Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jää ustavaks Jumala kuningriigile

Jää ustavaks Jumala kuningriigile

„Nad ei kuulu maailma.” (JOH. 17:16)

LAULUD: 63, 129

1., 2. a) Miks on kristlastel tähtis olla Jumalale ustav ja kuidas see on seotud erapooletusega? (Vaata pilti artikli alguses.) b) Millele on paljud inimesed lojaalsed, kuid milleni see võib viia?

USTAVUS ja erapooletus on olnud tõelistele kristlastele olulised alati, mitte ainult sõjaajal. Mispärast? Kõik, kes on pühendunud Jehoovale, on tõotanud teda armastada, olla talle ustavad ja talle kuuletuda. (1. Joh. 5:3.) Me soovime järgida Jumala õigeid põhimõtteid, sõltumata oma elupaigast, päritolust, rahvusest või kultuurist. Ustavus Jehoovale ja tema kuningriigile on tähtsam kõigest muust. (Matt. 6:33.) See eeldab, et kristlased jääksid erapooletuks kõigis selle maailma konfliktides ja vaidlustes. (Jes. 2:4; loe Johannese 17:11, 15, 16.)

2 Paljud inimesed tänapäeval on jäägitult lojaalsed oma riigile, kogukonnale, kultuurile või isegi rahvuslikule spordimeeskonnale. Paraku kaasneb sellega sageli võitlusvaim ja vihkamine ning äärmuslikematel juhtudel ka verevalamine ja genotsiid. Kuigi meie sellistes konfliktides ei osale, võivad need ikkagi meid või meie perekonda puudutada, sest  me oleme osa ühiskonnast. Kuna Jumal on andnud inimesele õiglustunde, võivad inimvalitsuste tehtud otsused meid vägagi häirida. (1. Moos. 1:27; 5. Moos. 32:4.) Kuidas me sellises olukorras reageerime? Kergesti võib juhtuda, et me ei suuda jääda maailma vaidlusküsimustes erapooletuks ja laseme end tõmmata sõnasõtta.

3., 4. a) Miks jäävad kristlased maailma tüliküsimustes erapooletuks? b) Mida me selles artiklis arutame?

3 Konfliktide korral otsustavad paljud inimesed üht või teist osapoolt toetada, kuna võimuesindajad väidavad, et see on igaühe kodanikukohus. Tõelised kristlased jäävad aga erapooletuks. Me ei sekku selle maailma poliitilistesse vaidlustesse ega haara relva. (Matt. 26:52.) Me ei lase end kuidagi mõjutada üht Saatana maailma osa teisest paremaks pidama. (2. Kor. 2:11.) Kuna me ei kuulu maailma, ei lase me end kiskuda maailma konfliktidesse. (Loe Johannese 15:18, 19.)

4 Ebatäiuse tõttu võib aga mõni meist maadelda oma varasemast mõtteviisist tulenevate eelarvamustega. (Jer. 17:9; Efesl. 4:22—24.) Seepärast vaatleme selles artiklis põhimõtteid, mis aitavad meil sellistest tunnetest võitu saada. Uurime ka seda, kuidas treenida oma mõistust ja südametunnistust, et olla ustav Jumala kuningriigile.

MIKS ME JÄÄME ERAPOOLETUKS

5., 6. Kuidas suhtus Jeesus eri inimgruppidesse ühiskonnas, kus ta elas, ja miks?

5 Kui sul on mingis olukorras kõhklusi, kuidas käituda, oleks tark endalt küsida: „Mida oleks Jeesus teinud?” Jeesus elas rahva keskel, kus oli inimesi Juudamaalt, Galileast, Samaariast ja mujalt. Piiblijutustustest ilmneb, et nende eri piirkondadest inimeste vahel oli pingeid. (Joh. 4:9.) Pingeid oli ka variseride ja saduseride (Ap. t. 23:6—9), tavaliste inimeste ja maksukogujate (Matt. 9:11) ning rabide koolis käinute ja mittekäinute vahel (Joh. 7:49). Esimesel sajandil valitsesid Iisraeli roomlased, kellesse kohalikud suhtusid väga vaenulikult. Kuigi Jeesus seisis alati tõe eest ja teadis, et iisraellased on Jumala väljavalitud rahvas, ei õpetanud ta kunagi oma jüngritele, et nad oleksid teistest kuidagi paremad. (Joh. 4:22.) Vastupidi, ta õhutas neid armastama kõiki inimesi. (Luuka 10:27.)

6 Miks ei pidanud Jeesus ühtki inimgruppi teistest paremaks? Sest nii ta ise kui ka tema isa on maailma vaidlusküsimustes erapooletud. Kui Jehoova lõi oma poja kaudu mehe ja naise, oli tema soov, et inimesed täidaksid kogu maakera. (1. Moos. 1:27, 28.) Jumal kavandas inimesed nõnda, et nende järglastest said tekkida eri rassid. Jehoova ja Jeesus ei pea ühtki rassi, rahvust ega keelegruppi teistest paremaks. (Ap. t. 10:34, 35; Ilm. 7:9, 13, 14.) Meil tuleb järgida selles osas nende täiuslikku eeskuju. (Matt. 5:43—48.)

7., 8. a) Mis küsimuses peab kristlastel olema kindel seisukoht? b) Mida mõistavad kristlased seoses sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide lahendamisega?

7 Ühes asjas peab meil aga olema kindel seisukoht — Jehoova ülemvõimu toetamises. Vaidlusküsimus seoses sellega kerkis esimest korda üles Eedeni aias, kui Saatan seadis kahtluse alla, kas Jehoova ikka on parim valitseja. Nüüd tuleb kõigil inimestel otsustada, kumma toimimisviisi nad  peavad paremaks, kas Jumala või Saatana oma. Kas sa toetad kogu südamest Jehoova ülemvõimu, kuuletudes tema seadustele ja põhimõtetele, ega tegutse oma tahtmist mööda? Kas oled veendunud, et üksnes tema kuningriik lahendab kõik inimkonna probleemid? Või usud sa, et inimene võib ise otsustada, mis on hea ja mis halb? (1. Moos. 3:4, 5.)

8 Sinu vastustest nendele küsimustele sõltub see, kuidas sa vastad, kui sinult küsitakse arvamust ühiskonna vaidlusküsimustes. Poliitikud ning muud aktivistid ja reformaatorid on läbi aegade püüdnud leida inimkonna muredele lahendusi. Nende püüded võivad olla täiesti siirad ja nad võivad tegutseda headel ajenditel. Kristlased aga mõistavad, et vaid Jumala kuningriik saab lahendada inimkonna probleemid ja seada jalule õiguse. Me peame jätma sellised asjad Jehoova hoolde. Kui iga kristlane toetaks mingit enda arvates parimat lahendust, oleksid meie kogudused ju peatselt killustunud.

9. Mis probleem oli esimesel sajandil Korintose koguduses ja millist nõu andis Paulus?

9 Pane tähele, kuidas reageerisid mõned esimese sajandi kristlased Korintose koguduses, kui neil tekkis kord erimeelsusi. Ühed ütlesid: „Mina pooldan Paulust,” ja teised: „Aga mina Apollost”, mõned jällegi: „Aga mina Keefast,” ja teised: „Aga mina Kristust.” Mis selle vaidluse põhjuseks ka polnud, oli Paulus sellest nördinud ning küsis: „Kas Kristus on jagatud mitmeks?” Mis aitas seda probleemi lahendada? Paulus õhutas kristlasi: „Ma palun teid, vennad, meie isanda Jeesus Kristuse nimel, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud tänu ühesugusele meelsusele ja mõtteviisile.” Kristlikus koguduses ei tohiks ka tänapäeval mingeid lõhesid olla. (1. Kor. 1:10—13; loe Roomlastele 16:17, 18.)

10. Kuidas selgitas Paulus seda, et kristlased peavad jääma maailma vaidlusküsimustes erapooletuks?

10 Paulus tuletas võitud kristlastele meelde, et nende kodakondsus on taevas ja et neil tuleks keskenduda taevastele, mitte maistele asjadele. * (Filipl. 3:17—20.) Nad pidid tegutsema kui suursaadikud Kristuse asemel. Suursaadikud ei sekku selle riigi siseasjadesse, kuhu nad on lähetatud. Nad on lojaalsed oma riigile. (2. Kor. 5:20.) Maise lootusega kristlased on Jumala kuningriigi alamad, seega tuleks ka neil selle maailma vaidlusküsimustes erapooletuks jääda.

TREENI END OLEMA USTAV JEHOOVALE

11., 12. a) Mis oludes võib kristlasel olla raske jääda ustavaks Jumala kuningriigile? b) Missuguse keerulise olukorraga üks kristlane kokku puutus ja kuidas ta selle lahendas?

11 Enamikus paikades on inimesed oma kogukonna, ajaloo, kultuuri ja keelega tihedalt seotud ning nad tunnevad selle üle suurt uhkust. Selleks et kristlane suudaks erapooletusega seotud küsimuses õige valiku teha, tuleb tal treenida oma mõistust ja südametunnistust. Kuidas seda teha?

12 Võtame näiteks Mirjeta *, kes elab  endise Jugoslaavia alal. Sealkandis, kus ta üles kasvas, vihati serblasi. Kui ta sai teada, et Jehoova on erapooletu ja et rahvusprobleemide taga on Saatan, üritas ta oma rahvuslikust uhkusest vabaneda. Ent kui tema elupaigas puhkes etniline vägivald, hakkas vana vihavaen temas pead tõstma, nii et tal oli raske serblastele kuulutada. Mirjeta mõistis, et ta ei saa lihtsalt käed rüpes oodata ja loota, et need negatiivsed tunded kaovad. Ta palus Jehoovalt abi mitte ainult nendest tunnetest ülesaamiseks, vaid ka selleks, et ta saaks rohkem kuulutada ja alustada pioneerteenistust. Mirjeta räägib: „Olen leidnud, et teenistusele keskendumine on kõige parem abi. Kuulutustööl püüan jäljendada Jehoova häid omadusi ja ma olen kogenud, kuidas mu negatiivsed tunded haihtuvad.”

13. a) Mis olukord tekitas ühes Jehoova tunnistajas ebamugavust, aga kuidas ta reageeris? b) Mida me võime õppida Zoila kogemusest?

13 Vaadelgem veel üht näidet. Zoila on pärit Mehhikost, kuid praegu elab ta Euroopas. Ta kuulis, kuidas tema koguduses mõned Ladina-Ameerikast pärit vennad tegid halvustavaid märkusi tema kodumaa, selle tavade ja muusika kohta ning heitsid sel teemal nalja. Kuidas sina oleksid reageerinud? Muidugi tundis Zoila end ebamugavalt, kuid tänu Jehoova abile suutis ta negatiivsed tunded oma südames summutada. Tuleb möönda, et nii mõnelgi kristlasel on raske oma emotsioone vaos hoida, kui keegi tema kodumaa kohta mõne negatiivse märkuse teeb. Me ei soovi kunagi öelda ega teha midagi sellist, mis tekitaks lõhesid või ärgitaks sobimatut poolehoidu koguduses või kus tahes mujal. (Rooml. 14:19; 2. Kor. 6:3.)

14. Kuidas saavad kristlased treenida oma mõistust ja südametunnistust seoses suhtumisega teistesse inimestesse?

14 Kas sina oled oma kasvatuse või ühiskondliku surve tõttu tundnud kunagi rahvuslikku uhkust või pidanud oma maad teistest paremaks? Kas sinu südames pesitseb siiamaani selliseid tundeid? Kristlased ei tohiks lasta natsionalistlikul hoiakul rikkuda oma suhtumist teistesse. Mida aga teha, kui tunned, et sul on ikka veel negatiivseid tundeid teisest rahvusest, kultuurist, rassist või teist keelt kõnelevate inimeste vastu? Sel juhul tuleks mõelda sellele, kuidas Jehoova suhtub natsionalismi ja eelarvamustesse. Oleks hea uurida seda teemat iseseisvalt või pere piibliõhtul. Samuti palu Jehoovalt palves abi, et võiksid võtta omaks tema suhtumise selles küsimuses. (Loe Roomlastele 12:2.)

Ustavus Jehoovale eeldab seda, et me ei lase ähvardustel end kõigutada (Vaata lõike 15, 16)

15., 16. a) Kuidas võivad mõned reageerida, kui me väljendame oma ustavust Jumalale? b) Kuidas saavad vanemad aidata oma lastel jääda ustavaks Jehoovale?

15 Kõigil Jehoova teenijatel võib tulla ette olukordi, kus südametunnistus sunnib neid ümbritsevatest inimestest — olgu siis kolleegidest, klassikaaslastest, naabritest, sugulastest või teistest — erinevalt käituma. (1. Peetr. 2:19.) Tõepoolest, me ju peamegi teistest erinema! Me ei peaks üllatuma, kui maailm meid sellepärast vihkab, sest Jeesus hoiatas, et nii juhtub. Enamik inimesi ei mõista kristliku erapooletuse tähtsust. Meile on see aga äärmiselt oluline küsimus.

16 Ustavus Jehoovale eeldab seda, et me ei lase ähvardustel end kõigutada. (Taan. 3:16—18.) Inimkartus mõjutab  igas vanuses inimesi, kuid noortel võib vastuvoolu liikumine olla eriti raske. Kui su lapse koolis toimub üritusi, kus tuleb lippu tervitada, või mõni muu isamaaline tseremoonia, oleks hea aidata tal selleks valmis olla. Arutage pere piibliõhtul seda teemat, et laps mõistaks olukorraga seotud põhimõtteid ja tegutseks julgelt. Aita tal väljendada oma veendumusi selgelt ja lugupidavalt. (Rooml. 1:16.) Samuti oleks hea ise lapse õpetajaga nendel teemadel rääkida.

PEA KALLIKS KOGU JEHOOVA LOOMISTÖÖD!

17. Millist hoiakut tuleks meil vältida ja miks?

17 On loomulik tunda kiindumust oma maa, kultuuri, keele ja ka harjumuspärase toidu vastu. Ent me peaksime vältima hoiakut „minu oma on parim”. Jehoova on loonud väga mitmesuguseid asju, mida me saame nautida. (Laul 104:24; Ilm. 4:11.) Miks peaks siis väitma, et üks toimimisviis on teisest parem?

18. Millised head tulemused on sellel, kui võtame omaks Jehoova suhtumise?

18 Jumal soovib, et kõiksugused inimesed õpiksid tundma tõde ja elaksid igavesti. (Joh. 3:16; 1. Tim. 2:3, 4.) Kui suhtume eelarvamusteta teiste mõtetesse, rikastab see meie elu ja kaitseb meie kristlikku ühtsust. Et jääda Jehoovale ustavaks, ei tohiks me sekkuda maailma vaidlustesse. Me vihkame uhkust ja võitlusvaimu, mis valitseb Saatana maailmas. Kui tänulikud me oleme Jehoovale, et ta on õpetanud meid olema rahumeelsed ja alandlikud! Me tunneme samamoodi nagu laulukirjutaja, kes ütles: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad elavad ühtsuses!” (Laul 133:1.)

^ lõik 10 Filippi linn oli Rooma koloonia. Mõnel sealse koguduse liikmel võis olla teatud liiki Rooma kodakondsus, mis andis talle mõningaid privileege, mida tema usuvendadel polnud.

^ lõik 12 Nimesid on muudetud.