Elulugu

Pimedatest vangikongidest Šveitsi Alpidesse

JUTUSTANUD LOTHAR WALTHER

Ma ei jõudnud ära oodata, mil saan pärast kolme pikka aastat, mis ma olin Ida-Saksamaa kommunistlike vanglate pimedates kongides mööda saatnud, maitsta vabadust ja viibida oma kalli pere seltsis.

ENT ma ei osanud arvata, et näen oma kuueaastase poja Johannese näol hämmeldunud ilmet. Ta ei olnud pool elu oma isa näinud. Olin talle võhivõõras.

Erinevalt oma pojast kasvasin üles armastavate vanemate hoole all. Meie kodus Saksamaa linnas Chemnitzis, kus ma 1928. aastal sündisin, valitses soe õhkkond. Isa rääkis täiesti avameelselt oma rahulolematusest usu suhtes. Tal oli meeles, et Esimeses maailmasõjas soovisid kummagi poole „kristlikud” sõdurid 25. detsembril vastastikku häid jõule, aga järgmisel päeval alustasid uue hooga üksteise tapmist. Usk oli tema meelest läbinisti silmakirjalik.

Usk asendab pettumuse

Õnneks ei pidanud mina sellist pettumust kogema. Teine maailmasõda lõppes, kui olin 17-aastane, ja seega pääsesin napilt väeteenistusse värbamisest. Ometi tegid mind rahutuks seesugused küsimused nagu milleks kõik see tapmine, keda ma võin usaldada ja kust leida tõelist turvalisust. Ida-Saksamaa, kus me elasime, läks nõukogude kontrolli alla. Laastavast sõjast räsitud inimestele meeldisid kommunistlikud  õigluse, võrdsuse, solidaarsuse ja sõpruse ideaalid. Varsti paljud siirad inimesed pettusid kibedalt, seekord mitte religioonis, vaid poliitikas.

Sellal, kui otsisin oma olulistele küsimustele vastuseid, rääkis üks mu Jehoova tunnistajast tädi mulle oma usust. Ta andis piibliteemalise väljaande, mis ajendas mind esimest korda elus läbi lugema terve 24. peatüki Matteuse evangeeliumist. Mind rabasid raamatu arukad ja veenvad selgitused, millega tõestati, et elame praegu „maailmaajastu lõpetuse” ajal, ja toodi välja inimkonna probleemide algpõhjus (Matteuse 24:3; Ilmutuse 12:9).

Varsti sain veelgi Jehoova tunnistajate väljaandeid ja neid õhinal lugedes mõistsin, et olin leidnud tõe, mida olin innukalt otsinud. Olin vaimustuses, saades teada, et Jeesus Kristus asus 1914. aastal taevas troonile ja et peagi alistab ta jumalatud jõud, toomaks sõnakuulelikele inimestele õnnistusi. Teine suur avastus minu jaoks oli selge arusaam lunastusest. See aitas mul kogu südamest Jehoova poole palves pöörduda ja andestust paluda. Mind puudutas sügavalt südamlik üleskutse, mis on kirjas Jakoobuse 4:8: „Tulge Jumala ligi, siis tema tuleb teie ligi!”

Vaatamata sellele, et olin oma äsjaleitud usu suhtes ääretult entusiastlik, ei olnud vanematele ja õele algul just meeltmööda see, mida neile rääkisin. See aga ei vähendanud minus soovi minna kristlikele koosolekutele Chemnitzi lähedale, kus kogunes väike tunnistajate grupp. Minu üllatuseks tulid vanemad ja õde koos minuga esimesele koosolekule kaasa! See oli 1945/46. aasta talvel. Hiljem, kui ka meie kodukohas Harthaus piibliuurimisgrupp moodustati, hakkas mu pere korrapäraselt koosolekutel käima.

„Ma olen noor”

Tänu sellele, et õppisin tundma tähtsaid Piibli tõdesid ja käisin korrapäraselt läbi Jehoova rahvaga, pühendasin oma elu Jehoovale ja lasin end ristida 25. mai l 1946. aastal. Minu suureks heameeleks edenesid ka minu pereliikmed vaimselt ja lõpuks said kõigist kolmest ustavad tunnistajad. Õde tegutseb siiani ühes Chemnitzi koguduses. Ema ja isa teenisid Jehoovat ustavalt kuni surmani vastavalt 1965. ja 1986. aastal.

Pool aastat pärast ristimist hakkasin teenima eripioneerina. Sellega algas eluaegne teenistus „parajal või ebasobival ajal” (2. Timoteosele 4:2). Varsti avanesid mulle teenistuses uued võimalused. Kõrvalisse piirkonda Ida-Saksamaal vajati täisajalisi evangeeliumikuulutajaid. Avaldasin ühe vennaga soovi sinna minna, aga  mulle tundus, et olen kogenematu ja ebaküps sellise vastutusrikka ülesande jaoks. Olin kõigest 18-aastane ja tundsin nagu Jeremija: „Oh Issand Jehoova! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!” (Jeremija 1:6). Minu kõhklustest hoolimata otsustasid vastutavad vennad anda meile võimaluse. Nõnda määrati meid väiksesse Belzigi linna Brandenburgis.

Tollel territooriumil kuulutada oli üpris raske, aga kogetu tuli mulle kasuks. Ajapikku võtsid mitmed nimekad ärinaised Kuningriigi sõnumi vastu ja said Jehoova tunnistajateks. Oma otsusega murdsid nad sügavale juurdunud traditsioone ja hirme, mis valitsesid selles väikeses maapiirkonnas. Nii katoliku kui protestandi vaimulikkond seisis meile kindlalt vastu ja laimas meid kuulutustöö pärast. Aga kuna lootsime Jehoova juhtimisele ja kaitsele, saime aidata mõnedel huvilistel tõde omaks võtta.

Kogunevad sallimatuse pilved

Aasta 1948 tõi endaga kaasa nii õnnistusi kui ka ootamatuid raskusi. Esiteks määrati mind pioneeriks Rudolstadti Thuringias, kus tutvusin paljude ustavate õdede-vendadega ja mulle valmistas rõõmu nende seltskond. Teist kaugeleulatuva mõjuga õnnistust kogesin sama aasta juulis. Abiellusin ustava ja innuka kristliku neiu Erika Ullmanniga, keda tundsin juba sellest saadik, kui hakkasin Chemnitzi koguduses koosolekutel käima. Alustasime mõlemad pioneerteenistust minu kodulinnas Harthaus. Aja möödudes ei saanud Erika enam täisajalist teenistust jätkata, üheks põhjuseks olid tervisehädad.

Jehoova rahvale oli too aeg raske. Chemnitzi tööministeerium tühistas mu toidunormikaardi, et sundida mind kuulutustööst loobuma ja otsima täiskohaga ilmalikku tööd. Minu juhtumi abil nõudsid vastutavad vennad piirkonna võimuesindajatelt seaduslikku tunnustust. Seda aga ei antud ja 23. juunil 1950 määrati mulle karistuseks trahv või 30 päeva vangistust. Kaebasime otsuse edasi, aga kõrgem kohus lükkas selle tagasi ja mind saadeti vangi.

See oli alles esimene märk lähenevast vastupanutormist ja hädaajast. Vaevu kuu aega hiljem, septembris 1950, pärast laimukampaaniat meedias, keelas kommunistlik režiim meie tegevuse. Kiire kasvu ja erapooletuse tõttu nimetati meid ohtlikuks lääne spiooniagentuuriks, mis religiooni varjus tegeleb „kahtlaste asjadega”. Samal päeval, kui keeld välja kuulutati, sünnitas mu naine kodus poja Johannese, mina olin sel ajal vangis. Ämmaemanda protestist välja tegemata tungisid salapolitseinikud meie korterisse ja otsisid tõendeid, millega oma süüdistusi tõestada. Muidugi ei leidnud nad midagi. Hiljem õnnestus neil meie kogudusse informaator sokutada. Seetõttu arreteeriti 1953. aastal oktoobris kõik vastutavad vennad, nende hulgas ka mind.

Pimedates vangikongides

Kui olime süüdi mõistetud ja saanud karistuseks kolm kuni kuus aastat, liitusime vendadega, kes olid Zwickaus Ostersteini kindluse ligastes vangikongides. Vaatamata  hirmsatele tingimustele oli suur rõõm seltsida küpsete vendadega. Vabaduse puudumine ei tähendanud vaimse toidu puudumist. Riigikorra poolt põlatud ja keelatud „Vahitorn” leidis ometi tee vanglasse ja otse meie kongidesse! Kuidas?

Mõned vennad määrati tööle kohalikesse söekaevandustesse, kus nad kohtusid vabaduses olevate tunnistajatega ja said neilt ajakirju. Seejärel tõid vennad ajakirjad salaja vanglasse ja ainult tänu nupukusele õnnestus hädavajalik vaimne toit meile ülejäänutele edasi toimetada. Väga rõõmustav ja julgustav oli kogeda sel moel Jehoova hoolitsust ja juhtimist!

1954. aasta lõpuks viidi meid üle kurikuulsasse Torgau vanglasse. Sealsed tunnistajad võtsid meid rõõmuga vastu. Kuni sinnamaani olid nad vaimse tugevuse säilitanud seetõttu, et rääkisid vanematest „Vahitornidest” meelde jäänud mõtteid. Nad janunesid kangesti värske vaimse toidu järele! Nüüd oli meie kohus jagada nendega mõtteid, mida olime Zwickaus õppinud. Aga kuidas seda teha, kui meil oli igapäevaste jalutuskäikude ajal rangelt keelatud üksteisega rääkida? Vennad olid andnud meile hinnalisi näpunäiteid, kuidas toimida, ja Jehoova võimas käsivars kaitses meid. Õppisime sellest, kui tähtis on hoolikalt Piiblit uurida ja mõtiskleda sellal, kui oleme vabaduses ja meil on võimalik seda teha.

Tähtsate otsuste aeg

Jehoova abiga jäime vankumatuks. Meie suureks üllatuseks anti 1956. aasta lõpus mõnedele meist amnestia. On raske kirjeldada meie rõõmu, kui vangla väravad avati! Selleks ajaks oli mu poeg juba kuuene ja mul oli ääretult hea meel olla jälle abikaasa juures ning kasvatada koos temaga last. Mõnda aega suhtus Johannes minusse kui võõrasse, aga peagi tekkis meie vahel lähedane side.

Ida-Saksamaa tunnistajatel oli ränkraske aeg. Kasvav vaenulikkus kristliku teenistuse ja erapooletuse vastu tähendas, et tuli elada pidevas ohus – elu oli riskantne, murederohke ja kurnav. Seega palvetasime Erikaga, kaalusime hoolikalt oma olukorda ja pidasime vajalikuks kolida kuhugi, kus saaksime soodsamates oludes elada, et mure meid enda alla ei mataks. Tahtsime vabalt Jehoovat teenida ja vaimseid eesmärke taotleda.

1957. aasta kevadel avanes meil võimalus kolida Lääne-Saksamaale Stuttgarti. Evangeeliumi kuulutamine oli seal lubatud ja saime vabalt vendadega läbi käia. Nad toetasid meid väga. Seitse aastat olime Hedelfingeni koguduses. Nende aastate jooksul läks meie poeg kooli ja edenes hästi tões. 1962. aasta septembris oli mul harukordne võimalus käia Kuningriigi teenistuskoolis Wiesbadenis. Sealt sain ergutust kolida perega sinna, kus vajati saksa keelt kõnelevaid piibliõpetajaid. Nendeks paikadeks olid mõned piirkonnad Saksamaal ja Šveitsis.

Edasi Šveitsi Alpidesse

Niisiis kolisime 1963. aastal Šveitsi. Meid suunati väiksesse kogudusse Brunnenis imekauni Luzerne järve ääres, Šveitsi Alpide keskosas. Olime justkui paradiisis. Meil tuli harjuda seal räägitava saksa keele, kohaliku eluviisi ja inimeste mõtteviisiga. Sellest hoolimata meeldis meile töötada ja kuulutada rahuarmastavate inimeste keskel. Brunnenis elasime 14 aastat ja meie poeg kasvas seal üles.

Aastal 1977, kui olin ligi 50-aastane, kutsuti meid teenima Šveitsi Peetelisse  Thuni. See oli ootamatu eesõigus ja võtsime kutse sügava tänumeelega vastu. Olime naisega üheksa aastat Peeteli teenistuses, mida meenutame kui üht olulist verstaposti meie kristlikus elus ja vaimses edenemises. Meile meeldis ka kohalike kuulutajatega Thunis ja selle ümbruses kuulutada, alati silmapiiril Jehoova imetööd, majesteetlikud lumiste tippudega Berni Alpid (Laul 9:2).

Järjekordne kolimine

1986. aasta alguses kolisime jälle. Meil paluti teenida eripioneeridena üsna suurel territooriumil, mis oli määratud Buchsi kogudusele Šveitsi idaosas. Jällegi tuli meil harjuda teistsuguse eluviisiga. Ent soovist teenida Jehoovat seal, kus oleme kõige kasulikumad, haarasime kinni sellest uuest ülesandest, millega kaasnesid õnnistused. Mõnikord olen reisivaid ülevaatajaid asendades külastanud ja tugevdanud kogudusi. 18 aastat on mööda läinud ja selles piirkonnas kuulutades oleme saanud palju rõõmutoovaid kogemusi. Buchsi kogudus on kasvanud ja me käime koos ilusas kuningriigisaalis, mis pühitseti viis aastat tagasi.

Jehoova on meie eest ülimalt rikkalikult hoolt kandnud. Oleme parema osa oma elust olnud täisajalises teenistuses, ent kunagi pole meil midagi puudunud. Rõõmu ja rahuldustundega näeme, kuidas meie poeg, tema naine ja nende lapsed oma peredega käivad ustavalt Jehoova teel.

Möödunud aegu meenutades tunnen, et oleme teeninud Jehoovat tõepoolest „parajal või ebasobival ajal”. Kristlik teenistus on viinud mind kommunistlike vanglate pimedatest kongidest suursugustesse Šveitsi Alpidesse. Terve meie pere ei ole hetkekski kahetsenud oma kristlikku teenistust.

[Kast lk 28]

„Kahekordsed ohvrid” peavad tagakiusamises kindlalt vastu

Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis, tuntud ka kui Ida-Saksamaa, võeti sihiks Jehoova tunnistajad julmalt maha suruda. Arhiiviandmed näitavad, et üle 5000 tunnistaja saadeti kristliku teenistuse ja erapooletuse pärast sunnitöölaagritesse ja kinnipidamisasutustesse. (Jesaja 2:4.)

Mõningaid tunnistajaid on kirjeldatud kui „kahekordseid ohvreid”. 325 tunnistajat suleti natsi koonduslaagritesse ja vanglatesse. Seejärel, 1950-ndatel jälitas ja vangistas tunnistajaid Stasi, Ida-Saksamaa salapolitsei. Isegi osa vanglaid oli algul natside, seejärel Stasi käsutuses.

Esimese kümne intensiivse tagakiusamisaasta jooksul ajavahemikus 1950 kuni 1961 suri vanglas väärkohtlemise, alatoitumise, haiguse ja kõrge ea tõttu 60 tunnistajat, nende seas nii mehi kui naisi. Kaheteistkümnele tunnistajale määrati eluaegne vanglakaristus, mis hiljem muudeti 15 aasta pikkuseks vangistuseks.

Tänapäeval on endises Stasi peakorteris Berliinis püsiväljapanek, mis pöörab tähelepanu 40 aastat kestnud Jehoova tunnistajate tagakiusamisele Ida-Saksamaal. Välja pandud fotod ja inimeste kogemused annavad vaikset tunnistust selle kohta, millist julgust ja vaimset tugevust ilmutasid need Jehoova teenijad, kes jäid ustavaks rünnaku all olles.

[Kaart lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

IDA-SAKSAMAA

Rudolstadt

Belzig

Torgau

Chemnitz

Zwickau

[Pilt lk 25]

Ostersteini kindlus Zwickaus

[Allikaviide]

Fotosammlung des Stadtarchiv Zwickau, Deutschland

[Pilt lk 26]

Oma naise Erikaga