Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Üks eksiarvamus viib teiseni

Üks eksiarvamus viib teiseni

”VAADAKE ette,” kirjutas apostel Paulus kristlastele 1. sajandi teisel poolel. Mille eest ta neid hoiatas? Ta jätkas: ”Et keegi ei võtaks teid saagiks filosoofia ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste traditsioonidele” (Koloslastele 2:8).

Vaatamata Pauluse hoiatusele hakkasid mõned kristlased 2. sajandi keskpaiku selgitama oma tõekspidamisi filosoofidelt laenatud mõistete abil. Miks nad seda tegid? Nad tahtsid pälvida tunnustust Rooma impeeriumi haritlaste silmis ja sel moel rohkem inimesi usule võita.

Üks kuulsamaid noist kristlastest oli Justinus Märter. Ta uskus, et Jumala Eesträäkija oli end kreeka filosoofidele ilmutanud ammu enne, kui ta Jeesusena maa peale tuli. Justinuse ja ta mõttekaaslaste arvates tegi just filosoofia ja mütoloogia panus kristlusesse selle usundi tõeliselt universaalseks.

Justinus Märtri tõlgendus kristlusest leidis hulgaliselt poolehoidjaid. Kuid üks eksiarvamus viis teisteni ja selle tulemusena kujunes välja õpetus, mida tänapäeval üldiselt peetakse kristlikuks. Et jõuda tõe jälile, võrdle järgmisi väljavõtteid teatmeteostest sellega, mis on kirjas Piiblis eneses.