Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 MEIE ARHIIVIST

„Miski siin päikese all ei peaks teid peatama!”

„Miski siin päikese all ei peaks teid peatama!”

KÄES on 1931. aasta kevad. Kuulsa Pleyeli kontserdisaali esine Pariisis kihab inimestest, kes on tulnud siia 23 maalt. Saali ees peatuvad suured taksod, millest väljuvad hästi rõivastatud reisijad, ning peagi on auditoorium pungil täis, kohal on ligi 3000 inimest. Nad pole aga tulnud kuulama mitte kontserti, vaid hoopis Joseph Rutherfordi, kes juhib meie tegevust. Vend Rutherfordi võimsad kõned tõlgitakse poola, prantsuse ja saksa keelde. Tema kõmisev hääl kaigub üle kogu saali.

See kokkutulek Pariisis oli kuulutustöö pöördepunktiks Prantsusmaal. Vend Rutherford esitas rahvusvahelisele kuulajaskonnale, eriti aga noortele, üleskutse hakata teenima Prantsusmaal kolportööridena (pioneeride tollane nimetus). Teismeeas inglise delegaat John Cooke ei unustanud kunagi seda sütitavat üleskutset: „Noored, miski siin päikese all ei peaks teid peatama, et alustada kolportööritööd!” *

Lisaks John Cooke’ile, kellest hiljem sai misjonär, vastasid ka paljud teised sellele niinimetatud Makedoonia kutsele. (Ap. t. 16:9, 10.) Kui 1930. aastal oli Prantsusmaal 27 kolportööri, siis aastal 1931 oli neid juba 104, mis on ühe aasta kohta märkimisväärne kasv. Ent enamik tolleaegseid pioneere ei rääkinud prantsuse keelt. Kuidas tulid nad toime keelebarjääri, kasina sissetuleku ja eraldatusega?

TOIMETULEK KEELEBARJÄÄRIGA

Välismaalt tulnud kolportöörid lootsid tunnistuskaartidele, et need räägiksid head sõnumit kuningriigist nende eest. Üks saksa keelt kõnelev vend, kes Pariisis julgelt kuulutas, meenutab: „Me teadsime, et meie Jumal on kõikvõimas. Kui kuulutustööle minnes meie süda tagus, siis mitte inimesekartusest, vaid hirmust ära unustada see väike lause: „Voulez-vous lire cette carte, s’il vous plaît?” [Kas te loeksite palun seda kaarti!] Olime veendunud, et meie töö on tõeliselt tähtis.”

Kolportöörid kasutasid Prantsusmaal kuulutades jalgrattaid ja mootorrattaid

Kui kolportöörid kuulutasid korterelamutes, ajasid majahoidjad neid tihtilugu minema. Kord kohtusid kaks Inglismaalt pärit õde, kes oskasid väga vähe prantsuse keelt, ühe agressiivse majahoidjaga, kes küsis neilt, kelle juurde nad tulid. Üks õde märkas uksel väikest plaati tekstiga „Tournez le bouton” [Helista kella]. Arvates, et see on elaniku nimi ja soovides majahoidjat rahustada, vastas ta rõõmsalt: „Me tulime külla  prouale Tournez le bouton.” Hea huumorimeel aitas neid innukaid kolportööre kõvasti.

NEID EI PEATANUD KASIN SISSETULEK EGA ERALDATUS

1930-ndail aastail oli enamik Prantsusmaa elanikke üsna kehval järjel ja välismaalt tulnud kolportöörid polnud mingi erand. Inglise keelt kõnelev õde Mona Brzoska jutustas enda ja oma pioneeritöökaaslase elutingimustest. Ta ütles: „Meie elamispaik oli üldjuhul üsna primitiivne. Üheks suurimaks probleemiks oli talvel kütmine. Tihti tuli meil leppida kärekülma toaga, kus meie pesuveele hommikuks jääkirme peale tekkis.” Kas mugavuste puudumine masendas neid algusaegade pioneere? Sugugi mitte! Üks neist võttis kenasti kokku nende tunded, öeldes: „Meil polnud midagi, kuid meil ka ei puudunud midagi.” (Matt. 6:33.)

Inglismaalt pärit pioneerid aastal 1931 kokkutulekul Pariisis

Need vaprad kolportöörid pidid toime tulema ka eraldatusega. Tol ajal, 1930-ndate alguses, oli Prantsusmaal vaid umbes 700 kuulutajat, kellest enamik oli mööda maad laiali eri paikades. Mis aitas neil rõõmu alal hoida? Mona, kes koos oma pioneeritööpartneriga oli usukaaslastest üsna eraldatud, selgitas: „Me saime eraldatusega hakkama nii, et uurisime korrapäraselt üheskoos meie organisatsiooni väljaandeid. Noil päevil ei teinud me korduskülastusi ega juhatanud koduseid piibliuurimisi. Seetõttu oli meil õhtuti aega kirjutada oma lähedastele ning eriti teistele pioneeridele, et jagada oma kogemusi ja üksteist julgustada.” (1. Tess. 5:11.)

Nendel ohvrimeelsetel kolportööridel oli raskustest hoolimata positiivne meelelaad. Seda on näha kirjadest, mida nad saatsid harubüroole, vahel isegi aastakümneid pärast pioneeritööd Prantsusmaal. Võitud kristlane Annie Cregeen, kes koos oma abikaasaga aastatel 1931–35 Prantsusmaa risti ja põiki läbi rändas, kirjutas neid aegu meenutades: „Meie elu oli õnnelik ja sündmusterohke. Olime teiste pioneeridega väga ühteliidetud. Kogesime sama, mida apostel Paulus, kes kirjutas: „Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal andis kasvu.” Oli tõesti imeline võimalus neil ammustel aegadel inimesi aidata.” (1. Kor. 3:6.)

Need algusaegade pioneerid on heaks vastupidavuse ja innukuse eeskujuks neile, kes tahavad oma teenistust laiendada. Praegu teenib Prantsusmaal umbes 14 000 üldpioneeri, paljud neist võõrkeelsetes gruppides või kogudustes. * Nagu nende eelkäijad, ei lase ka nemad millelgi siin päikese all end peatada. (Prantsusmaa harubüroo arhiivist.)

^ lõik 4 Sellest, kuidas Prantsusmaal tehti kuulutustööd poolakatest immigrantide seas, võib lugeda artiklist „Jehoova tõi teid Prantsusmaale, et te õpiksite tundma tõde” (Vahitorn 15. august 2015).

^ lõik 13 Aastal 2014 tegutses Prantsusmaa harubüroo alluvuses rohkem kui 900 võõrkeelset kogudust ja gruppi, kes kuulutasid head sõnumit siirastele tõeotsijatele 70 keeles.