Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 ELULUGU

Saavutasin rahu Jumala ja oma emaga

Saavutasin rahu Jumala ja oma emaga

„MIKS sa ei taha kummardada oma esivanemaid?” küsis mu ema. „Kas sa ei mõista, et tänu nendele oled sa olemas? Kas pole sa neile tänulik? Kuidas sa võid heita kõrvale tavad, mida on edasi antud põlvest põlve? Kui sa keeldud austamast meie esivanemaid, siis sa justkui ütled sellega, et meie usk ei kõlba kuhugi!” Seejärel ema murdus ja hakkas nutma.

Nõnda kõnelda polnud sugugi minu ema moodi. Pealegi oli ta ise korraldanud, et minuga hakataks Piiblit uurima, kuigi ta tegi seda ettekäändel, et ise uurimisest ära öelda. Ma olin alati olnud talle sõnakuulelik ja nüüd oli mul raske talle mitte kuuletuda. Ent seekord oli mulle tähtsam olla meelepärane Jehoovale. Ilma Jehoova toetuseta poleks ma seda suutnud.

SAAN KRISTLASEKS

Nagu enamik jaapanlasi, olime ka meie budistid. Kuid vaid paar kuud piibliuurimist Jehoova tunnistajatega veenis mind, et Piiblis on kirjas tõde. Saanud teada, et mul on olemas taevane isa, soovisin väga teda tundma õppida. Arutasime emaga rõõmsalt mõtteid, mida olin teada saanud. Hakkasin ka pühapäeviti kuningriigisaalis koosolekul käima. Kui mu teadmised Piiblist kasvasid, ütlesin emale, et ma ei järgi enam budistlikke tavasid. Äkitselt tema suhtumine muutus. Ta ütles: „Kui peres on keegi, kes ei armasta oma esivanemaid, on see häbiplekk tervele perele.” Ta nõudis, et lõpetaksin piibliuurimise ja koosolekutel käimise. Ma ei suutnud uskuda, et mu ema nõuaks midagi sellist! Ta oli nagu ümber vahetatud.

Efeslastele kuuendast peatükist sain teada, et Jehoova ootab minult kuulekust oma vanematele. Ka mu isa asus ema poolele. Algul mõtlesin, et kui ma kuulan neid, siis kuulavad nemad mind ja rahu meie peres taastub. Samal ajal olid mul koolis tulemas eksamid ja ma pidin nendeks valmistuma. Nii ma siis otsustasin, et püüan kolm kuud neile meele järele olla, kuid samas lubasin Jehoovale, et pärast seda hakkan jälle käima koosolekutel.

Minu otsus oli halb kahel põhjusel. Esiteks, kuigi ma arvasin, et kolme kuu jooksul minu tunded Jehoova vastu ei muutu, jäin ma hoopis vaimselt nälga ja triivisin temast eemale. Teiseks, mu ema ja isa ei teinud mingeid järeleandmisi,  vaid püüdsid mind veel jõulisemalt Jehoova teenimisest eemale hoida.

VASTUSEIS JA ABI

Kuningriigisaalis olin kohtunud paljudega, kes kogesid pere vastuseisu. Nad julgustasid mind, et Jehoova annab mulle jõudu. (Matt. 10:34–37.) Usukaaslased kinnitasid mulle, et mina olen oma perele sillaks, mis võib viia nad päästeni. Seepärast hakkasin südamest palvetama, et Jehoova õpetaks mind temale toetuma.

Minu pere osutas mulle vastuseisu mitmel moel. Ema püüdis mind mõjutada nii palumise kui ka veenmisega. Mina tavaliselt lihtsalt vaikisin. Kui hakkasin kaasa rääkima, läks vestlus tihti tuliseks, sest kumbki üritas vaid oma õigust tõestada. Oleksin pidanud rohkem arvestama ema tunnete ja uskumustega, see oleks ehk õhkkonda leevendanud. Vanemad andsid mulle rohkem majapidamistöid teha, et mind koduseinte vahel hoida. Mõnikord jälle ei lasknud nad mind majja sisse või ei jätnud mulle midagi süüa.

Ema otsis abi ka teistelt. Näiteks pöördus ta minu õpetaja poole, kes jäi aga erapooletuks. Ta viis mind ka oma töökohta ülemuse juurde, et see veenaks mind selles, kui tühised on kõik religioonid. Kodus helistas ta meie sugulastele ja palus neilt pisarsilmil abi. See ärritas mind, kuid koosolekul innustasid kogudusevanemad mind mõtlema sellele, kui paljudele inimestele ema niimoodi toimides tahtmatult tunnistust annab.

Hiljem tuli mul langetada otsus seoses ülikooli minekuga. Vanematel olid omad  plaanid, kuidas rajada mu elule parim algus. Nad lootsid, et saan tulevikus hea töö. Olime liiga emotsionaalsed, et asja rahulikult arutada, seepärast kirjutasin emale ja isale mitu kirja, et oma eesmärke selgitada. Isa ähvardas seepeale raevukalt: „Kui arvad, et suudad leida tööd, siis leia see homseks või lahku meie majast!” Pöördusin palves Jehoova poole. Järgmisel päeval kuulutustööl olles küsisid kaks õde teineteisest sõltumatult, kas ma saaksin hakata nende lastele koduõpetajaks. Isale aga selline asjadekäik ei meeldinud. Ta lõpetas minuga rääkimise ja hakkas mind lausa ignoreerima. Ema ütles, et tema meelest võiksin ma olla ennemini kurjategija kui Jehoova tunnistaja.

Jehoova abiga suutsin hoida oma mõtted selged ja näha teed, mida peaksin käima

Mõnikord mõtlesin, kas Jehoova tõesti tahab, et seisaksin nii kõvasti oma vanemate soovidele vastu. Ent palvetamine ja Jehoova armastusest rääkivate piiblitekstide üle mõtisklemine aitasid mul mõista, et vähemalt osaliselt tulenes vanemate vastupanu murest minu pärast. Jehoova abiga suutsin hoida oma mõtted selged ja näha teed, mida peaksin käima. Ning mida rohkem ma osalesin teenistuses, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Minu eesmärgiks sai pioneeritöö.

PIONEERTEENISTUS

Mõned õed, kes teadsid, et soovin alustada pioneerteenistust, soovitasid mul sellega oodata, kuni mu vanemad on maha rahunenud. Palusin endale tarkust, uurisin meie väljaandeid, kaalusin oma ajendeid ning rääkisin olukorrast küpsete vendade ja õdedega. Jõudsin arusaamisele, et tahan olla meele järele pigem Jehoovale. Lisaks poleks pioneerteenistuse edasilükkamine taganud seda, et mu vanemate suhtumine muutub.

Alustasin pioneerteenistust oma viimasel keskkooliaastal. Kui olin mõnda aega pioneerina teeninud, seadsin endale eesmärgiks kolida piirkonda, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. Mu ema ja isa aga ei soovinud, et ma kodust lahkuksin. Seega ootasin, kuni sain 20-aastaseks. Et ema minu pärast liiga ei muretseks, palusin harubürool soovitada mulle mõnd paika Lõuna-Jaapanis, kus elasid meie sugulased.

Uues elukohas kogesin rohkesti õnnistusi, kuna paljud inimesed, kellega Piiblit uurisin, lasid end ristida. Samal ajal õppisin ka inglise keelt, et saaksin oma teenistust laiendada. Minuga samas koguduses oli kaks kristlikku venda, kes olid eripioneerid. Nägin nende indu ja seda, kuidas nad teisi aitasid. Nii sai minu uueks eesmärgiks eripioneerteenistus. Sel ajal oli emal kahel korral tõsiseid terviseprobleeme. Kummalgi korral naasin koju, et ema eest hoolitseda. See üllatas teda ja ta leebus tasapisi.

VEEL KÜLLAGA ÕNNISTUSI

Seitsme aasta pärast sain kirja Atsushilt, ühelt eripioneerina teenivalt vennalt, keda varem mainisin. Ta ütles, et on mõelnud abiellumisele, ja tundis huvi, mida mina sellest arvan ja millised on minu tunded tema vastu. Mul polnud kunagi olnud Atsushi vastu romantilisi tundeid ning ma olin arvanud, et temalgi pole minu vastu selliseid tundeid. Kuu aja pärast vastasin talle, et olen valmis temaga lähemalt tutvuma. Avastasime, et meil on palju ühist: me mõlemad soovisime teenida Jehoovat täisajaliselt ja olime valmis mistahes ülesandeks. Mõne aja pärast me abiellusimegi. Olin väga õnnelik, et ema ja isa ning ka mõned sugulased tulid meie pulma.

Nepal

Õige pea, kui teenisime koos üldpioneeridena,  määrati Atsushi ringkonnaülevaataja asendajaks. Peatselt tuli uusi rõõmutoovaid ülesandeid: meid määrati eripioneerideks ja seejärel ringkonnatööle. Kui olime ringkonna kõiki kogudusi ühe korra külastanud, helistati meile harubüroost. Meilt küsiti, kas oleksime valmis võtma vastu uue ülesande ja minema ringkonnatööle Nepalisse.

Mitmes riigis teenimine on mulle Jehoova kohta palju õpetanud

Mõtlesin endamisi, mida mu vanemad arvavad sellest, et kolin nii kaugele. Helistasin neile ja isa ütles mu teate peale: „Te lähete kaunisse paika.” Nädal varem oli üks sõber andnud talle raamatu Nepali kohta ja isa oli mõelnud, et seda paika oleks küll tore külastada.

Õnnelikena sõbralike nepallaste keskel teenides saime veel lisaõnnistusi. Meie ringkonda arvati ka Bangladesh, mis asub Nepali külje all, kuid on paljuski väga erinev. Seega oli meie kuulutustöö huvitav ja äärmiselt mitmekesine. Viie aasta pärast määrati meid tagasi Jaapanisse, kus teeme nüüd rõõmuga ringkonnatööd.

Jaapanis, Nepalis ja Bangladeshis teenimine on õpetanud mulle Jehoova kohta väga palju. Igal maal on oma ajalugu ja kultuur ning iga inimene on ainulaadne. Olen näinud, kuidas Jehoova hoolitseb iga üksikisiku eest, kes soovib teda teenida, võtab ta omaks ning aitab ja õnnistab teda.

Jehoova on mind tõesti palju õnnistanud: olen saanud teda tundma õppida, teha tema tööd ja mul on tore kristlik abikaasa. Jumal on aidanud mul langetada õigeid otsuseid ja nüüd on mul head suhted nii temaga kui ka oma perega. Tänu Jehoovale oleme emaga jälle head sõbrad. Olen väga tänulik, et olen saavutanud rahu Jumala ja oma emaga.

Ringkonnatöö toob meile palju rõõmu