Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Paik, kus õige religioon ja paganlus kokku põrkasid

Paik, kus õige religioon ja paganlus kokku põrkasid

Paik, kus õige religioon ja paganlus kokku põrkasid

ANTIIKAJA linna Efesose varemeid Türgi läänerannikul on arheoloogid juba üle saja aasta põhjalikult uurinud. On taastatud mitmeid ehitisi ning uuritud ja tõlgendatud arvukaid leide. Seetõttu on Efesos üks turistide meelispaiku Türgis.

Mida on Efesose kohta teada saadud? Missuguse pildi võib tänapäeval maalida sellest huviäratavast vanaaja metropolist? Külaskäik Efesose varemetesse ja Austrias Viinis asuvasse Efesose muuseumi aitab meil mõista, kuidas õige religioon ja paganlus Efesoses kokku põrkasid. Esmalt vaadelgem veidi linna ajalugu.

Ihaldusväärne paik

Rahutused ja rahvaste rändamine olid Euraasiale 11. sajandil e.m.a väga iseloomulikud. Sel ajal asusid joonia kreeklased koloniseerima Väike-Aasia läänerannikut. Need ammused asunikud puutusid kokku inimestega, kes kummardasid emajumalannat, kes sai hiljem tuntuks Efesose Artemisena.

7. sajandi keskpaiku e.m.a tulid põhjast Musta mere äärest Väike-Aasiat rüüstama kimmerlastest nomaadid. Hiljem, umbes aastal 550 e.m.a, tõusis võimule Lüüdia kuningas Kroisos, võimas valitseja, kes oli kuulus oma ääretu rikkuse poolest. Pärsia impeeriumi laienedes alistas kuningas Kyros Joonia linnad, nende seas Efesose.

Aastal 334 e.m.a alustas Makedoonia Aleksander sõjakäiku Pärsia vastu ning temast sai uus Efesose valitseja. Pärast Aleksandri enneaegset surma aastal 323 e.m.a sattus Efesos tema väejuhtide vahelisse võimuvõitlusse. Aastal 133 e.m.a pärandas Pergamoni lastetu kuningas Attalos III Efesose roomlastele ja see muutus Rooma Aasia provintsi linnaks.

Õige religiooni ja paganluse kokkupõrge

Kui apostel Paulus 1. sajandil m.a.j enne teise misjonireisi lõppu Efesosse saabus, elas selles linnas umbes 300 000 inimest (Apostlite teod 18:19–21). Kolmandal misjonireisil tuli Paulus Efesosse tagasi ja hakkas jälle julgelt kogudusekojas Jumala Kuningriigist rääkima. Kolme kuuga juutide vastupanu tugevnes sedavõrd, et Paulus otsustas igapäevaseid arutlusi pidada Türannose koolis (Apostlite teod 19:1, 8, 9). Tema kuulutustegevus kestis veel kaks aastat ning seda saatsid erakordsed vägevad teod, nagu näiteks imetervendamine ja kurjade vaimude väljaajamine (Apostlite teod 19:10–17). Ei ole ime, et paljudest said usklikud! Jah, Jehoova sõna avaldas oma väge, nii et suur hulk varem nõiakunstiga tegelenud inimesi põletas ära oma väärtuslikud raamatud (Apostlite teod 19:19, 20).

Lisaks sellele, et Pauluse tulemusrikas kuulutustöö ajendas paljusid loobuma jumalanna Artemise kummardamisest, kutsus see esile selle paganausu pooldajate viha. Hõbedast Artemise templite valmistamine oli tulus äri. Kartes, et nende äritegevus võib sattuda ohtu, ärgitas keegi Demeetrios hõbeseppi mässule (Apostlite teod 19:23–32).

Vastasseis kulmineerus sellega, et rahvas karjus hüsteeriliselt ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste Artemis!” (Apostlite teod 19:34). Kui lärm oli lõpuks vaibunud, julgustas Paulus veel kord kaaskristlasi ja jätkas oma teekonda (Apostlite teod 20:1, P 1997). Paulus läks küll Makedooniasse, aga hukule määratud Artemise kultuse allakäiku see ei peatanud.

Artemise tempel vangub

Artemise kultus oli Efesose linnas sügavale juurdunud. Enne kuningas Kroisose aega kandis tolle piirkonna usuelus keskset rolli emajumalanna Kybele. Tekitades müütilise sugulusseose Kybele ja hellenistliku panteoni vahele, lootis Kroisos luua religioosse isiku, mis oleks vastuvõetav nii kreeklastele kui muulastele. Selle toel hakati 6. sajandi keskel e.m.a ehitama Kybele mantlipärija Artemise templit.

Templist sai kreeka arhitektuuri suursaavutus. Mitte kunagi varem polnud kasutatud sedavõrd hiiglaslikke marmorplokke kui selle võimsa ehitise loomisel. Tempel hävis tules aastal 356 e.m.a. Taastatud tempel, mis oli samaväärselt suursugune, pakkus teenistust paljudele ja meelitas ligi palverändureid. Ehitatud 73 meetrit laiale ja 127 meetrit pikale alusele, oli taastatud templi laius 50 meetrit ja pikkus 105 meetrit. Seda peeti üheks seitsmest maailmaimest. Sugugi mitte kõik polnud templiga rahul. Filosoof Herakleitos Efesosest võrdles altari juurde viivat valgustamata juurdepääsu nurjatuse pimedusega, ja ta pidas templi moraali madalamaks metsloomade moraalist. Suuremale osale inimestest tundus siiski, et Artemise pühamut Efesoses ei taba kunagi langus. Ajalugu on näidanud midagi muud. Raamatus „Ephesos–Der neue Führer” märgitakse: „2. sajandiks oli järsult kahanenud Artemise ja muude panteoni jumaluste kummardamine.”

3. sajandil m.a.j raputas Efesost tugev maavärin. Lisaks riisusid Mustalt merelt tulnud meresõitjad goodid Artemise templi uhked rikkused ja süütasid seejärel templi põlema. Sama raamat ütleb: „Kuidas võiks lüüasaanud Artemist, kes ei suutnud isegi omaenda elupaika kaitsta, pidada veel linna kaitsjannaks?” (Laul 135:15–18.)

Viimaks, 4. sajandi lõpus, kinnitas keiser Theodosius I riigiusuks „kristluse”. Peagi sai kunagise mõjurikka Artemise templi kivimüüritisest paik, kust võeti ehitusmaterjali. Artemise kultus langes täielikku unustusse. Üks tundmatu vaatleja kommenteeris epigrammi, mis ülistas templit kui muistse maailma imet: „See on nüüd kõige mahajäetum ja armetum paik.”

Artemisest jumalaemani

Paulus hoiatas Efesose koguduse vanemaid, et pärast tema äraminekut tulevad „hirmsad hundid” ning nende eneste seast tõusevad mehed, kes „kõnelevad pööraseid asju” (Apostlite teod 20:17, 29, 30). Täpselt nõnda sündiski. Juhtunust on näha, et Efesoses valitses valereligioon ärataganenud kristluse näol.

Aastal 431 m.a.j toimus Efesoses kolmas oikumeeniline kirikukogu, kus võeti küsimuse alla Kristuse olemus. Raamat „Ephesos–Der neue Führer” selgitab: „Aleksandrialaste võit, kes arvasid, et Kristusel on ainult üks, jumalik olemus, ... oli täielik.” Sellel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. „See otsus, millele Efesoses jõuti, tõstis Maarja kristusesünnitaja seisundist jumalasünnitaja seisundisse ja peale selle, et see rajas aluse Maarja kultusele, tekitas ka esimese suure kirikulõhe. ... Vaidlus käib tänini.”

Niisiis, Kybele ja Artemise asemel hakati kummardama jumalasünnitajat ehk jumalaema Maarjat. Sama raamat annab teada, et „Maarja kultus Efesoses ... on tänini elav traditsioon, mis ei oleks mõistetav ilma Artemise kultuseta”.

Unustusehõlma vajunud

Pärast Artemise kummardamise allakäiku tabas langus ka Efesost. Linnaelu muutsid üha raskemaks maavärisemised, malaaria ja sadama ummistumine.

Meie ajaarvamise 7. sajandiks oli islami ulatuslik levik juba alanud. Islamile ei piisanud üksnes araabia hõimude ühendamisest. Araabia laevastik rüüstas terve 7. ja 8. sajandi vältel Efesost. Efesose saatus otsustati lõplikult siis, kui sadam täielikult mudaga täitus ja linn varemeiks muutus. Kunagisest suursugusest metropolist on jäänud alles vaid üks väike asula Aya Soluk (nüüd Selçuk).

Jalutuskäik Efesose varemetes

Et saada aimu Efesose kunagisest hiilgusest, võib minna selle varemeid vaatama. Kui alustada ekskursiooni ülemisest sissepääsust, avaneb kohe kaunis vaade Kureetide tänavale kuni Celsuse raamatukoguni. Paremat kätt köidab pilku odeion – väike teater, mis ehitati 2. sajandil m.a.j. Kuna see hoone mahutas umbes 1500 inimest, ei kasutatud seda tõenäoliselt mitte ainult nõukogu saalina, vaid ka meelelahutuseks. Kureetide tänavat ääristavad mõlemal pool mitmesugused ehitised, näiteks linna agoraa, kus arutati riigiasju, Hadrianuse tempel, purskkaevud ja mäenõlvale ehitatud majad, mis kuulusid nimekatele efeslastele.

Tähelepanuväärne hoone on meie ajaarvamise 2. sajandil ehitatud elegantne Celsuse raamatukogu. Selle arvukaid kirjarulle hoiti avara lugemissaali niššides. Neli raidkuju uhkel fassaadil kujutasid nelja peamist omadust, mida oodati rooma kõrgetelt riigiametnikelt, nagu Celsuselt, ja nendeks olid Sophia (tarkus), Arete (voorus), Ennoia (andumus) ja Episteme (arusaamine). Originaalkujud asuvad Efesose muuseumis Viinis. Raamatukoguesise väljaku äärsest monumentaalsest väravast saab Tetragonose agoraale ehk turuplatsile. Sel suurel väljakul, mida ümbritsesid katusealused promenaadid, käis iga päev vilgas äritegevus.

Seejärel jõuame Marmori tänavale, mis viib suure teatrini. Koos Rooma impeeriumi aegsete viimaste juurdeehitustega jagus teatris istekohti umbes 25 000 pealtvaatajale. Teatri fassaad oli rikkalikult kaunistatud sammaste, reljeefide ja kujudega. Võid endale elavalt ette kujutada rahutut rahvahulka, kes hõbesepp Demeetriuse õhutusel sinna oli kogunenud.

Suure teatri juurest linna sadamasse viib suursugune tänav. See on umbes 500 meetrit pikk ja 11 meetrit lai ning mõlemalt poolt sammastega palistatud. Selle tänava äärde olid ehitatud ka teatri ja sadama gümnaasium, mis olid mõeldud kehalise treeningu jaoks. Võimas sadamavärav tänava lõpus oli kui värav maailma, ja siin lõpeb meie lühike ekskursioon maailma huvipakkuvamates varemetes. Viinis Efesose muuseumis asub selle ajaloolise metropoli puidust makett ja terve hulk monumente.

Kui oled käinud muuseumis ja näinud Efesose Artemise kuju, rändavad mõtted tahes-tahtmata sellele, kui vastupidavad olid Efesoses elanud algkristlased. Nad elasid spiritismist läbi imbunud ja religioossetest eelarvamustest pimestatud linnas. Artemise kummardajad osutasid Kuningriigi sõnumile ägedat vastupanu (Apostlite teod 19:19; Efeslastele 6:12; Ilmutuse 2:1–3). Säärane karm keskkond ei takistanud aga õigel religioonil juurduda. Tõelise Jumala kummardamine jääb püsima ka siis, kui praegune valereligioon leiab oma otsa, nagu vanal ajal Artemise kultus (Ilmutuse 18:4–8).

[Kaart/pilt lk 26]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MAKEDOONIA

Must meri

VÄIKE-AASIA

Efesos

Vahemeri

EGIPTUS

[Pilt lk 27]

Artemise templi jäänused

[Pildid lk 28, 29]

1. Celsuse raamatukogu

2. Arete lähivaade

3. Suure teatrini viiv Marmori tänav