Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas Piibel on Jumala Sõna?

Kas Piibel on Jumala Sõna?

„Kogu pühakiri on Jumala inspireeritud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, distsiplineerimiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti kompetentne, täielikult varustatud igaks heaks tööks.” (2. TIMOTEOSELE 3:16, 17)

NEED võimsad sõnad ütles apostel Paulus Piibli ületamatu väärtuse kohta. Ta pidas muidugi silmas just seda osa Piiblist, mis tema ajal oli olemas ning millele mõnikord viidatakse kui Vanale Testamendile. Kuid üldiselt võttes kehtivad need sõnad kõigi Piibli 66 raamatu kohta, kaasa arvatud nende, mis Jeesuse ustavad jüngrid kirjutasid meie ajaarvamise esimesel sajandil.

Kas sa pead Piiblit sama väärtuslikuks kui apostel Paulus? Kas sa usud, et Piibli kirjutajad said tõesti Jumalalt inspiratsiooni? Esimese sajandi kristlased uskusid. Tõelised kristlased usuvad seda tänini. Näiteks 14. sajandi Inglise vaimuliku John Wycliffe’i jaoks oli Piibel „tõe vääramatu mõõdupuu”. Kommenteerides Pauluse sõnu ülaltoodud tsitaadis, ütleb „The New Bible Dictionary”, et jumalik „inspiratsioon on järelikult garantiiks, et kõik Piiblis kirjasolev on tõde”.

Muutunud hoiakud Piibli suhtes

Viimasel ajal on aga usk Piibli usaldusväärsusse kahanenud. Käsiraamat „The World’s Religions” märgib, et „teoorias tunnustavad kõik kristlased [siiani] Piiblit oma autoriteedina, mis juhib nende tegusid ja kujundab nende tõekspidamisi”. Kuid  tegelikkuses ei pea see enam paika. Paljude arvates ei ole Piibel midagi rohkemat kui „mitteusaldusväärne inimeste pärimus”. Ehkki tunnustatakse, et Piibli kirjutajatel oli tugev usk, peetakse neid siiski vaid ekslikeks inimesteks, kes püüdsid selgitada sügavaid vaimseid tõdesid, kuid kel polnud teadmisi ega arusaamist, mis meil on nüüdisajal.

Tänapäeval lasevad õigupoolest väga vähesed Piiblil oma mõtteid ja tegusid suunata. Näiteks, kui sageli võib kuulda inimesi ütlemas, et Piibli moraalinormid on lihtsalt iganenud ja ebapraktilised? Paljud ei suhtu Piibli seadustesse ja põhimõtetesse kuigi tõsiselt või koguni ignoreerivad neid täielikult, kui see tundub otstarbekas. Mõned nime poolest kristlased eiravad jultunult Piibli seisukohta hooruse, abielurikkumise, ebaaususe ja liigjoomise osas (1. Korintlastele 6:9, 10).

Miks see nii on? Ühe põhjuse tõi 20. sajandi alguses välja arheoloog Charles Marston oma raamatus „The Bible Is True”. Ta ütles, et liiga kiiresti ja „vastuvaidlemata võeti omaks paljud meie aja kirjameeste spekulatsioonid”, mis seadsid kahtluse alla Piibli usaldusväärsuse. Kas see võib olla nii ka tänapäeval? Kuidas tuleks suhtuda õpetlaste hinnangutesse ja teooriatesse, mis õõnestavad usaldust Piibli vastu? Vaadakem, mida räägib selle kohta järgmine artikkel.