ühe naise esmasündinud poja eeliseid anda teise naise esmasündinud pojale vaid sel põhjusel, et ta teist naist rohkem armastas. Isa pidi tunnustama õigust, mis seaduspäraselt kuulus tema esmasündinule (5. Moosese 21:15–17).

Miks kirjatundjad ja variserid kandsid oma käel ja laubal seadusekatkeid sisaldavaid karbikesi?

Jeesus kritiseeris oma religioosseid vastaseid, kirjatundjaid ja varisere, et nad „laiendavad karbikesi, mida nad kannavad enda kaitseks” (Matteuse 23:2, 5). Neisse religioossetesse gruppidesse kuulujad sidusid oma laubale väikse musta ruudu- või ristkülikukujulise nahkkarbikese. Samuti sidusid nad selle oma käsivarre ümber, nii et see jäi käe siseküljele südame lähedale. Nende karpide sees olid katked Pühakirjast. Komme kanda piiblitsitaate sisaldavaid karbikesi, mida tuntakse ka nimetusega fülakteerion, sai alguse iisraellastele antud juhtnööri sõnasõnalisest tõlgendusest, milles Jumal ütles: „Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! ... Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel!” (5. Moosese 6:6–8). Pole täpselt teada, millal fülakteerionide kandmise tava alguse sai, kuid enamik õpetlasi arvab, et see toimus kolmandal või teisel sajandil e.m.a.

Jeesus kritiseeris seda kommet kahel põhjusel. Esiteks: kirjatundjad ja variserid suurendasid enda fülakteerioneid, et oma vagadusega muljet avaldada. Teiseks: nad arvasid ekslikult, et sellised kirjakohti sisaldavad karbikesed on kui amuletid, mis neid kaitsevad. Kreeka sõna phylakterion, mida mittepiibellikus kirjanduses kasutatakse nende karbikeste kohta, võib tõlkida „eelpost”, „kindlustus” või „kaitsevahend”.