Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 ELULUGU

Mis on andnud meie elule tõelise mõtte

Mis on andnud meie elule tõelise mõtte

NIIPEA kui mu poeg Gary aastal 1958 sündis, tajusin, et midagi on viltu. Kulus kümme kuud, enne kui arstid talle diagnoosi panid, ja alles viie aasta pärast kinnitasid seda Londoni spetsialistid. Olin nii kurb, kui mu tütrel Louise’il, kes sündis üheksa aastat pärast Garyt, ilmnesid veelgi tõsisemad sümptomid.

„Teie mõlemal lapsel on Bardet-Biedli sündroom * ja teil tuleb sellega lihtsalt elada,” laususid arstid sõbralikult. Tol ajal ei teatud sellest haruldasest geenihaigusest eriti midagi. Selle tavapärasteks sümptomiteks on nägemise halvenemine kuni pimedaks jäämiseni, ülekaalulisus, lisasõrmed ja/või -varbad, arengupeetus, koordinatsioonihäired, suhkurtõbi, luu-liigesepõletik ja neerukahjustused. Seega pidi laste eest hoolitsemine olema paras proovikivi. Ühe hiljutise uuringu järgi põeb Suurbritannias seda haigust üks inimene 125 000-st, ehkki paljudel võib esineda selle haiguse leebem vorm.

JEHOOVAST SAAB MEILE „KINDEL VARJUPAIK”

Peagi pärast abiellumist vestlesin ühe Jehoova tunnistajaga ja sain kohe aru, et olen leidnud tõe. Minu abikaasa aga polnud Piiblist üldse huvitatud. Tema töö pärast olime kogu aeg liikvel, mistõttu ma ei saanud ühegi kogudusega läbi käia. Sellegipoolest lugesin Piiblit ja palvetasin Jehoova poole. Oli väga lohutav lugeda, et Jehoova on „kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal” ja et ta ei hülga neid, kes teda otsivad (Laul 9:10, 11).

Gary nägi väga halvasti ja seepärast saatsime ta kuueaastaselt erivajadustega laste internaatkooli Lõuna-Inglismaa rannikul. Ta helistas mulle sageli ja rääkis oma muredest ning ma sain telefoni teel aidata tal mõista Piibli põhiõpetusi. Mõni aasta pärast Louise’i sündi jäin ka mina haigeks. Mul diagnoositi multiskleroos ja fibromüalgia. 16-aastaselt tuli Gary internaatkoolist koju elama. Tema nägemine üha halvenes ja 1975. aastal tunnistati ta pimedaks. 1977. aastal jättis abikaasa meid maha.

Peagi pärast Gary kojutulekut hakkasime aktiivselt osalema ühe armsa koguduse tegevuses ja mind ristiti 1974. aastal. Olin väga tänulik, kui üks kogudusevanem aitas Garyl murdeea muutustega toime tulla. Teised usukaaslased abistasid mind majapidamistöödes ja mingi aja pärast määras kohalik sotsiaalamet viis neist meile ametlikeks hooldajateks. See on olnud suureks õnnistuseks!

Gary edenes tões ja ta ristiti 1982. aastal. Ta soovis kogu hingest olla abipioneer. Niisiis otsustasin teda selles töös toetada ja tegin seda mitu aastat. Ta oli väga rõõmus, kui mõni aeg  hiljem küsis ringkonnaülevaataja: „Gary, kas sa ei tahaks üldpioneeriks hakata?” Just sellist tõuget Gary vajaski ning 1990. aastal sai temast üldpioneer.

Garyle on tehtud kaks puusaliigese asendusoperatsiooni, esimene 1999. aastal ja teine 2008. aastal, ent Louise’i tervisehädad on palju tõsisemad. Ta sündis pimedana ja kui ma nägin tema jalal lisavarvast, sain aru, et ka temal on Bardet-Biedli sündroom. Peagi selgus veel, et paljud tema siseorganid on tõsiselt kahjustunud. Aastate jooksul on talle tehtud suuri operatsioone, sealhulgas viis neerulõikust. Nagu Garyl, on ka temal suhkurtõbi.

Kuna Louise teab, et operatsiooniga võivad kaasneda omad raskused, räägib ta eelnevalt kirurgide, anestesioloogide ja haigla juhtkonnaga, et selgitada, miks ta keeldub verest. Tänu sellele on tal head suhted kõigiga, kes tema tervise eest nii hästi hoolitsevad.

ELAME MÕTTEKAT ELU

Meie kodus käib vilgas elu, kõik keerleb Jehoova teenimise ümber. Varem, kui polnud neid elektroonilisi abivahendeid, mis praegu, kulus mul mitu tundi Garyle ja Louise’ile ettelugemiseks. Nüüd, kui on olemas CD-d, DVD-d ja salvestised veebilehel www.jw.org, saame kõik iga nädal Piiblit uurida eri ajal ja koosolekutel sisukalt vastata.

Jumala Sõna on täis nii imelisi tõdesid, mis on meile väga kallid!

Mõnikord õpib Gary vastused pähe. Kui tal on teokraatlikus koolis kõne, suudab ta selle esitada vabakõnena. 1995. aastal määrati ta teenistusabiliseks ja tal on kuningriigisaalis alati palju teha: ta tervitab uksel usukaaslasi ja aitab helipuldis.

Kaaskristlased on koos Garyga kuulutustööl, lükates sageli ratastooli, kus ta liigesepõletiku pärast istub. Üks vend aitas tal uurida Piiblit ühe huvitatud mehega. Gary on ka julgustanud üht kristlast, kes oli 25 aastat koguduse tegevusest eemal olnud. Mõlemad käivad nüüd koosolekutel.

9-aastaselt õppis Louise vanaemalt kudumist ning üks hooldaja ja mina õpetasime talle tikkimist. Ta armastab näputööd nii väga, et koob värvikirevaid tekke lastele ja ka eakamatele koguduseliikmetele. Samuti meisterdab ta kaardikesi, mida kaunistavad kleepsud. Kaardisaajad hindavad neid väga. Varases teismeeas õppis Louise kümnesõrmesüsteemis kirjutama. Tänu arvutile, mis talle teksti ette loeb, hoiab ta sõpradega regulaarselt meili teel ühendust. Louise ristiti 17-aastaselt. Kuulutushoogtööde ajal oleme koos olnud abipioneerid. Nagu Gary, õpib ka Louise piiblitekste pähe, et väljendada oma usku Jumala tõotatud maailma, kus „avanevad pimedate silmad” ja „ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige”” (Jes. 33:24, UM; 35:5).

Jumala Sõna on täis nii imelisi tõdesid, mis on meile väga kallid! Ilma koguduseliikmete toeta ei saaks me paljusid asju teha ja me oleme neile väga tänulikud. Ja iseäranis just tänu Jehoova abile on meie elul tõeline mõte.

^ lõik 5 Bardet-Biedli ehk Laurence-Moon-Bardet-Biedli sündroom sai nime nelja arsti järgi, kes selle retsessiivse päriliku haiguse kindlaks tegid. See haigus päritakse siis, kui mõlemal vanemal on retsessiivne geen. Haigusele puudub ravi.