Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova kaitses neid mägede varjus

Jehoova kaitses neid mägede varjus

NAINE avab varajasel hommikutunnil oma kodu välisukse ja märkab lävel pakki. Ta tõstab selle üles ja vaatab ringi, kuid tee on tühi. Keegi on paki öösel tema ukse taha toonud. Naine avab saadetise ühest servast ning astub seejärel kiiresti tuppa tagasi ja sulgeb ukse: tegu on ju keelatud piiblikirjandusega. Pakki embuses hoides tänab naine vaikselt Jehoovat kallihinnalise vaimse toidu eest.

Selliseid olukordi võis 1930. aastate Saksamaal tihti ette tulla. Pärast natside võimuletulekut 1933. aastal keelustati Jehoova tunnistajate tegevus peaaegu kogu riigis. „Me olime veendunud, et ükski inimese tehtud seadus ei suuda peatada tööd, mida tehakse, et kuulutada sõnumit Jehoovast ja tema nimest,” ütleb Richard Rudolph, kes on nüüd üle 100 aasta vana. * „Tõe õppimise ja Jumala teenimise juures oli meile oluliseks abivahendiks piibliline kirjandus, kuid keelu tõttu polnud seda enam kerge saada. Mõtlesime, kuidas oma tööd edasi teha.” Ent peagi nägi Richard, et temagi saab sellele ühel iseäralikul viisil kaasa aidata. Nende töö pidi jätkuma mägede varjus (Kohtum. 9:36).

SALAKAUBAVEDAJATE RADADEL

Kui reisida mööda Elbe jõge ülesvoolu, jõuad lõpuks Tšehhi ja Poola piirialal asuvate Krkonoše mägedeni. Krkonoše mägesid on kutsutud arktiliseks saareks Euroopa keskel. Kuigi nende kõrgeim tipp on vaid umbes 1600 meetri kõrgune, on sealsed mäeseljandikud pool aastat kaetud kuni 3 meetri paksuse lumevaibaga. Need, kes alahindavad sealseid muutlikke ilmasid, võivad ootamatult jääda tiheda udu kätte, mis mäetipud aeg-ajalt endasse mähib.

See mäeahelik on sajandite kestel olnud looduslikuks piiriks mitmete provintside, riikide ja kuningriikide vahel. Raskete maastikuolude tõttu oli piirkonnas keeruline valvet pidada ja  seepärast oli see mäestik olnud salakaubavedajate meelispaigaks. 1930. aastatel osutusid kunagised salakaubavedajate rajad Krkonoše mägedes, mis eraldasid Tšehhoslovakkiat ja Saksamaad, kasulikuks vapratele Jehoova tunnistajatele. Millisel moel? Tunnistajad asusid sealtkaudu Saksamaale sisse tooma hinnalist piiblikirjandust, mis oli mujal kergemini kättesaadav. Üks neist tunnistajatest oli noor Richard.

Matkajateks riietunud õed ja vennad tõid Saksamaale kirjandust üle Krkonoše mägede

OHTLIKUD „MATKAD”

Richard meenutab: „Nädalalõppudel suundusime umbes seitsmeliikmelise rühmana mägedesse. Rühm koosnes noortest vendadest, kes olid riides nagu matkajad. Meil kulus ligi kolm tundi, et jõuda Saksamaalt läbi mägede Tšehhoslovakkia kuurortlinna Špindlerův Mlýni, mis asus umbes 16 kilomeetri kaugusel. Noil päevil elas seal kandis palju sakslasi. Üks sakslasest talumees oli nõus vendadega koostööd tegema. Ta sõitis hobuvankriga, millega ta tavaliselt puhkajaid vedas, lähedalasuvasse linna, kus ta laadis peale kastid, mis olid saadetud rongiga Prahast. Ta viis kastid oma tallu ning peitis need lakapealsesse heinte sisse, kust vennad need hiljem kaasa võtsid ja Saksa poolele toimetasid.

Kui me tallu jõudsime, laadisime täis oma seljakotid, mis olid valmistatud raskete kandamite vedamiseks. Iga seljakotitäis kaalus 50 kilogrammi ringis.” Et märkamatuks jääda, liikusid vennad pimeduse varjus: nad alustasid teekonda päikeseloojangul ning jõudsid koju päikesetõusuks. Ernst Wiesner, kes oli sel ajal Saksamaal ringkonnaülevaataja, kirjeldab tollaseid ettevaatusabinõusid: „Kaks venda läksid ees ning kui keegi neile vastu tuli, andsid nad sellest koheselt tagumistele taskulampidega märku. Umbes 100 meetri kaugusel kõndivad vennad pugesid seepeale oma raskete seljakottidega põõsastesse. Nad jäid varju, kuni kaks eespool käinud venda tulid nende juurde ja ütlesid parooli, mida iga nädal muudeti.” Sinistes vormides Saksa politseinikud polnud aga ainsaks ohuks.

Richard jutustab: „Ühel õhtul pidin jääma tööle kauemaks, nii et asusin teele teistest hiljem.  Oli hämar ja udune. Kõndisin jäises vihmas ning värisesin üle kere. Eksisin madalate mägimändide vahel ära ega leidnud mitme tunni jooksul õiget teed üles. Paljud matkajad on säärases olukorras elu kaotanud. Sain vendadega kokku alles varahommikul, kui nad tagasiteel olid.”

Umbes kolme aasta vältel käis väike rühm südikaid vendi iga nädal mägedes. Talvel vedasid nad oma väärtuslikke kandameid kelguga või suusatades. Mõnikord ületasid piiri koguni 20 venda, liikudes mööda tähistatud matkaradu. Jätmaks muljet, et tegu on täiesti tavaliste matkasellidega, võeti kaasa ka mõned õed. Mõned jalutasid eespool ning märgates midagi kahtlast, loopisid nad oma mütse õhku.

Üle lumiste Krkonoše mäetippude minek oli ohtlik retk

Mis sai siis, kui „matkajad” oma öistelt rännakutelt naasid? Asjad olid organiseeritud nii, et kirjandus saaks kohe edasi saadetud. Mismoodi see käis? Väljaanded pandi pakkidesse, mis nägid välja nagu seebipakid, ja viidi seejärel Hirschbergi raudteejaama. Sealt saadeti need üle kogu Saksamaa sihtpunktidesse, kust vennad ja õed need ettevaatlikult usukaaslastele edasi toimetasid, nagu võis sissejuhatusest lugeda. Vennad olid põrandaaluse võrgustiku kaudu omavahel tihedalt seotud, nii et kui keegi neist oleks paljastatud, võinuks sellel olla väga tõsised tagajärjed. Ja ühel päeval see juhtuski.

1936. aastal avastati Berliini lähistelt üks kirjandusladu. Sealt leiti ka kolm Hirschbergist tulnud pakki, millele polnud märgitud saatja nime. Politseinikud kasutasid käekirja tuvastamise meetodit, mille tulemusel neil õnnestus teha kindlaks ühe venna isik, kellel oli tähtis roll kirjanduse üle piiri toimetamises. Vend arreteeriti. Peagi pärast seda arreteeriti veel kaks kahtlusalust, kellest üks oli Richard Rudolph. Kuna need vennad võtsid endale kogu vastutuse, said teised tunnistajad mõne aja kestel kirjandust Saksamaale edasi tuua, kuigi see muutus üha ohtlikumaks.

ÕPETUS MEILE

Üle Krkonoše mägede toodi Saksa tunnistajatele seljakottidega märkimisväärne osa piiblikirjandusest. Kuid kirjandust ei toodud riiki ainult selles piirkonnas. Kuni 1939. aastani, mil Saksamaa okupeeris Tšehhoslovakkia, oli mujalgi nende kahe riigi piirialal sarnaseid kanaleid. Õed ja vennad riskisid ka teistes Saksamaaga piirnevates riikides, näiteks Prantsusmaal, Hollandis ja Šveitsis, et varustada vaimse toiduga oma usukaaslasi, keda Saksamaal taga kiusati.

Enamik meist saab hõlpsasti kätte vajalikus koguses ja eri kujul piibliteemalisi väljaandeid. Järgmisel korral, kui oled saanud kuningriigisaalist mõne väljaande või laadinud selle alla veebisaidilt jw.org, siis miks mitte mõelda, mida tehakse selleks, et see sinuni jõuaks? Võib-olla pole see midagi nii ekstreemset kui lumiste mäetippude ületamine keskööl, kuid see on siiski nõudnud palju tööd sinu usukaaslastelt, kes sind isetult teenivad.

^ lõik 3 Ta teenis Hirschbergi koguduses Sileesias. Hirschbergi linn kannab nüüd nime Jelenia Góra ja asub Edela-Poolas.