Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jumala tahte täitmine on mulle alati rõõmu toonud

Jumala tahte täitmine on mulle alati rõõmu toonud

 Jumala tahte täitmine on mulle alati rõõmu toonud

Jutustab Bill Yaremchuk

Märtsis 1947, mõni nädal pärast tollal New Yorgi osariigis South Lansingis asuva Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 8. kursuse lõpetamist, olin teel kaugele Singapuri, kuhu mind oli määratud.

MINU teenistuskaaslaseks sai Dave Farmer, kes oli samuti pärit Kanadast ning lõpetanud Gileadi kooli 7. kursuse. Asusime Californiast San Franciscost teele endise sõjalaeva „Marine Adderi” pardal.

Esimene peatus Idamaades oli Hong Kongis. Seal nähtu rabas meid jalust. Kõikjal oli näha Teise maailmasõja jälgi – teede ääres lebasid nälgivad inimesed ning tundus, et nad on kohe suremas. Naasime kiiresti laevale ning suundusime Filipiinide pealinna Manilasse.

Sealgi nägime sõja kohutavaid tagajärgi. Sadamas vedelesid kõikjal liitlasvägede poolt põhja lastud laevade mastid ning ümberringi valitses tohutu vaesus. Kohtusime mõnede Jehoova tunnistajatega, kes viisid meid kuningriigisaali. Hoolimata raskustest olid meie usukaaslased ikkagi rõõmsad.

Meie järgmiseks peatuskohaks oli Batavia (praegu Jakarta) Indoneesias. Kuna käimas oli kodusõda ning läheduses toimus lahing, ei lastud meid maale. Kui suundusime edasi Singapuri poole, mõtlesin, et mis meid küll seal ees ootab ja kas see ongi kõik, mis on alles jäänud eksootilistest Idamaadest, millest reisibrošüüridest lugenud olime.

Mõne päeva pärast olid mu kõhklused minema pühitud. Järgnevad sündmused kinnitasid, et meie teenistust toetab Jumal.

„Maale lubatud”

Umbes kuu pärast San Franciscost lahkumist randus meie laev Saint Johni saarel, kus laevad pidid ootama luba Singapuri sadamasse sisenemiseks. Pardale tulid immigratsiooniametnikud, et selgitada reisijatele mõningaid formaalsusi, ning meie passi löödi tempel „Maale lubatud”. Hommikul jõudis laev sadamasse. Kui laevaametnik oli kontrollinud meie dokumendid, läksime maale.

Järgmisel hommikul naasime kaile, et jätta hüvasti kaasmisjonäridega, kellega koos olime reisinud. Nemad jätkasid teekonda Indiasse ja Tseilonisse (praegu Sri Lanka).  Kui laevakapten meid nägi, tuli ta alla kaile ning karjus vihaselt, et me ei tohiks maal olla. Merel oli immigratsiooniametnik härra Haxworth andnud kaptenile käsu, et me ei tohi sadamasse jõudes laevalt lahkuda. Ei meie ega ka laevaametnik, kes meid maale oli lubanud, teadnud sellest keelust midagi.

Kui meid viidi härra Haxworthi juurde, võttis ta meid vastu väga vihasena. Ta karjus meie peale ja ütles, et meil pole lubatud Singapuri siseneda. Kuna meie ei teadnud sellest keelust midagi, näitasime talle oma passe, kus oli tempel „Maale lubatud”. Ta krahmas meilt suure vihaga passid käest ning tõmbas need sõnad maha. Kuid laev oli juba lahkunud. Meie passid jäid tema kätte terveks aastaks, ning kui ta need lõpuks tagastas, oli seal uus tempel „Maale lubatud”.

Viljakas teenistus Singapuris

Kui me 1947. aastal Singapuri jõudsime, oli seal vaid üks Jehoova tunnistaja, Joshua. Ta oli täisajaline hea sõnumi kuulutaja, pioneer, kuni oma surmani 1970-ndate alguses. Ent varsti hakkasid ka need, kes õppisid Piibli tõde, seda teistele jagama. Nägime, et Jehoova vastas meie palvetele, et oleks rohkem töötegijaid (Matteuse 9:37, 38).

Kui ametnik Haxworth oli 1949. aastal pikalt Inglismaal puhkusel, saabus Singapuri kuus misjonäri, kes olid lõpetanud Gileadi kooli 11. lennu. Vahepeal pidi aga Dave, kes oli olnud mitu aastat mu misjonikaaslane, terviseprobleemide tõttu Singapurist lahkuma. Ta emigreerus Austraaliasse, kus ta teenis ustavalt kuni oma surmani aastal 1973. Uute misjonäride seas  oli ka Aileen Franks, kellega ma aastal 1956 abiellusin.

Aastate jooksul uurisime Piiblit paljudega, kes said koos oma lastega Jehoova tunnistajaks. Veel praegugi on mõned neist välismaisel kuulutustööpõllul täisajalised teenijad. Üks tore abielupaar, kellega hakkasime 1950-ndatel Piiblit uurima, oli Lester ja Joanie Haynes. Nad olid pärit Ameerikast, kuid elasid Singapuris. Nad edenesid kiiresti ning pärast Ühendriikidesse naasmist lasid end ristida. Lester ja Joanie on olnud väga aktiivsed kuulutajad ning aidanud paljudel, sealhulgas oma kolmel lapsel, saada Jehoova tunnistajaks.

Joanie kirjutas: „Kui mõtlen tagasi sellele aastale Singapuris, siis tunnen, et see muutis meie elu täielikult. Kui sa poleks meid „lapsendanud”, rändaksime ikka veel maailmas ringi. Mul on nii hea meel, et just sina õpetasid Lesterile tõde, kuna nii oli tal algusest peale õpetaja, kes istutas temasse armastuse Jehoova ja meie kristliku vennaskonna vastu. See armastus on temas tänini.”

Jätkame teenistust Singapuris kolmekesi

Aasta 1962 tõi meie ellu ootamatu pöörde. Perearst teatas Aileenile, et see ootab last. Soovisime jätkata misjonitööd, aga kuidas seda lapse kõrvalt teha? Nathan Knorr, kes juhtis tol ajal Jehoova tunnistajate ülemaailmset tegevust, kirjutas mulle ning soovitas otsida ilmalikku tööd, et võiksime jääda Singapuri. See osutus väga raskeks.

Enamik välismaalasi töötas välisfirmade juhtidena. Mul polnud mingit ärialast kogemust, kuna olin umbes 23 aastat tagasi kohe pärast kooli lõpetamist alustanud täisajalist teenistust. Maksin ühele Londoni tööbüroole, et nad koostaksid minu kohta töö- ja elulookirjelduse, kus oli märgitud, et olen töötanud usuõpetajana välisriigis, ning nad saatsid selle paljudele Singapuris tegutsevatele rahvusvahelistele firmadele.

Sain muudkui vastuseid „Kahjuks pole meil pakkuda tööd teie kvalifikatsiooniga inimesele”. Nad arvasid, et mul on liiga palju kogemusi. Kuud möödusid ning meile sündis tütar Judy. Vend Knorr külastas Singapuri ning käis mu naist ja tütart haiglas vaatamas. Ta lubas, et võime elada misjonikodus nii kaua, kuni ma tööd leian.

Mõned kuud hiljem leidsin tööd ühe rahvusvahelise lennukompanii müügiesindajana. Tulime vaevu ots otsaga kokku. Kaks aastat hiljem palkas mind üks Ühendriikide lennufirma ning maksis mulle kaks korda rohkem. Lõpuks leidsin oma koha turisminduses ning sain seega pühendada rohkem aega perele ja kristlikule teenistusele.

Seadsime Jehoova teenimise oma elus kesksele kohale. Seetõttu oli mul Jehoova organisatsioonis palju ülesandeid. Aileen alustas uuesti pioneeritööd. Kuningriigi kuulutustöö edenes Singapuris hästi. 1960-ndate aastate keskpaiku ostsime kesklinnas heas korras kahekorruselise hoone, millest sai kuningriigisaal, kus kogunes neli kogudust.

Meie töö keelustatakse

Peagi aga hakkasid silmapiirile tõusma sünged vastupanupilved. 14. jaanuaril 1972 läksime nagu tavaliselt kuningriigisaali koosolekule. Ent värav oli keti ja tabaga suletud. Juuresolevalt sildilt võisime lugeda, et Singapuri Jehoova tunnistajate kogudus on ametlikust registrist kustutatud. Meie töö oli keelustatud. *

Kuningriigisaali sulgemine ei peatanud  Jehoova teenimist. Mul aga mõlkus meeles küsimus, et mis on Jehoova tahe meie pere suhtes. Arutlesin, et kui meid peaks maalt välja saadetama, pole meil enam võimalik Singapuri tagasi tulla ja sõpru külastada. Niisiis küsisin oma firmajuhilt, kas võiksin töötada Malaisias Kuala Lumpuris, kuna siis oleks meil võimalik raskusteta Singapuri tulla. Minu üllatuseks pakkus ta mulle Kuala Lumpuri büroos juhi kohta, millega oleks kaasnenud kahekordne palgatõus ja muud hüved.

Mõtlesin, et kas see on ikka Jehoova tahe, et kolime ära Singapurist ja oma sõprade juurest. Palvetasime selle pärast Jehoova poole. Jõudsime järeldusele, et Jehoova oli see, kes meid siia tõi. Niisiis otsustasime, et jääme Singapuri. Mu ülemus ei suutnud uskuda, et loobun sellisest tulusast pakkumisest.

Elu ja Jehoova teenimine keelu all oli päris närvesööv, kuna meid varitses pidevalt arreteerimise ja vangistamise oht. Tuli ette olukordi, mil tajusime, kui tõesed on sõnad kirjakohas Laul 34:8: „Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad!”

Uus ülesanne

Aastal 1993, pärast rohkem kui 46 aastat Singapuris, paluti meil kolida Uus-Meremaale, kus teenistus oli pingevabam ja muretum. Mõistagi oli kurb lahkuda oma kallitest sõpradest, keda armastasime nii väga. Kuid meile andis jõudu teadmine, et nende usk on rajatud tugevale alusele ning seda on tehtud tulekindlatest materjalidest. See võimaldas neil seista katsumustes kindlalt ning nad on siiani vastu pidanud (1. Korintlastele 3:12–14).

Oleme olnud nüüdseks Uus-Meremaal rohkem kui 14 aastat ning hoolimata kõrgest east tunneme ikka rõõmu teenistusest eripioneeridena. Kaks minu venda – 94-aastane Mike ja 90-aastane Peter – teenivad siiani ustavalt Jehoovat Kanadas.

Meie tütar Judy kolis aastal 1998 tagasi Idamaadesse ning teenis seal mõned aastad. Ühes oma kirjas ütles ta: „Kui tänulik ma olen iga päev Jehoovale, et saan siin teenida. Samuti olen tänulik teile, et olete mind armastusega õpetanud ning toonud ohvreid ja toote veelgi, et see kõik oleks võimalik.” Aastal 2003 kolis ta Uus-Meremaale tagasi, et meie eest hoolitseda. *

Oleme tänulikud Jehoovale, et meie olud võimaldasid meil vastata Issanda kutsele, et vaja on rohkem lõikustöölisi. See on toonud meile nii palju rõõmu. Kui vana maailm kaob, mis Piibli järgi kindlasti juhtub, võime tunda rõõmu Jumala imelise tõotuse täitumisest: „Kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17).

[Allmärkused]

^ lõik 25 Vaata „Vahitorni” 1. juuni 1972, leheküljed 341–349 (inglise keeles).

^ lõik 32 Aileen suri 24. jaanuaril 2008, kui seda artiklit ette valmistati.

[Pilt lk 29]

Joshua oli ainus Jehoova tunnistaja Singapuris, kui me sinna aastal 1947 saabusime

[Pilt lk 29]

Dave Farmeriga Hong Kongis aastal 1947, kui olime teel Singapuri

[Pilt lk 29]

Aileeniga aastal 1958

[Pilt lk 31]

Tütre Judyga

[Allikaviide]

Kimroy Photography

[Pildi allikaviide lk 28]

Kimroy Photography