Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Judaistlik rituaalne pesemine — kas ristimise eelkäija?

Judaistlik rituaalne pesemine — kas ristimise eelkäija?

 Judaistlik rituaalne pesemine – kas ristimise eelkäija?

RISTIJA JOHANNES kuulutas „meeleparanduse ristimist”. Ka Jeesus käskis oma järelkäijatel teha jüngreid ja neid ristida (Markuse 1:4; Matteuse 28:19).

Piibel näitab, et kristlik ristimine peab toimuma üleni vee alla kastes. Raamatus „Jesus and His World” väidetakse: „Samalaadseid kombetalitusi võib märgata paljude religioonide juures nii minevikus kui tänapäeval ning mitmesugustes geograafilistes paikades ja kultuurides.” Samas raamatus kinnitatakse, et „kristliku ristimise juuri võib leida ... judaismist”. Kas see väide peab paika?

Juutide rituaalsed kümblusbasseinid

Arheoloogilised väljakaevamised Jeruusalemma templimäe juures on toonud päevavalgele umbes 100 rituaalset kümblusbasseini ajavahemikust 1. sajand e.m.a kuni 1. sajand m.a.j. Üks sünagoogi raidkiri 2. või 3. sajandist m.a.j räägib, et säärased basseinid olid mõeldud „külastajatele, kes neid vajavad”. Osa basseine on leitud Jeruusalemma sellest osast, kus elasid rikkad ja preesterlikust soost perekonnad. Peaaegu igal majal oli oma rituaalne bassein.

Kümblusbasseinid olid ristkülikukujulised veemahutid, mis raiuti kaljusse või kaevati maasse ja vooderdati telliste või kividega. Lekkimise vältimiseks need krohviti. Suur osa basseine olid umbes kaks meetrit laiad ja kolm meetrit pikad. Kanalite kaudu juhiti basseinidesse vihmavesi. Vett oli vähemalt meetri jagu, mistõttu sai end kükakil üleni vee alla kasta. Vette viivad trepiastmed olid mõnikord madala vaheseina abil kaheks jagatud. Arvatakse, et üht trepipoolt kasutati basseini minekuks, kui inimene oli ebapuhas, ja teist poolt väljatulekuks, et vältida vähimatki võimalust end rüvetada.

Basseine kasutati seoses juutide rituaalse puhastusega. Mida see endast kujutas?

Seadused ja traditsioonid pesemise kohta

Moosese Seadus rõhutas, et Jumala rahval on vaja olla nii vaimselt kui ka füüsiliselt  puhas. Iisraellased võisid saada ebapuhtaks mitmel moel, misjärel tuli neil end puhastada, pestes oma ihu ja riideid (3. Moosese 11:28; 14:1–9; 15:1–31; 5. Moosese 23:11, 12).

Jehoova Jumal on täielikult puhas ja püha. Seega pidid preestrid ja leviidid enne Jehoova altarile lähenemist pesema oma käsi ja jalgu, et nad ei sureks (2. Moosese 30:17–21).

Õpetlased oletavad, et meie ajaarvamise 1. sajandiks olid juudi usujuhid laiendanud preestrite kohta käivaid puhtusenõudeid ka mitteleviitidele. Nii esseenide kui variseride seas oli kombeks end sagedasti rituaalselt pesta. Üks allikas märgib Jeesuse aja kohta: „Juudilt nõuti kombetalituslikku puhtust, kui ta tahtis minna templimäele, tuua ohvri, saada preestri toodud ohvriannist kasu või enne midagi muud taolist.” Talmudi tekstides öeldakse, et pesija pidi end üleni vee alla kastma.

Jeesus kritiseeris varisere, kuna nad nõudsid rituaalset puhastust. Ilmselt olid neil tavaks „mitmesugused pesemised”, nende hulgas „karikate ja kiviriistade ja vasknõude pesemised”. Jeesus ütles, et variserid astusid üle Jumala käskudest, selleks et oma traditsioonidest kinni hoida (Heebrealastele 9:10; Markuse 7:1–9; 3. Moosese 11:32, 33; Luuka 11:38–42). Ükski Moosese Seaduse säte ei nõudnud enda üleni vee alla kastmist.

Kas kristlik ristimine sai alguse juutide rituaalsest pesemiskombest? Ei.

Rituaalne pesemine ja kristlik ristimine

Juudid toimetasid ise puhastuskombetalitusi. Johannese ristimine aga erines juutidele tuttavast rituaalsest pesemisest. Kuna Johannes sai tuntuks kui Ristija, on sellest näha, et tema vettekastmised olid teistsugused. Juudi usujuhid saatsid koguni oma esindajad temalt pärima: „Miks sa ... ristid?” (Johannese 1:25).

Moosese Seaduses nõutavat pesemist oli vaja korrata, kui jumalateenija taas ebapuhtaks sai. Ent nii ei olnud Johannese sooritatud ja hiljem ka kristliku ristimisega. Johannese ristimine näitas kahetsust ja varasema eluviisi hülgamist. Kristlik ristimine sümboliseeris inimese pühendumist Jumalale, mida tehti üks kord, mitte korduvalt.

Rituaalne pesemine, mida toimetati juudi preestrite kodus ja avalikes kümblusbasseinides templimäe lähedal, sarnanes kristliku ristimisega vaid väliselt. Kummagi vettekastmise tähendus oli täiesti erisugune. „The Anchor Bible Dictionary” ütleb: „Õpetlased on üksmeelel, et [Ristija] Johannes ei võtnud üle ega kohandanud mingit ristimist oma keskkonnast” ehk judaismist. Sama võib öelda ristimiste kohta kristlikus koguduses.

Kristlik ristimine kujutab „hea südametunnistuse nõudmist Jumala ees” (1. Peetruse 3:21). See tähendab, et inimene on täielikult pühendunud Jehoovale, et teda teenida tema Poja jüngrina. Üleni vee alla kastmine on sobiv sümbol isikliku pühendumise kohta. Kui inimene vee alla kastetakse, siis ta otsekui sureb oma endise elu poolest. Veest välja tõstmine sümboliseerib seda, et ta saab elavaks, täitmaks Jumala tahet.

Jehoova Jumal annab hea südametunnistuse neile, kes selliselt pühenduvad ja lasevad end ristida. Jumalalt inspiratsiooni saanud apostel Peetrus võis seega usukaaslastele öelda: „Teidki [päästab] nüüd vesi ristimisena.” Midagi sellist ei olnud kuidagi võimalik saavutada judaistliku rituaalse pesemise kaudu, kui mitu korda seda poleks ka tehtud.