Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 ELULUGU

Jehoova õnnistused on mu elu rikastanud

Jehoova õnnistused on mu elu rikastanud

SÜNDISIN 1927. aastal Kanadas Saskatchewani provintsis väikses Wakaw’ linnas. Meie peres oli seitse last: neli poissi ja kolm tüdrukut. Seega teadsin juba lapsena, mida tähendab elada suures peres.

1930-ndatel, suure depressiooni aegu, olid ka meie perel majanduslikult kitsad olud. Me polnud rikkad, kuid me polnud ka näljas. Meil olid mõned kanad ning lehm ja nii ei puudunud meie laualt kunagi munad, piim, koor, juust ja või. Muidugi olid meil kõigil majapidamises omad tööülesanded.

Sellest ajast on mul palju meeldivaid mälestusi, näiteks värskete õunte magus lõhn, mis täitis kogu toa. Asi oli nimelt selles, et kui isa läks sügisel linna farmisaadusi müüma, tuli ta tihti tagasi kastitäie õuntega. Meile kõigile pakkus tõelist naudingut süüa iga päev mahlaseid õunu.

MEIE PERE KUULEB PIIBLI TÕDE

Olin kuueaastane, kui mu vanemad kuulsid Piibli tõde. Minu ema ja isa esimene poeg Johnny suri kohe varsti pärast sündi. Meeleheitel vanemad küsisid kohalikult preestrilt: „Kus Johnny nüüd on?” Preester ütles, et kuna laps polnud ristitud, ei läinud ta taevasse, vaid on hoopis eelpõrgus. Samuti ütles preester, et kui mu vanemad talle maksavad, siis võib ta Johnny eest palvetada, et ta pääseks eelpõrgust taevasse. Kuidas oleksid sina end sellise pakkumise peale tundnud? Isa ja ema olid nii pettunud, et ei rääkinud selle preestriga enam kunagi. Ometi mõtlesid nad ikka sellele, mis on Johnnyst tegelikult saanud.

Ühel päeval sai minu ema Jehoova tunnistajate brošüüri „Kus viibivad surnud?” Ta hakkas seda õhinal lugema ja kui isa koju jõudis, ütles ema erutatult: „Ma tean, kus Johnny on! Ta lihtsalt magab praegu, kuid ühel päeval äratatakse ta üles!” Kohe samal õhtul luges isa kogu brošüüri läbi. Ema ja isa leidsid lohutust, kui said teada Piibli tõe, et surnud on surmaunes ja et nad äratatakse tulevikus üles. (Kog. 9:5, 10; Ap. t. 24:15.)

Need teadmised muutsid meie elu, tuues lohutust ja rõõmu. Minu vanemad hakkasid tunnistajatega Piiblit uurima ja käima koosolekutel väikses koguduses Wakaw’ linnas, kus enamik peresid oli pärit Ukrainast. Peagi alustasid ka mu ema ja isa kuulutustööd.

Varsti pärast seda kolisime Briti Columbiasse ja sealne kogudus võttis meid soojalt vastu. Mõtlen heldimusega tagasi sellele, kuidas meie pere valmistus pühapäevaseks Vahitorni uurimiseks. Meis kõigis kasvas armastus Jehoova ja Piibli tõe  vastu. Ma nägin, et see rikastab meie elu ja et Jehoova õnnistab meid.

Mõistagi polnud meil lastena just kerge teistele oma uskumustest rääkida. Suureks abiks oli mulle aga see, et tihti valmistasime koos noorema õe Evaga ette käesoleva kuu kuulutustööesitluse ja demonstreerisime siis seda teenistuskoosolekul. Me olime küll üsna ujedad, kuid see oli suurepärane viis õppida teistele Piibli tõde rääkima. Olen sellise väljaõppe eest väga tänulik.

Ühed meie lapsepõlve toredaimad elamused olid need, kui täisajalised teenijad meie juures peatusid. Näiteks meeldis meile väga, kui ringkonnaülevaataja Jack Nathan meie kogudust külastas ja meie kodus peatus. * Tal oli lõputu hulk vahvaid lugusid ja tema siiras kiitus kasvatas meis soovi Jehoovat ustavalt teenida.

Mäletan, et mõtlesin: „Kui ma suureks saan, tahan olla nagu vend Nathan.” Alles hiljem mõistsin, et tema eeskuju aitas mul end ette valmistada täisajaliseks teenistuseks. 15-aastasena tegin kindla otsuse teenida Jehoovat. 1942. aastal meid Evaga ristiti.

USUPROOVID

Teise maailmasõja ajal, mil inimeste patriotism tugevnes, heitis üks õpetaja, miss Scott, minu kaks õde ja ühe venna koolist välja. Seda seepärast, et nad keeldusid lippu tervitamast. Seejärel võttis ta ühendust minu õpetajaga ja ärgitas teda mindki koolist välja heitma. Ent minu õpetaja ütles talle: „Me elame vabal maal ja igaühel on õigus keelduda osalemast patriootlikel tseremooniatel.” Hoolimata miss Scotti survest ütles mu õpetaja kindlalt: „Selline on minu otsus.”

Miss Scott vastas: „Ei, see pole teie otsustada. Kui te Melitat koolist ei kõrvalda, siis ma teatan sellest, kuhu vaja.” Minu õpetaja selgitas mu vanematele, et kui ta tahab oma töökohta hoida, siis pole tal muud võimalust, kui mind koolist ära saata, kuigi tema enda arvates on see vale. Seepeale hankisime endale õppematerjali, mida me saime kodus läbi võtta. Veidi aja pärast kolisime umbes 30 kilomeetri kaugusele, kus meid võeti vastu teise kooli.

Sõja-aastatel keelustati meie kirjandus, kuid me jätkasime majast majja kuulutustööd Piibli abil. Tulemuseks oli see, et saime üsna vilunuks jagama head sõnumit kuningriigist otse pühakirjast. See omakorda aitas meil vaimselt kasvada ja me nägime, kuidas Jehoova meid toetab.

ALUSTAN TÄISAJALIST TEENISTUST

Juuksuritöö õnnestus mul hästi ning ma sain selle eest isegi mõned auhinnad

Kui olime Evaga koolitee lõpetanud, alustasime pioneerteenistust. Samal ajal asusin tööle kaubamaja kulinaariaosakonnas. Peagi läksin kuuekuulisele juuksurite kursusele. Juba kodus olles meeldis mulle teistele soenguid teha. Sain tööd ühes juuksurisalongis kaks päeva nädalas ja samuti andsin kaks korda kuus teistele juuksuritööks väljaõpet. Nii oli mul võimalik end elatada ja samas teenida Jehoovat täisajaliselt.

1955. aastal soovisin minna kokkutulekutele, mis toimusid USA-s New Yorgis ja Saksamaal Nürnbergis ning mille teemaks oli „Võidutsev kuningriik”. Enne New Yorki minekut kohtusin  aga vend Nathan Knorriga peakorterist. Ta oli oma naisega kokkutulekul Kanadas Vancouveris. Nende külaskäigu ajal paluti mul õde Knorrile soeng teha. Tema abikaasa oli tulemusega rahul ja soovis minuga rääkida. Vestluse käigus ütlesin, et mul on plaan enne Saksamaale minekut käia New Yorgis. Seepeale kutsus ta mind üheksaks päevaks tööle Brooklyni Peetelisse.

See reis muutis mu elu. New Yorgis kohtusin noore vennaga, kelle nimi oli Theodore (Ted) Jaracz. Minu üllatuseks küsis ta üsna kohe pärast esmatutvust: „Kas sa oled pioneer?” Ma vastasin: „Ei ole.” Ent minu sõbratar LaVonne kuulis seda ja hõikas: „Ta on küll pioneer.” Ted sattus segadusse ja küsis LaVonne’ilt: „No kes siis teab paremini, sina või tema?” Ma selgitasin, et olin teeninud pioneerina ja et mul on plaanis uuesti alustada kohe, kui kokkutulekutelt naasen.

MINU ABIKAASAKS SAAB TUGEVA USUGA MEES

Ted sündis 1925. aastal USA-s Kentucky osariigis. Ta sümboliseeris oma pühendumist Jehoovale ristimisega, kui oli 15-aastane. Kuigi ükski tema pereliige ei tundnud tõe vastu huvi, hakkas ta kaks aastat pärast ristimist pioneeriks. Niimoodi algas tema ligi 67 aastat kestnud täisajaline teenistus.

1946. aasta juulis, kui Ted oli 20-aastane, lõpetas ta Gileadi piiblikooli seitsmenda kursuse. Pärast seda teenis ta reisiva ülevaatajana Ohio osariigis Clevelandis. Aastal 1951 määrati ta Austraalia harubüroo ülevaatajaks.

Ted oli samuti kokkutulekul Nürnbergis, kus me saime koos aega veeta. Meie vahel tekkisid romantilised tunded. Mul oli väga hea meel, et kõik tema eesmärgid olid täielikult seotud Jehoova teenimisega. Ta oli väga pühendunud inimene, tõsise suhtumisega, kuid samas lahke ja sõbralik. Nägin, kuidas ta seadis teiste huvid enda omadest ettepoole. Pärast kokkutulekut sõitis Ted tagasi Austraaliasse ja mina Vancouverisse, kuid me pidasime ühendust kirja teel.

Ted teenis Austraalias kokku umbes viis aastat ja pöördus siis tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Seejärel tuli ta Vancouverisse pioneeritööle. Mul oli hea meel näha, et ta meeldis väga minu perele. Mu vanem vend Michael püüdis mind igati kaitsta ja väljendas seepärast tihti oma muret, kui mõni noor vend minu vastu huvi ilmutas. Ent Tedi kiindus Michael kiiresti. Ta ütles mulle: „Melita, see on hea mees. Kohtle teda hästi ja vaata, et sa teda ei kaota.”

Pärast abiellumist aastal 1956 tundsime koos rõõmu paljudest aastatest täisajalises teenistuses

Ka mina olin Tedi väga kiindunud. Me abiellusime 10. detsembril aastal 1956. Tegime Vancouveris koos pioneeritööd, siis läksime Californiasse ja pärast seda määrati meid ringkonnatööle Missouri ja Arkansase osariikidesse. Umbes 18 aasta jooksul oli meil iga nädal uus kodu, sest kogudusi külastades reisisime ringi suurel alal Ameerika Ühendriikides. Meil oli imetoredaid kogemusi kuulutustööl ning palju rõõmu seltsimisest vendade ja õdedega. Meid ei häirinud üldse, et elasime nii-öelda kohvrite otsas.

Eriti hindasin Tedi juures seda, et ta ei pidanud oma suhteid Jehoovaga kunagi endastmõistetavaks. Talle oli suur au olla universumi kõrgeima isiku pühas teenistuses. Meile meeldis koos Piiblit lugeda ja uurida. Õhtul enne magamaminekut laskusime voodi kõrvale põlvili ja Ted esitas meie eest palve. Seejärel palvetasime veel omaette. Teadsin alati, kui Tedi vaevas mingi tõsine asi, sest sel juhul tõusis ta voodist, laskus  uuesti põlvili ja palvetas kaua. Mulle avaldas sügavat muljet, et ta soovis alati Jehoova poole pöörduda, olgu siis väikse või suure asja pärast.

Mõni aasta pärast meie abiellumist selgitas Ted mulle, et ta hakkab nüüd mälestusõhtul leiba ja veini võtma. Ta ütles: „Olen selle pärast tõsiselt palvetanud, et olla täiesti kindel, et teen seda, mida Jehoova soovib.” Ma polnudki nii väga üllatunud, et Jumal võidis teda püha vaimuga ja andis talle taevase elu väljavaate. Võtsin seda kui aulist võimalust toetada üht Kristuse venda. (Matt. 25:35—40.)

UUS ÜLESANNE JEHOOVA TEENISTUSES

Aastal 1974 kutsuti Ted meie suureks üllatuseks teenima Jehoova tunnistajate juhtivasse kogusse. Peagi asusime mõlemad tööle Brooklyni Peetelis. Ted täitis oma kohustusi juhtivas kogus ning mina töötasin koristajana ja juuksurisalongis.

Üks Tedi ülesandeid oli külastada harubüroosid. Eriliseks südameasjaks oli talle kuulutustöö edenemine raudse eesriide taga asuvates maades. Ühe kaua oodatud puhkuse ajal Rootsis ütles Ted mulle: „Melita, Poolas on meie töö keelu all ja ma tahaksin väga sealseid vendi aidata.” Niisiis hankisime viisad ja sõitsime Poola. Ted kohtus seal juhtivate vendadega ja nad võtsid ette pikki jalutuskäike, et keegi ei saaks nende vestlust pealt kuulata. Vennad pidasid neli päeva sisutihedaid koosolekuid, kuid mul oli hea meel näha, kui rahul ja rõõmus Ted oli, et sai oma vaimset peret aidata.

Järgmine kord käisime Poolas 1977. aasta novembris, kui juhtiva kogu liikmed Frederick Franz, Daniel Sydlik ja Ted tegid sinna esimese ametliku visiidi. Meie töö oli ikka veel keelu all, kuid need kolm venda said rääkida eri linnades kogudusevanemate, pioneeride ja kauaaegsete Jehoova tunnistajatega.

Ted ja teised Moskvas justiitsministeeriumi ees pärast seda, kui Jehoova tunnistajad said ametliku tunnustuse

Järgmisel aastal, kui Milton Henschel ja Ted Poolas käisid, kohtusid nad ametnikega, kes olid meie ja meie tegevuse suhtes märksa sallivamad kui varem. 1982. aastal lubas Poola valitsus Jehoova tunnistajatel pidada ühepäevaseid kokkutulekuid. Järgmisel aastal toimusid juba suuremad kokkutulekud, peamiselt renditud saalides. Kuigi 1985. aastal oli töö veel keelu all, lubati meil pidada neli kokkutulekut suurtel staadionitel. 1989. aasta mais, kui tehti plaane korraldada veelgi suuremaid kokkutulekuid, andis Poola valitsus Jehoova tunnistajatele seadusliku tunnustuse. Vähesed sündmused tõid Tedile rohkem rõõmu kui see.

Üldkokkutulek Poolas

 SILMITSI TERVISEPROBLEEMIDEGA

2007. aastal olime teel harubüroo pühitsemisele Lõuna-Aafrika Vabariigis. Inglismaal tekkis Tedil probleem vererõhuga ja arst soovitas tal reisimist edasi lükata. Kui Ted tundis end paremini, sõitsime tagasi Ühendriikidesse. Ent mõni nädal hiljem tabas teda insult, mis halvas ta keha parema poole.

Ted paranes aeglaselt ja algul polnud ta võimeline oma töökabinetti minema. Kuid me olime rõõmsad selle üle, et ta sai normaalselt rääkida. Hoolimata oma piirangutest püüdis ta pidada kinni vaimsest rutiinist ja isegi osales telefonitsi iganädalastel juhtiva kogu koosolekutel.

Ted oli väga tänulik Peeteli hooldekodus saadud suurepärase füsioteraapia eest. Tasapisi tema liikumisvõime taastus. Tal oli jälle võimalik täita mõningaid oma teokraatlikke ülesandeid ja ta tegi seda rõõmuga.

Kolm aastat hiljem oli tal teine insult, mille tagajärjel ta suri kolmapäeval 9. juunil 2010. Kuigi ma teadsin, et Tedil tuleb oma maine elutee lõpetada, ei suuda ma kirjeldada, kui valus oli teda kaotada ja kui väga ma jäin teda igatsema. Siiski tänan Jehoovat iga päev, et mul oli võimalik talle toeks olla. Saime teenida Jehoovat koos täisajaliselt üle 53 aasta. Samuti tänan Jehoovat selle eest, et Ted aitas mul saada lähedasemaks meie taevase isaga. Olen kindel, et Tedi uued ülesanded toovad talle suurt rõõmu ja rahuldust.

MINU PRAEGUNE ELU

Mul oli hea meel töötada ja anda väljaõpet Peeteli juuksurisalongis

Pärast nii paljusid toimekaid ja õnnelikke aastaid oma abikaasaga pole mul praeguste katsumustega just kerge toime tulla. Meile Tediga meeldis alati suhelda külalistega, kes tulid Peetelisse või kuningriigisaali. Nüüd, kui mu armas Ted pole enam minuga, ja ma ise ei ole enam nii tugev kui varem, on minu seltsimine teistega piiratud. Siiski tunnen ka praegu rõõmu, kui saan olla koos kallite vendade ja õdedega Peetelis või koguduses. Peeteli-teenistus pole kerge, kuid sellisel viisil Jehoovat teenida on suur rõõm. Samuti pole karvavõrdki vähenenud mu armastus kuulutustöö vastu. Kuigi ma väsin kiiremini ega suuda enam pikka aega jalgel olla, toob tänavakuulutustöö ja piibliuurimiste juhatamine mulle suurt rahulolu.

Mõeldes sellele, kui hirmsad asjad praegu maailmas toimuvad, olen väga rõõmus, et olen saanud teenida Jehoovat koos oma imetoreda abikaasaga. Jehoova õnnistused on minu elu tõepoolest rikastanud! (Õpet. 10:22.)

^ lõik 13 Jack Nathani elulugu on avaldatud ajakirjas Vahitorn 1. september 1990, lk 10—14.