Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks on minu rõõmuks inimeste jüngriteks tegemine

Miks on minu rõõmuks inimeste jüngriteks tegemine

 Elulugu

Miks on minu rõõmuks inimeste jüngriteks tegemine

Jutustab Pamela Moseley

Aastal 1941, kui ema koos minuga Leicesteri Jehoova tunnistajate konvendile läks, möllas Inglismaal sõda. Joseph Rutherford esitas erikõne lastest. Panin tähele, et kui meid emaga sel konvendil ristiti, olid need, kes meie vaimsele kasvule kaasa olid aidanud, üliõnnelikud. Tol ajal ma veel ei mõistnud, kui palju rõõmu toob inimeste tegemine Jeesus Kristuse jüngriteks.

MEIE jüngriteks saamise tee oli alanud aasta tagasi. Mul on ikka meeles see kohutav 1939. aasta septembripäev, mil puhkes Teine maailmasõda. Nägin, kuidas emal voolasid mööda põski pisarad, kui ta aina küsis: „Miks küll ei saa maailm rahus elada?” Mu vanemad olid Esimese maailmasõja ajal väeteenistuses olnud ja sõjaõudusi kogenud. Ema esitas selle küsimuse anglikaani vaimulikule Bristolis. See lausus vaid: „Sõdu on alati olnud ja on ka tulevikus.”

Kuid ei läinud palju aega, kui meid külastas üks aastates naine. Ta oli Jehoova tunnistaja. Ema esitas taas küsimuse: „Miks ei saa maailm rahus elada?” Tunnistaja selgitas, et sõjad on osa tunnusmärgist, et me elame selle vägivaldse maailma lõpu ajal (Matteuse 24:3–14). Varsti hakkas ta tütar meiega Piiblit uurima. Nemad kahekesi olidki rõõmsate pealtvaatajate seas, kui meid ristiti. Miks valmistab inimeste jüngriteks tegemine nii palju rõõmu? Vastuse sain teada hiljem. Lubage mul jutustada sellest, mida ma olen õppinud nende rohkem kui 65 aasta jooksul, mil ma olen inimesi jüngriteks teinud.

 Avastan õpetamise rõõmu

Hakkasin 11-aastaselt Bristolis Kuningriigi kuulutustöös osalema. Üks koguduse vend andis mulle grammofoni ja tunnistuskaardi ning lausus: „Sina käi selle tänavapoole majad läbi.” Niisiis asusin täiesti üksipäini kuulutama. Muidugi mõista olin päris närvis. Mängisin ette piiblilise kõne salvestise, seejärel näitasin korterivaldajale tunnistuskaarti, mis soovitas inimestel võtta vastu piiblilist kirjandust.

Alates 1950. aastatest hakati suuremat rõhku panema Piibli lugemisele majast majja külastuste ajal. Ujeda loomuse tõttu oli mul algul raskusi võõrastega vestlemisega ja piiblitekstide selgitamisega. Kuid pikapeale sain enesekindlust. Siis hakkasin ma tõesti kuulutamisest rõõmu tundma. Varem olid inimesed võtnud meid kui raamatukaupmehi, ent kui me neile piiblitekste lugesime ja selgitasime, mõistsid nad, et me oleme Jumala Sõna õpetajad. Sellise töö tegemine valmistas mulle nii palju rõõmu, et ma soovisin selles suuremal määral osaleda. Niisiis alustasingi 1955. aasta septembrikuus pioneerina täisajalist teenistust.

Püsivus tasub end ära

Minu esimesi õppetunde oli see, et heatahtlik püsivus tasub end ära. Kord jätsin ajakirja „Vahitorn” naisele nimega Violet Morice. Kui ma teda taas külastasin, tegi ta ukse pärani lahti, pani käed rinnale risti ja kuulas hoolega, kuidas ma talle kirjakohti selgitan. Iga kord, kui ma teda külastasin, paistis ta olevat tõsiselt huvitatud. Aga kui ma pakkusin talle regulaarset piibliuurimist, sõnas ta: „Ei. Vaatame siis, kui lapsed suuremaks on kasvanud.” Küll ma olin pettunud! Piibel ütleb, et on „aeg otsida ja aeg kaotada” (Koguja 3:6). Otsustasin mitte loobuda.

Kuu aega hiljem külastasin Violetti taas ja käsitlesin mõningaid kirjakohti. Ei läinudki kaua aega, kui ta iga nädal ukselävel Piiblit uuris. Lõpuks ütles ta: „Sul oleks vist parem sisse tulla.” Violetist sai imetore kaasusklik ja minu sõbranna. Jah, Violet sai ristitud Jehoova tunnistajaks.

Ühel päeval sai Violet ehmatusega teada, et ta mees on nende maja tema teadmata ära müünud ja ta maha jätnud. Õnneks sai ta ühe tunnistajast sõbra abiga selsamal õhtul uue kodu. Tundes Jehoova vastu tänumeelt, otsustas ta ülejäänud elu jooksul pioneer olla. Nähes, kuidas Jehoova vaim andis talle õigeks jumalakummardamiseks indu, mõistsin, miks inimeste jüngriteks tegemine valmistab sellist rõõmu. Jah, sellest pidi saama ka minu elutöö!

Aastal 1957 määrati mind koos Mary Robinsoniga pioneeritööle Šotimaale Glasgow’sse Ruthergleni tööstuspiirkonda. Kuulutasime udus, tuules, vihmas ja lumes, kuid asi oli seda väärt. Ühel päeval kohtasin Jessiet. Mulle tegi rõõmu koos temaga Piiblit uurida. Tema mees Wally oli kommunist ja vältis mind esialgu. Aga kui ta hakkas Piiblit uurima ja sai aru, et ideaalsed tingimused loob inimestele vaid Jumala Kuningriik, oli ta ülirõõmus. Aja jooksul said neist mõlemast inimeste jüngriteks tegijad.

Esmareaktsioon võib olla petlik

Hiljem määrati meid tööle Šotimaale Paisleysse. Kui ma seal kord kuulutamas olin, lõi üks naine mu nina eest ukse kinni. Kuid peagi  tuli ta mulle järele, et paluda vabandust. Kui ma järgmine nädal teda taas külastasin, lausus ta: „Tundsin, otsekui oleksin ukse Jumala nina eest kinni virutanud. Ma lihtsalt pidin minema ja su üles otsima.” Tema nimi oli Pearl. Ta rääkis mulle, et on sõprades ja sugulastes nii pettunud, et palus Jumalat aidata tal leida tõelist sõpra. „Ja siis tulidki sina uksele,” lausus ta. „Nüüd ma saan aru, et sina oledki see tõeline sõber.”

Polnud kerge Pearli sõber olla. Ta elas järsu mäe otsas ning mul tuli sinna omal jalal ronida. Kui läksin ta poole, et võtta ta kaasa tema esimesele koosolekule, pidi tuul ja vihm mu äärepealt jalust maha niitma. Mu vihmavari rebenes ribadeks ja ma viskasin selle minema. Kõigest kuus kuud pärast seda, kui Pearl mu nina eest ukse kinni virutas, sümboliseeris ta ristimisega oma pühendumist Jumalale.

Varsti otsustas ka ta mees hakata Piiblit uurima ning ei läinudki palju aega, kui ta tuli minuga kaasa majast majja kuulutustööle. Sadas nagu ikka. „Ära muretse,” ütles ta, „kui ma sellise vihma käes saan seista tundide kaupa, et jalgpalli vaadata, siis kindlasti saan ma teha sedasama ka Jehoova heaks.” Olen alati imetlenud šotlaste sitkust.

Kui suurt rahuldust on küll mulle pakkunud see, et aastaid hiljem seal käies olen võinud näha, et valdav osa neist, kellega olin Piiblit uurinud, on ikka kindlad usus! See ongi inimeste jüngriteks tegemise rõõm (1. Tessalooniklastele 2:17–20). Aastal 1966, pärast enam kui kaheksa aastat kestnud pioneeritööd Šotimaal, kutsuti mind Vahitorni Gileadi piiblikooli misjoniväljaõpet saama.

Välismaisel kuulutuspõllul

Mind määrati Boliiviasse troopilisse linnakesse Santa Cruzi, kus oli 50-liikmeline kogudus. Linn meenutas mulle Hollywoodi filmidest tuttavat Metsikut Läänt. Tagasi vaadates mõtlen, et olen olnud üks üsna tavaline misjonär. Mind ei ole kunagi rünnanud krokodillid ega ähvardanud rahvajõugud, ka pole ma kõrbesse eksinud või ulgumerel laevahukku läbi teinud. Kuid mulle on kõige põnevam asi olnud inimeste jüngriteks tegemine.

Antonia oli esimesi naisi, kellega ma Santa Cruzis Piiblit uurisin. Hispaania keeles Piiblit õpetada oli mulle päris ränk ettevõtmine. Kord lausus Antonia pisipoeg: „Emme, kas ta teeb meelega vigu, et meid naerma ajada?” Lõpuks sai Antonia, nagu ka ta tütar Yolanda, jüngriks. Yolandal oli juuratudengist sõber hüüdnimega Dito, kes samuti hakkas Piiblit uurima ja meie koosolekutel käima. Tema kallal vaeva nähes õppisin ma veel midagi piiblitõdede õpetamise kohta: mõnikord vajavad inimesed kerget tõuget.

Kui Dito hakkas uurimisi vahele jätma, ütlesin ma: „Dito, Jehoova ei sunni sind Kuningriiki toetama. Sul endal tuleb otsustada.” Kui ta vastas, et soovib Jumalat teenida, ütlesin: „Sul on siin üleval revolutsioonijuhi pildid. Kas külaline, kes neid näeb, võiks arvata, et sa oled otsustanud Jumala Kuningriiki toetada?” Just see oligi kerge tõuge, mida ta vajas.

Kaks nädalat hiljem puhkes revolutsioon ning üliõpilaste ja politseinike vahel algas tulevahetus. „Kaome siit!” hüüdis Dito oma sõbrale. „Ei! Seda suurt päeva oleme ju kaua oodanud,” kostis sõber, haaras vintpüssi ja ronis ülikooli katusele. Tema oli üks kaheksast Dito sõbrast, kes sel päeval hukkusid. Võite kujutleda, millist rõõmu ma tunnen, kui näen Ditot, kes võiks ju olla surnud, kui ta poleks teinud otsust saada tõsikristlaseks.

Näen Jehoova vaimu tegutsemas

Läksin kord parajasti ühest majast mööda, arvates, et olime seda juba külastanud, kui majaperenaine mind hõikas. Tema nimi oli Ignacia. Ta oli Jehoova tunnistajatega tuttav,  ent tema vaimset edenemist takistas ta mehe Adalberto – koguka politseiniku – äge vastupanu. Naine oli paljude Piibli põhiõpetuste suhtes segaduses, mistõttu ma hakkasin koos temaga Piiblit uurima. Ehkki Adalberto oli kindlalt otsustanud piibliuurimistele lõpu teha, õnnestus mul temaga muudel teemadel päris pikalt rääkida. See oli esimene samm meie sõpradeks saamise suunas.

Võite arvata, kuidas mind rõõmustas näha Ignaciat armastusväärse koguduseliikmena, kes hoolitses nii paljude lohutusevajajate vaimse ja füüsilise heaolu eest. Aja jooksul said tunnistajateks ka tema mees ning kolm last. Kui Adalberto lõpuks head sõnumit mõistma hakkas, astus ta sisse politseijaoskonda ja rääkis seal tõde sellise entusiasmiga, et sai politseinikelt 200 ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” tellimust.

Jehoova annab kasvu

Teeninud Santa Cruzis kuus aastat, määrati mind Boliivia tähtsaimasse linna La Pazi, kuhu jäin järgmiseks 25 aastaks. 1970. aastate algul kolis Jehoova tunnistajate kõigest 12 töötajast koosnev harubüroo La Pazi. Kuna kuulutustöö laienemine nõudis suuremaid hooneid, püstitati uus harubüroo hoogsalt kasvavasse Santa Cruzi. Aastal 1998 kolis harubüroo majja sisse ning mind kutsuti sinna tööle. Praegu teenib harubüroos üle 50 inimese.

Ühestainsast Santa Cruzis aastal 1966 eksisteerinud kogudusest on kasvanud välja rohkem kui 50 kogudust. Tol ajal oli kogu Boliivias vaid 640 tunnistajat, nüüdseks aga on neid peaaegu 18 000!

Minule Boliivias teha antud töö on osutunud rõõmustavalt viljakaks. Sealjuures on mulle kõikjal olnud alaliseks julgustuseks kaaskristlaste ustavus. Me kõik tunneme heameelt, nähes, kuidas Jehoova Kuningriigi kuulutustööd õnnistab. On tõesti rõõm anda oma osa inimeste jüngriteks tegemise töösse (Matteuse 28:19, 20).

[Pilt lk 13]

Pioneeritööl Šotimaal

[Pildid lk 15]

Tööl Boliivia harubüroos; (väike pilt) Gileadi kooli 42. kursuse lõpetamine