„Jumalaema austamine sai uue hoo, kui ... paganate hulgad kirikusse voolasid. ... Nende [kristlusse pöördunud paganate] jumalakartlikkust ja usulist mõtlemist oli aastatuhandete jooksul kujundanud emajumalanna ja jumaliku neitsi kultus.” („The New Encyclopædia Britannica”, 1988, 16. kd, lk 326, 327.)

„Sinu üsas eostub laps ja sa sünnitad poja ning pead panema talle nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda hakatakse hüüdma Kõigekõrgema Pojaks ... Seepärast hüütaksegi teda, kes sünnib, pühaks, Jumala Pojaks” (Luuka 1:31–35).

See kirjakoht ütleb selgelt, et Maarja oli Jumala Poja, mitte aga Jumala enda ema. Kuidas olekski ta saanud kanda oma üsas kedagi, keda isegi taevad ei mahuta? (1. Kuningate 8:27.) Maarja ise ei väitnud end kunagi olevat Jumala ema. Just kolmainuõpetus oli see, mis külvas segadust Maarja isiku suhtes. Efesose kirikukogul aastal 431 kuulutati Maarja „jumalasünnitajaks” (kr theotokos) ehk „jumalaemaks”, millega sillutati teed Maarja kultusele. Efesose linn, kus see kirikukogu peeti, oli sajandeid olnud viljakusjumalanna Artemise kummardamise keskus.

Nii juhtuski, et „taevast mahalangenud” Artemise kuju kummardamise paljud aspektid, näiteks rongkäigud, võeti Maarja kultusesse üle (Apostlite teod 19:35). Tasapisi kinnitas kristluses kanda uus tava: Maarja kujude ja üldse pühakujude kasutamine jumalateenimisel.

Vaata võrdluseks piiblitekste: Matteuse 13:53–56; Markuse 3:31–35; Luuka 11:27, 28