Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Pilvedesse mähkunud korallriff

Pilvedesse mähkunud korallriff

 Kiri Paapua Uus-Guineast

Pilvedesse mähkunud korallriff

KELL näitab viis. Laes Paapua Uus-Guineas on lämbe teisipäeva varahommik. Valmistume koos abikaasaga minema Lengbatisse, mis asub kõrgel Mount Rawlinsonil Morobe provintsis, et külastada sealset Jehoova tunnistajate gruppi.

Lend neljaistmelise ühemootorilise väikelennukiga kestab kõigest pool tundi. Sageli istun selliste lendude ajal piloodi kõrval ja lennukimürinat trotsides vestleme temaga peamikrofoni kaudu. Piloot osutab meie ees oleva armatuurlaua mõõdikutele ja seadmetele ning selgitab nende otstarvet. Ta naljatleb, et kui temaga peaks midagi juhtuma, tuleb mul juhtimine üle võtta. Kohe meenub mulle ühe teise Jehoova tunnistajast reisiva ülevaataja kogemus siinsamas Paapua Uus-Guineas. Kord kaotas piloot lennu ajal teadvuse. Lennuk tiirutas õhus autopiloodi peal seni, kuni piloot lõpuks teadvusele tuli ja suutis maanduda. Õnneks sujub meie lennureis, ilma et midagi erilist juhtuks.

Lendame parajasti paralleelselt mäeahelikuga, kui äkitselt sööstame läbi pilveprao ning möödume mäetipust kõigest 100 meetri kõrguselt. Meie ees laiub Lengbati küla, mille kobaras koos asuvad majad on ehitatud tihnikus leiduvatest materjalidest ning katused paksust rohukihist. Üle maandumisplatsi lennates kontrollib piloot selle seisundit ning vaatab, ega lapsed seal jalgpalli ei mängi. Samuti püüab ta märgata, kas sead pole vahepeal platsil maad sonkinud. Ta võtab kursi taas oru poole ja sõnab: „Tundub, et kõik on korras, üritame maanduda.” Pöörame ringi ja laskume lühikesele rajale, mille kohalikud külaelanikud on mäenõlvale raiunud ning hiljuti uuesti katnud korall-lubjakiviga, mis on lähedalolevast mäest lahti murtud ja purustatud.

Eelnevatel siinoldud kordadel olen vaadanud korall-lubjakiviseina ja mõelnud, kui vana see mäeahelik küll on. Võib vaid ette kujutada, millised võimsad jõud lükkasid selle sadu kilomeetreid pika endise korallrifi ookeanist üles nelja kilomeetri kõrgusele! Astume lennukist välja ja seisame pilvedesse mähkunud korallrifil.

Nagu alati, jooksevad külaelanikud läheneva lennuki hääle peale igalt poolt kokku. Kui piloot seiskab mootori, näen, kuidas üks mees rahvahulgast suundub meie poole. Tema nimi on Zung ning ta on üks neist, kes hoolitseb siinse grupi iganädalase õppeprogrammi  eest, mida korraldavad Jehoova tunnistajad kõikjal maailmas. Külaelanikud tunnevad teda kui hea moraaliga, ausat ja usaldusväärset meest. Ta möönab, et muutis oma endist käitumist, kui hakkas Piibli põhimõtteid rakendama. Pärast tervitamist ja kätlemist liigume koos Zungi ja teiste tunnistajatega mööda väikest teed mäest alla. Noored järgnevad meile ja vaidlevad häälekalt, kes saab meie seljakotte tassida.

Jõuame väikese puumaja juurde, mille kohalikud Jehoova tunnistajad ehitasid reisivale ülevaatajale, kes neid iga poole aasta tagant külastab. Kuigi Paapua Uus-Guinea on troopikamaa, läheb siin päris jahedaks, kuna asume merepinnast kõrgel. Õhtuti, kui läidame petrooleumilambi, võib tihti näha, kuidas pilved – mis on pärastlõunal alt orust aeglaselt ülespoole tõusnud – tungivad suurtest põrandalaudade vahelistest pragudest tuppa. Tundub natuke veider võtta sooja saamiseks ümber paks jope ja tõmmata jalga teksad, kuna kõigest mõni tund tagasi pani ranniku troopikakuumus meid higist nõretama.

Üks siitkandi mees uuris Laes 1980-ndate keskpaigas Jehoova tunnistajatega Piiblit. Kodukülla naastes ehitas ta abilistega väikese koosolekupaiga, mille üle nad olid väga uhked. Kuid kohalik luteri kiriku õpetaja oma toetajatega põletas selle maatasa. Süütajad kuulutasid uhkelt, et see on ainult luterlaste piirkond. Ent jätkuvast vastupanust hoolimata on tunnistajad pärast seda ehitanud teise koosolekupaiga ja nende arv on pidevalt kasvanud, nii et praegu on seal umbes 50 innukat hea sõnumi kuulutajat. Mõni, kes varem tunnistajate tööle vastu seisis, on nüüd ise agar Jehoova teenija.

Praegusel ajal võtab suur osa külaelanikke meelsasti tunnistajaid vastu, kes räägivad neile Piiblist. Kuigi vähesed seal külas oskavad lugeda, on enamik kohalikke tunnistajaid lugema õppinud, et teistega Piibli sõnumit jagada. Iga nädal käib nende kuningriigisaalis koosolekutel kuni 200 inimest.

Külas pole elektrit. Õhtuti oleme kõik tule ümber majas, kus valmistatakse toitu. Koos me sööme, räägime ja naerame. Rõõm Jehoova teenimisest on selgelt näha meie sõprade naeratavatel nägudel, mis säravad tule hämaras valguses. Lõpuks, kui aeg on juba hiline, võtavad mõned tulest bombom’i ehk leegitseva palmilehe, lootuses, et see põleb piisavalt aeglaselt ning valgustab mingil määral nende koduteed läbi tihniku.

Kõndides tagasi oma maja poole, paneme tähele, kui vaikne siin on. Meid ümbritsevad loodushääled. Enne magamaminekut heidame veel viimase pilgu selgesse öötaevasse ja tunneme imestust, kui rohkelt tähti võib siin kandis näha.

Nädal on möödunud kiiresti ja homme ootab meid ees tagasilend. Veel üks karge öö Lengbati pilvede rüpes ja naasemegi rannikupiirkonda, kus valitseb kuumus ja niiskus.