Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

 Lugejate küsimusi

Mida Paulus mõtles sõnadega: „Nii sageli kui te iganes seda joote”?

Jeesuse surma mälestusõhtule viidates kirjutas Paulus: „See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!” (1. Korintlastele 11:25, 26.) Mõnede arvates viitab sõna „sageli” sellele, et Kristuse surma tuleks mälestada tihti. Seepärast peavad nad seda mitu korda aastas. Kas Paulus seda mõtleski?

Nüüd on möödunud juba ligi 2000 aastat ajast, mil Jeesus seadis sisse oma surma mälestusõhtu. Nii et kui isegi tähistada mälestusõhtut kord aastas, on seda alates aastast 33 m.a.j tehtud päris sageli. Teksti 1. Korintlastele 11:25, 26 kontekst näitab aga, et Paulus ei arutanud, kui sageli tuleks mälestusõhtut tähistada, vaid kuidas. Kreekakeelne sõna, mida Paulus siin kasutas, polnud mitte pol·laʹkis, mis tähendab ’tihti’ või ’sageli’, vaid hoopis ho·saʹkis, mis tähendab ’nii tihti kui’ ehk ’millal iganes’, ’iga kord kui’. Paulus ütles seega: „Iga kord, kui te seda [teete] ... te kuulutate Issanda surma.”

Kui tihti tuleks siis Jeesuse surma mälestada? Kas on kohane tähistada seda vaid kord aastas? See on mälestusõhtu ning on kombeks mälestada kedagi (või midagi) kord aastas. Jeesus suri juudi paasapühal, mida tähistati samuti kord aastas. Sellega kooskõlas viitas Paulus Jeesusele kui „paasatall Kristusele”, kuna Jeesuse ohvrisurm avas elutee vaimsele Iisraelile, nii nagu esimese paasapüha ohver päästis sünnipäraste iisraellaste esmasündinute elu Egiptuses ja võimaldas rahval orjusest vabaneda (1. Korintlastele 5:7; Galaatlastele 6:16). Seos iga-aastase juudi paasapühaga on seega veel üks tõend, et Jeesuse surma mälestusõhtut tuleks tähistada vaid kord aastas.

Paulus seostas Jeesuse surma ka juutide ühe teise iga-aastase pühaga, lepituspäevaga. Heebrealastele 9:25, 26 ütleb: „[Sest Kristus ei läinud] mitte ennast mitu korda ohverdama, nõnda nagu ülempreester igal aastal [lepituspäeval] läks pühasse paika võõra verega ... aga nüüd on ta maailmaajastute lõpul korra ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt.” Kuna Jeesuse ohver asendas iga-aastase lepituspäeva ohvri, on täiesti kohane mälestada tema surma kord aastas. Pühakiri ei anna mingit põhjust pidada seda sagedamini.

Ajaloolane John Laurence von Mosheim teatab sellega kooskõlas, et teise sajandi Väike-Aasia kristlastel oli kombeks tähistada Jeesuse surma mälestusõhtut „esimese juudi kuu [niisanikuu] neljateistkümnendal päeval”. Mälestusõhtu pidamine sagedamini kui kord aastas sai ristiusumaailmas tavaks alles hilisematel aastatel.