Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kellele tuleks olla lojaalne?

Kellele tuleks olla lojaalne?

 Kellele tuleks olla lojaalne?

„Meie maa, ... olgu tal alati õigus; ent jäägu ta alati meie maaks, ükskõik kas tal on õigus või mitte.” (Stephen Decatur, USA mereväeohvitser, 1779–1820)

PALJUD peavad oma ülimaks kohuseks tingimusteta lojaalsust kodumaa vastu, paljud aga kohaldaksid Stephen Decaturi sõnu nõnda: „Minu religioon, olgu sel alati õigus; ent jäägu see alati minu religiooniks, ükskõik kas sel on õigus või mitte.”

Tegelikult määrab tihtilugu meie sünnipaik selle, mis maa või religioon meilt lojaalsust nõuab, ent otsus, kellele olla lojaalne, on liiga tähtis, et seda juhuse hooleks jätta. Kuid kasvatuse teel omandatud lojaalsuspõhimõtete kahtluse alla seadmine nõuab julgust ja toob kaasa raskusi.

Oma lojaalsuspõhimõtete järelekaalumine

Üks Sambias üles kasvanud naine ütleb: „Religioon köitis mind juba lapsest peale. Igapäevane palvetamine perekonnapühamus, usupühade pidamine ja korrapärane templiskäimine  oli osa minu kasvatusest. Minu usk ja jumalateenimine oli tihedalt põimunud kultuuri-, ühiskonna- ja perekonnaeluga.”

Kuid hilises teismeeas hakkas ta koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning peagi otsustas ta oma usku vahetada. Kas see oli ebalojaalne tegu?

Zlatko kasvas üles Bosnias ning osales mõnda aega relvastatud konfliktis, mis oli haaranud tema kodumaad. Ka tema hakkas koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Nüüd keeldub ta relva kätte võtmast. Kas ta on ebalojaalne?

Sinu vastus nendele küsimustele sõltub sellest, kuidas sa asjale vaatad. Naine, keda mainisime, ütleb: „Minu kogukonnas oli usuvahetus kustumatu häbiplekk; seda peeti ebalojaalseks sammuks, oma perekonna ja kogukonna reetmiseks.” Samuti Zlatko endised sõjakaaslased pidasid reeturiks inimest, kes keeldub nende poolel võitlemast. Ent nii see naine kui ka Zlatko teavad, et nende tegude ajendiks on lojaalsuse kõrgem vorm – lojaalsus Jumalale. Veelgi tähtsam küsimus on, kuidas suhtub Jumal neisse, kes tahavad talle lojaalsed olla?

Tõeline lojaalsus – armastuse väljendus

Kuningas Taavet ütles Jehoova Jumala kohta: „Lojaalse suhtes sa tegutsed lojaalselt” (2. Saamueli 22:26, UM). Siin sõnaga „lojaalne” tõlgitud heebrea sõna kannab endas mõtet lahkusest, mis armastavalt seob end objektiga, kuni tema eesmärk selle objekti suhtes teostub. Suhtudes otsekui ema oma imikusse, seob Jehoova end armastavalt nendega, kes on talle lojaalsed. Jehoova ütles oma lojaalsetele teenijatele muistses Iisraelis: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!” (Jesaja 49:15). Need, kes on valmis lojaalsust Jumalale seadma tähtsaimale kohale oma elus, võivad olla kindlad tema armastavas hoolitsuses.

Lojaalsus Jehoovale põhineb armastusel. See ajendab inimest armastama seda, mida armastab Jehoova, ja vihkama kõike kurja, mida vihkab Jehoova (Laul 97:10). Kuna Jehoova peamisi omadusi on armastus, hoiab lojaalsus Jumala vastu inimest kohtlemast teisi armastusetult (1. Johannese 4:8). Niisiis, kui inimene lojaalsusest Jumala vastu muudab oma usulisi tõekspidamisi, ei tähenda see veel, et ta oma perekonda enam ei armasta.

Lojaalsus Jumala vastu – positiivne tõukejõud

Naine, keda mainisime varem, seletab oma tegusid nõnda: „Tänu piibliuurimisele sain teada, et tõeline Jumal on Jehoova, ning rajasin temaga isiklikud suhted. Jehoova on hoopis teistsugune kui jumalad, keda ma varem teenisin; temas on armastus, õiglus, tarkus ja vägi täiuslikus tasakaalus. Kuna Jehoova nõuab eranditut pühendumust, pidin teistest jumalatest loobuma.

Vanemad väljendasid korduvalt oma meelepaha ja pettumust. See oli mulle äärmiselt raske, sest vanemate heakskiit tähendab mulle väga palju. Ent Piibli tõde järjest enam tundma õppides veendusin oma valiku õigsuses. Ma ei võinud Jehoovat hüljata.

See, et ma usutraditsioonide asemel otsustasin olla lojaalne Jehoovale, ei tähenda, et ma olen oma perekonnale ebalojaalne. Püüan oma sõnade ja tegudega neile näidata, et ma mõistan nende tundeid. Ent kui ma poleks Jehoovale lojaalne, takistaks see mu perekonnal teda tundma õppimast, see aga oleks tõesti ebalojaalne tegu.”

Samuti pole inimene reetur siis, kui tema lojaalsus Jumalale eeldab, et ta  jääb poliitiliselt neutraalseks ega tõsta teiste vastu relva. Zlatko seletab oma tegusid nõnda: „Ehkki mind kasvatati nime poolest kristlaseks, abiellusin inimesega, kes polnud kristlane. Kui puhkes sõda, nõudsid mõlemad osapooled minult lojaalsust. Olin sunnitud valima, kummal poolel võidelda. Sõdisin kolm ja pool aastat. Lõpuks põgenesime naisega Horvaatiasse, kus kohtusime Jehoova tunnistajatega.

Piiblit uurides hakkasime mõistma, et me peaksime olema lojaalsed eelkõige Jehoovale ning et ta tahab, et me armastaksime oma ligimest, ükskõik millisesse religiooni või rassi ta kuulub. Nüüd kummardame naisega ühiselt Jehoovat ning mulle on saanud selgeks, et ma ei saa olla samal ajal lojaalne Jumalale ja sõdida oma ligimesega.”

Lojaalsus, mida kujundab Piibli täpne tundmine

Kuna Jehoova on meie Looja, on õige, et temale lojaalne olla on tähtsam kui miski muu, mis pretendeerib meie lojaalsusele (Ilmutuse 4:11). Et aga lojaalsusest Jumalale ei saaks fanaatiline ja hävitav jõud, peaks seda kujundama Piibli täpne tundmine. Piibel õhutab meid ’saama uueks oma meele vaimus ning riietuma uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise ... pühaduse [„lojaalsuse”, UM] sisse’ (Efeslastele 4:23, 24, meie kursiiv). Need inspireeritud sõnad kirja pannud kuulsal mehel oli julgust seada kahtluse alla temasse lapsest peast juurutatud lojaalsuspõhimõtted. Selline läbiuurimine tõi kaasa positiivse enesemuutmise.

Jah, Saulus kaalus järele oma lojaalsuspõhimõtted, nagu on teinud seda paljud meie ajal. Saulust kasvatati rangete perekonnatraditsioonide järgi ning ta oli oma sünnijärgsele religioonile erakordselt lojaalne. Lojaalsus oma üritusele õhutas teda koguni vägivallategudele nende vastu, kes tema seisukohta ei jaganud. Saulus sai kuulsaks kristlaste kodudesse sissetungijana ja nende äraviijana, et neid karistataks ja koguni surmataks (Apostlite teod 22:3–5; Filiplastele 3:4–6).

Ent kui Saulus Pühakirja õigesti mõistma hakkas, tegi ta seda, mida paljud tema kaasaegsed pidasid mõeldamatuks. Ta vahetas oma religiooni. Saulus, kes hiljem sai tuntuks apostel Paulusena, eelistas olla lojaalne pigem Jumalale kui traditsioonile. Kontrastina Sauluse varasemale hävituslikule, fanaatilisele käitumisele õhutas lojaalsus Jumalale, mis rajanes Pühakirja täpsel tundmisel, temas sallivust, armastust ja headuse edendamist.

Miks olla lojaalne?

Kui laseme Jumala mõõdupuudel oma lojaalsuspõhimõtteid kujundada, toob see vaieldamatult kasu. Näiteks mainitakse Austraalia perekonnauuringute instituudi 1999. aasta raportis, et püsivate ja rahuldustpakkuvate abielude aluseks on „usaldus ja  truudus ... [ning] vaimsus”. Samas uurimuses leitakse, et „kindel ja rahuldustpakkuv abielu” teeb mehed ja naised õnnelikumaks, tervemaks ja pikendab nende eluiga ning et püsiv abielu loob lastele paremad eeldused õnnelikuks eluks.

Tänapäeva ebakindlas maailmas on lojaalsus nagu päästenöör, mis ühendab oma elu eest võitlevat ujujat päästepaadiga. Kui „ujujal” puuduvad lojaalsuspõhimõtted, pillutavad lained ja tuul teda sinna-tänna. Kui aga tema lojaalsus on suunatud valele objektile, on päästenöör otsekui uppuva laeva külge kinnitatud. Nagu Saulustki, võidakse teda tõmmata kaasa hävituslikku tegevusse. Kuid Piibli täpsele tundmisele põhinev lojaalsus Jehoovale on päästenöör, mis annab meile püsikindluse ja toob pääste (Efeslastele 4:13–15).

Jehoova tõotab neile, kes on talle lojaalsed: „Jehoova armastab õiglust ega hülga oma vagasid [„lojaalseid”, UM]; need hoitakse igavesti” (Laul 37:28). Peagi võivad kõik, kes on lojaalsed Jehoovale, pääseda elama paradiislikule maale, kus nad on vabad murest ja valust ning tunnevad rõõmu kestvatest suhetest, mida ei tumesta religioosne ja poliitiline lahkmeel (Ilmutuse 7:9, 14; 21:3, 4).

Juba nüüd on kõikjal maailmas miljoneid inimesi, kes on leidnud, et tõeline õnn tuleneb vaid lojaalsusest Jehoovale. Miks mitte kaaluda oma lojaalsuspõhimõtteid Jehoova tunnistajate abiga Piibli tõe valguses? Piibel ütleb meile: „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!” (2. Korintlastele 13:5).

Nõuab julgust kaaluda läbi oma usk ja põhjused, miks me oleme sellele lojaalsed. Ent see võib olla igati meie pingutusi väärt, kui see toob meid Jehoova Jumalale lähemale. Varem tsiteeritud naine väljendab paljude inimeste mõtteid: „Olen õppinud, et lojaalsus Jehoovale ja tema mõõdupuudele aitab meil perekonnasuhetes tasakaalukad olla ja paremateks ühiskonnaliikmeteks saada. Olgu katsumused kui tahes rasked, kui oleme lojaalsed Jehoovale, on tema alati meile lojaalne.”

[Pildid lk 6]

Pühakirja täpne tundmine ajendas Saulust oma lojaalsusobjekti vahetama

[Pilt lk 7]

Miks mitte kaaluda oma lojaalsuspõhimõtteid Piibli tõe valguses?

[Piltide allikaviited lk 4]

Churchill, ülal vasakul: U.S. National Archives photo; Joseph Goebbels, ülal paremal: Library of Congress