Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas sa saaksid teha rohkem, et teisi hoiatada?

Kas sa saaksid teha rohkem, et teisi hoiatada?

Tummfilm „A Trip Down Market Street” viib vaatajad USA-sse San Francisco kesklinna, andes aimu, milline oli sealne elu 20. sajandi alguses. Filmitegijad on paigaldanud trammi ette käsitsi vändatava kaamera ning suunanud selle saginat täis peatänavale. Linateoses võib näha hobuvankreid ja tolleaegseid autosid, samuti poeskäijaid ja ajalehepoisse.

Filmi traagika seisneb aga selles, et tõenäoliselt vändati see 1906. aasta aprillis, vaid veidi enne 18. aprilli võimsat maavärinat ja sellele järgnenud tulekahjusid, mis nõudsid tuhandete inimeste elu ja hävitasid suure osa kesklinnast. Ilmselt jäi mõningatele filmilindil olevatele toimekatele inimestele vaid mõni päev elada. Ühe selle filmi tegija järglane Scott Miles sõnab: „Neid inimesi silmitsedes mõtlen sellele, et neil pole õrna aimugi, mis neid peagi tabab. Võin neile ainult kaasa tunda.”

Aastal 1906 toimunud maavärin ja sellele järgnenud tulekahjud hävitasid suure osa San Francisco kesklinnast

Nonde sündmuste ja tänapäeva vahele võib tõmmata mõtlemapaneva paralleeli. Ka meie tunneme ligimestele kaasa. Nad on hõivatud oma igapäevategemistega, teadmata, et peagi tabab nüüdset maailma ja elukorraldust häving. Kuid erinevalt ettenägematust maavärinast on meil praegu veel võimalik hoiatada oma ligimesi Jehoova kohtupäeva eest. Arvatavasti oled sa planeerinud igaks nädalaks aega, et ukselt uksele kuulutamas käia, ent kas sa saaksid teha rohkem, et teisi hoiatada?

JEESUS OLI ALATI VALMIS KUULUTAMA

Jeesus jättis eeskuju selles, et oli alati valmis kuulutama. Ta andis tunnistust kõigile, keda kohtas, näiteks maksukogujale, kellest ta teel möödus, ja naisele, kellega ta keskpäeval kaevu ääres kokku sai (Luuka 19:1—5; Joh. 4:5—10, 21—24). Isegi kui Jeesusel oli mõttes puhata, loobus ta meeleldi oma plaanidest, et teisi õpetada. Kuna Jeesus tundis inimestele kaasa, ei piiranud ta oma kuulutustööaega (Mark. 6:30—34). Kuidas on tänapäeval paljud tema eeskuju järginud?

NAD KASUTAVAD IGAT VÕIMALUST

Melika elab kortermajas, kus on ranged turvameetmed. Paljud tema naabrid on välisüliõpilased, kelle telefoninumbrid pole avalikud ja kelle  nime ei ole trepikojas asuvas nimekirjas. Ta hindab seda, et tal on võimalus alustada trepikojas ja liftis nende elanikega usuteemadel vestlust. Ta lausub: „Teatud mõttes pean ma seda enda territooriumiks.” Melika kannab kaasas kirjandust mitmes keeles ning paljud võtavad tema käest vastu voldikuid ja ajakirju. Samuti juhib ta nende tähelepanu meie veebisaidile jw.org. Nii on ta alustanud mitmeid piibliuurimisi.

Ka Sonia püüab anda tunnistust kõigile, kellele võimalik. Ta seadis eesmärgiks anda kliinikus, kus ta töötab, põhjalikult tunnistust igale töökaaslasele. Esiteks võttis ta aega, et teada saada, mis kellelegi huvi pakub või muret valmistab. Seejärel püüdis ta lõunapausidel nendega ükshaaval vestelda. Nii alustas Sonia kaks piibliuurimist. Samuti kavatseb ta mõne lõunapausi ajal rääkida nendega, kes oma vastuvõtuaega ootavad.

HAARA KINNI IGAST VÕIMALUSEST

Üks 1906. aasta maavärinas ellujäänu kirjeldas seda kui „kõige kohutavamat katastroofi, mis on iial mingis osariigis või linnas toimunud”. Ent kõik katastroofid kahvatuvad Jumala peatse kättemaksupäeva kõrval, mis tuleb kõigi peale, „kes ei tunne Jumalat” (2. Tess. 1:8). Jehoova soovib siiralt, et inimesed muudaksid oma meelt ja südant ning võtaksid kuulda hoiatussõnumit, mida tema tunnistajad edastavad (2. Peetr. 3:9; Ilm. 14:6, 7).

Kas sa haarad kinni igast võimalusest anda oma igapäevategemiste käigus tunnistust?

Mõelda vaid, sa võid avada inimeste silmi selles osas, millistel kriitilistel aegadel me elame, ning aidata neil loobuda enesekesksest elust ja otsida Jehoovat (Sef. 2:2, 3). Kas sa haarad kinni igast võimalusest anda tunnistust töökaaslastele, naabritele ja teistele, keda sa oma igapäevategemiste käigus kohtad? Kas sa saaksid teha rohkem, et teisi hoiatada?