Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Sügav ja püsiv valu

Sügav ja püsiv valu

 Sügav ja püsiv valu

HILJUTI korraldati küsitlus, et selgitada välja, kuidas mõjutab aeg lähedase inimese kaotanute tundeid. Ankeedid saadeti mitmele lapsevanemale, kelle laps oli aastaid tagasi surnud. Sugugi mitte kõik vanemad ei vastanud. Vladimir, isa, kes kaotas poja viis aastat tagasi, selgitas, et tal on ikka veel liiga raske oma pojast kõnelda. *

Selline kauakestev kurvastus on raske kaotuse üle elanud vanemate seas üldlevinud. Kümme aastat tagasi jäi William ilma oma 18-aastasest pojast, kes suri uppumissurma. William kirjutab: „Ma pole ikka veel saanud üle kaotusevalust, mis saadab mind ilmselt kogu mu elu.” Lucy, kelle poja viis aastat tagasi viis hauda ootamatu haigus, kirjutas: „Esimestel päevadel mõtlesin muudkui, et see ei saa olla tõsi. Tundsin, otsekui näeksin kohutavat unenägu, millest ma peatselt üles ärkan. Mõne aja pärast hakkasin mõistma, et see ongi tõsi, et teda enam koju ei tule. Mu poja surmast on möödunud viis aastat, ent mõnikord üksi olles nutan ma tema pärast seniajani.”

Miks lapse kaotanud vanemad, nagu Vladimir, William ja Lucy, tunnevad nii sügavat ja visalt kestvat hingevalu? Vaadelgem, mis võib olla selle põhjuseks.

Miks nii palju südamevalu?

Kui perre sünnib beebi, valdavad vanemaid tundmused, mis on inimsuhetes ainulaadsed. Juba maimukese süleshoidmine, teda magamas nägemine või tema avala naeratuse vaatamine annab neile sügava õnne- ja rahulolutunde. Armastavatele vanematele on nende lapsed väga kallid. Nad õpetavad neid õigesti käituma ja viisakad olema (1. Tessalooniklastele 2:7, 11, 12). Kui need pingutused laste juures vilja kannavad, tunnevad vanemad uhkust ja hellitavad nende suhtes suuri lootusi.

Hoolitsevad vanemad näevad oma järeltulijate pärast tublisti vaeva. Võib-olla panevad nad järjekindlalt kõrvale raha või muid ainelisi väärtusi, et olla lastele toeks, kui need omal ajal pere loovad (2. Korintlastele 12:14). Selline ulatuslik panustamine tunnete, aja ja raha näol viib meid kindla järelduseni: vanemad kasvatavad oma lapsi eluks, mitte surmaks. Kui laps sureb, jääb tema  kasvatamise töö pooleli ning purunevad vanemate lootused tema suhtes. Vanematelt lapsele tuleva sügava armastuse- ja kiindumusevoo tõkestab järsult surma nähtamatu barjäär. Tühjaks jääb paik, mis oli nende pojal või tütrel nende südames. Vanemad tunnevad ääretut kurbust, mida hajutada pole sugugi kerge.

Piibel kinnitab, et leinavad vanemad tunnevad suurt ja visalt jätkuvat valu. Seda, mis juhtus patriarh Jaakobiga, kui ta kuulis oma poja Joosepi tapmisest, kirjeldab Piibel nõnda: „Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega. Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!”” Jaakob, kes arvas, et ta poeg on surnud, tundis ka veel aastate pärast sügavat kaotusevalu (1. Moosese 37:34, 35; 42:36–38). Teine Piibli näide räägib ustavast naisest Noomist, kel tuli elada üle oma kahe poja surm. Olles sügavas kurbuses, tahtis ta oma nime Noomi, mille tähendus on „minu rõõm”, asendada nimega Maara, mille tähendus on „kibe” (Rutt 1:3–5, 20, 21).

Kuid Piibel ei piirdu pelgalt vanemate leina tunnustamisega, vaid näitab ka, kuidas Jehoova leinajatele jõudu annab. Järgnevas artiklis vaatleme, mil moel trööstib Jumal neid, kes tunnevad ränka kaotusevalu.

[Allmärkus]

^ lõik 2 Nimesid on muudetud.