Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ülekohut on võimalik taluda!

Ülekohut on võimalik taluda!

 Ülekohut on võimalik taluda!

KES meist poleks elu jooksul kogenud mingit laadi ülekohut? Ehkki mõnikord vaid arvatakse, et tegemist on ülekohtuga, on see teinekord vägagi reaalne.

Ülekohut tajudes kogeme emotsionaalset valu ja see võib meid vaimselt kahjustada. Meis võib tekkida palav soov olukord klaarida. Miks? Üks põhjus on see, et meie Looja Jehoova Jumal, kelles „pole väärust”, on andnud inimestele tugeva õiglustaju (5. Moosese 32:4; 1. Moosese 1:26). Paraku võime sattuda olukordadesse, kus me tunneme, et õiglus jääb jalule seadmata. Kord täheldas üks tark mees: „Ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida teostati päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat” (Koguja 4:1). Mida siis ülekohtu korral ette võtta?

Mis on tegelikult ülekohus?

Ülekohus on seisund või tegevus, millega kaasneb õigluse kohta kehtivate käitumisnormide rikkumine. Millised oleksid siis inimeste käitumisnormid õigluse kohta? Vaieldamatult on meie õiglasel ja muutumatul Loojal õigus kehtestada normid selle kohta, mis on õiglane ja mis ülekohtune. Tema vaatepunktist tähendab ’käia elu seaduste järgi’ ka elada „ülekohut tegemata” (Hesekiel 33:15). Seepärast andis Jehoova esimest inimest luues temale kaasa südametunnistuse – sisemise hääle, mis pidi aitama tal eristada õiget valest (Roomlastele 2:14, 15). Lisaks on Jehoova avaldanud oma Sõnas Piiblis, mis on õiglane, mis ülekohtune.

Mida võtta ette siis, kui me tunneme, et meile on tehtud ülekohut? Hea oleks asja objektiivselt uurida, veendumaks, et tegu on tõesti ülekohtuga. Mõelgem näiteks olukorrale, millesse oli sattunud heebrea prohvet Joona. Jehoova oli teinud talle ülesandeks teatada Niinive elanikele lähenevast katastroofist. Algul üritas Joona ülesande täitmise eest kõrvale hiilida. Kuid lõpuks ta ikkagi läks Niinivesse ja hoiatas selle elanikke saabuva hukatuse eest. Kuna nad hoiatust kuulda võtsid, otsustas Jehoova linna ja selle elanikud alles jätta. Mida arvas Joona? „See oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema” (Joona 4:1). Tema meelest oli tegemist äärmise ülekohtuga Jehoova poolt.

On selge, et Jehoova, kes näeb südamesse ning „armastab õigust ja õiglust”, ei talitanud vääralt (Laul 33:5). Joonal tuli lihtsalt teadmiseks võtta, et Jehoova otsustusviis on  kooskõlas täiusliku õiglusega. Kui me tunneme, et meile on tehtud ülekohut, oleks hea endalt küsida: „Kas ehk ei näe Jehoova asja teisiti?”

Silmitsi ülekohtuga

Piibel räägib paljudest juhtudest, kus inimesed kannatasid ülekohtu all. Meil oleks väga õpetlik uurida, kuidas nemad keerukate probleemidega hakkama said. Võtkem Joosepi, kelle armukadedad vennad Egiptusesse orjaks müüsid. Egiptuses üritas Joosepi isanda naine teda võrgutada, ning kui naise ettepanekud tagasi lükati, süüdistas ta Joosepit valelikult, et too on teinud kõlvatuid lähenemiskatseid. Tagajärjeks oli see, et Joosep heideti vangikotta. Kuid tema usk oli tugevam kui ta vangirauad. Ta ei lasknud ülekohtul nõrgestada oma vaimsust ega Jehoovale lootmist (1. Moosese 37:18–28; 39:4–20; Laul 105:17–19).

Veel üks ülekohtu all kannatanud mees oli Naabot. Temast sai Iisraeli kuninga Ahabi naise Iisebeli ennekuulmatu sohitegemise ohver. Kuningas ihkas saada endale Naaboti pärisosamaad oma palee kõrval. Iisraellasel oli keelatud loobuda alatiseks oma pärisosast, seepärast lükkas Naabot tagasi kuninga ettepaneku maa ära osta (3. Moosese 25:23). Seepeale tõi Ahabi õel naine kohale valetunnistajad, kes süüdistasid Naabotit Jumala ja kuninga teotamises. Selle tagajärjel Naabot ja ta pojad surmati. Võib kujutleda, mida võis Naabot tunda, kui rahvas haaras kivide järele, et teda surnuks visata! (1. Kuningate 21:1–14; 2. Kuningate 9:26.)

Ometi kahvatub kõik eelnev, kui võrrelda seda Kristus Jeesusele osaks saanud ülekohtuga. Temale langetatud surmaotsus tugines valedele ja seadusevastasele kohtumõistmisele. Kohtunikutoolil istunud Rooma maavalitsejal jäi puudu kindlameelsusest seista selle eest, mida ta pidas õigeks (Johannese 18:38–40). Tõepoolest, Saatan lasi Kristus  Jeesusele saada osaks suurima ülekohtu, mida keegi eales on pidanud taluma.

Kas need juhtumid näitavad, et Jehoova oli ülekohtu suhtes ükskõikne? Sugugi mitte! Jehoova ei vaadanud neile juhtumitele pelgalt inimlikult seisukohalt (Jesaja 55:8, 9). Kuna Joosep müüdi orjaks, sai ta oma pere päästa. Temast sai Egiptuse toitlustamise vastutav korraldaja enne suurt näljahäda, mis tabas ka tema peret. Tõesti, kui Jehoova poleks ülekohut lubanud, ei oleks Joosep vanglasse sattunud. Seal seletas ta ära kahe kaasvangi unenäo. Üks neist vangidest rääkis hiljem vaaraole Joosepist, mistõttu Joosepist saigi toitlustamise eest vastutaja (1. Moosese 40:1; 41:9–14; 45:4–8).

Mida öelda Naaboti kohta? Püüdkem taas vaadata asja Jehoova silme läbi. Jehoovale, kes võib surnud üles äratada, oli Naabot sama hästi kui elus, kuigi tema keha lebas elutuna maas (1. Kuningate 21:19; Luuka 20:37, 38). Naabotil tuleb oodata aega, mil Jehoova ta taas ellu äratab, kusjuures ta on suikunud surmaunne otsekui hetkeks, sest surnud ei tea enam midagi (Koguja 9:5). Muide, Jehoova maksis Naaboti eest kätte, viies täide kohtuotsuse Ahabi ja tema koja üle (2. Kuningate 9:21, 24, 26, 35, 36; 10:1–11; Johannese 5:28, 29).

Mis puutub Jeesuse juhtumisse, siis ka tema suri. Ent Jumal äratas ta üles ja ülendas ta „kõrgele üle kõige valitsuse ja võimu ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse” (Efeslastele 1:20, 21). Saatana sepitsetud ülekohus Kristus Jeesusele ei takistanud Jehoovat oma Pojale tasu andmast. Jeesus oli kindel, et Jehoova võiks otsekohe likvideerida ebaseaduslikust kinnivõtmisest tuleneva ülekohtu, kui see oleks tema tahe. Kuid Kristus teadis ka seda, et Jehooval on oma aeg, mil ta Kirja täide viib ja ebaõigluse likvideerib.

On tõsi, et Saatan oma käsilastega on teinud õigetele ülekohut, kuid Jehoova on lõpuks asja parandanud ning ülekohtu lõplikult heastanud või siis teeb seda tulevikus. Niisiis, et ülekohus saaks heastatud, tuleb meil oodata Jumalat (5. Moosese 25:16; Roomlastele 12:17–19).

Miks võib Jehoova ülekohut lubada

Jehooval võib olla ka põhjusi, miks ta teatud asjaolusid korda ei sea. Meile kristlikku väljaõpet andes võib ta lubada seda, et me saame kogeda ülekohut. Muidugi mõista ei kiusa Jumal kedagi kurjaga (Jakoobuse 1:13). Kuid siiski võib ta lasta olukorral areneda, ilma et ta sekkuks, kusjuures ta võib sellise väljaõppe saajaid toetada. „Kui te pisut olete kannatanud,” rõhutab Piibel, võtab „kõige armu Jumal ise ... teid ... valmistada, kinnitada, teha tugevaks ja rajada” (1. Peetruse 5:10).

Lisaks võib see, et Jehoova lubab mingit laadi ülekohut, anda selle tegijatele aega meelt parandada. Vaid mõni nädal pärast Jeesuse hukkamist oli juute, kellel ’läks südamest läbi’ Peetruse manitsus. Nad võtsid Jumala sõna innukalt vastu ning nad ristiti (Apostlite teod 2:36–42).

Tõsi küll, sugugi mitte kõik ülekohtutegijad ei paranda meelt. Mõningad võivad saada koguni julgust teha karjuvat ülekohut. Ent Õpetussõnades 29:1 on kirjas: „Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole!” Jah, Jehoova sekkub lõpuks ja pühib minema need, kes lubamatut käitumist visalt jätkavad (Koguja 8:11–13).

Võtku ülekohtust toibumine kui palju aega tahes, me võime olla kindlad, et Jehoova teab, kuidas aidata meil toibuda. Ja kahtlemata heastab ta igasugu ülekohtu, mis meid selles kurjas maailmas võib tabada. Pealegi on ta tõotanud anda meile lõpliku tasu, igikestva elu uues maailmas, „kus õigus elab” (2. Peetruse 3:13).

[Pilt lk 16, 17]

Mida võis Naabot tunda, kui tal tuli taluda äärmist ülekohut?