„SEE oli unustamatu elamus!” Nii tundsid paljud pärast seda, kui olid vaadanud „Loomise draamat” („Creation Drama”). See tuli just õigel ajal ja jättis kustumatu mulje neile, kes seda nägid. „Loomise draama” andis suurt tunnistust Jehoova ülistuseks vahetult enne seda, kui Hitleri režiim päästis Euroopas valla Jumala rahva ägeda tagakiusamise. Ent mis asi oli „Loomise draama”?

1914. aastal andis Jehoova rahva peakorter USA-s New Yorgis Brooklynis välja „Loomise fotodraama” („Photo-Drama of Creation”). Tegemist oli kaheksatunnise värvilistest slaididest ja filmilõikudest koosneva linateosega, mis oli sünkroniseeritud heliga. „Loomise fotodraamat” nägid miljonid inimesed üle kogu maailma. Selle lühiversioon „Heureka draama” („Eureka Drama”) esilinastus samuti aastal 1914. Kuid 1920-ndateks olid slaidid, filmid ja projektsiooniseadmed juba väga kulunud. Ometi tahtsid paljud „Loomise fotodraamat” veel näha. Näiteks olla Saksamaal Ludwigsburgi elanikud küsinud: „Millal fotodraamat uuesti näidatakse?” Mida ette võtta?

Et nõudlusele vastata, ostsid Saksamaal Magdeburgis asuva Peeteli esindajad 1920-ndatel filme ühelt Pariisi uudisteagentuurilt ning slaide Leipzigi ja Dresdeni trükifirmadelt. Need pandi kokku mõningate vanade „Loomise fotodraama” slaididega, mis olid endiselt kasutuskõlblikud.

Vend Erich Frost, kes oli andekas muusik, kirjutas filmilõikudele ja slaididele taustamuusika. Jutustaja tekst pärines osaliselt meie „Loomise” raamatust. Seepärast antigi „Loomise fotodraama” ümbertöötatud versioonile nimi „Loomise draama”.

Nagu „Loomise fotodraama” nii oli ka see uus linateos kaheksa tundi pikk ja seda näidati mitmes jaos järjestikustel õhtutel. See sisaldas haaravaid üksikasju loomispäevade kohta, käsitles nii Piibli kui ka ilmalikku ajalugu ning osutas sellele, kuidas valereligioon on inimkonna lootusi petnud. „Loomise draamat” näidati Austrias, Luksemburgis, Saksamaal ja Šveitsis ning saksakeelsetele kogukondadele ka mujal maailmas.

Erich Frost selgitas: „„Loomise draama” esitustel julgustasin oma kolleege, eriti orkestriliikmeid, kasutama vaheaega  selleks, et rida-realt pakkuda inimestele meie imelisi raamatuid ja brošüüre. Jagasime sedaviisi rohkem kirjandust, kui olnuks võimalik majast majja töös.” Johannes Rauthe, kes organiseeris filmiesitusi Poolas ja praeguses Tšehhis, mäletab, et paljud kohalolnud jätsid oma aadressi, et keegi võiks neid külastada. Korduskülastused nende inimeste juurde olid väga viljakad.

„Loomise draamat” esitati puupüsti täis saalidele kuni 1930-ndateni välja ja Jehoova tunnistajad tekitasid linnaelanikes palju kõneainet. 1933. aastaks oli Saksamaa harubüroo korraldatud filmiõhtutel käinud juba peaaegu miljon inimest. „Selleks et „Loomise draamat” näha,” meenutab Käthe Krauss, „olime valmis iga päev viiel päeval järjest kõndima kümme kilomeetrit sinna ja kümme kilomeetrit tagasi ja seda läbi metsade ning mööda mägesid ja orgusid.” Else Billharz ütleb: „„Loomise draamast” sai alguse minu tõearmastus.”

Alfred Almendinger jutustab, et kui tema ema oli käinud „Loomise draamat” vaatamas, siis ta „oli nii õhinal, et ostis endale Piibli ja püüdis leida sealt sõna „puhastustuli”.” Kuna ta seda Piiblist ei leidnud, otsustas ta kirikus käimise lõpetada ja lasi end ristida. „Tänu „Loomise draamale” tuli tõe juurde lugematu hulk inimesi,” meenutas Erich Frost. (3. Joh. 1—3.)

„Loomise draama” näitamine oli jõudnud just oma haripunkti, kui Euroopas võttis võimust natsism. 1933. aastal keelustati tunnistajate tegevus Saksamaal. Sellest ajast alates kuni teise maailmasõja lõpuni aastal 1945 kogesid Jehoova teenijad Euroopas hirmsat tagakiusamist. Erich Frost viibis umbes kaheksa aastat vangistuses. Hiljem teenis ta Peetelis Saksamaal Wiesbadenis. On tõesti tore, et paljudele unustamatu elamuse jätnud „Loomise draama” tuli just õigel ajal, julgustamaks suurt hulka kristlasi, keda ootasid ees usukatsed teise maailmasõja ajal. (Saksamaa harubüroo arhiivist.)