Elulugu

Olen saanud jõudu ülemaailmselt vennaskonnalt

JUTUSTANUD THOMSON KANGALE

Mind kutsuti 24. aprillil 1993. aastal Sambiasse Lusakasse uue, 13 hoonest koosneva harubürookompleksi pühitsemisele. Kuna mul oli raskusi kõndimisega, küsis meile ekskursiooni korraldav kristlik õde lahkelt: „Ehk sooviksid, et ma võtan sinu jaoks tooli kaasa, et saaksid vahepeal puhata?” See, et mina olen mustanahaline ja tema valgenahaline, ei omanud tema jaoks mingit tähtsust. Olles sügavalt liigutatud, tänasin teda, sest tema lahke tegu võimaldas mul näha kõiki harubüroo hooneid.

AASTATE jooksul on sedalaadi kogemused soojendanud mu südant, kinnitades ikka ja jälle minus veendumust, et Jehoova tunnistajate kristlikus vennaskonnas valitseb armastus, mille järgi Kristuse sõnul on võimalik tunda ära tema tõelisi järelkäijaid (Johannese 13:35; 1. Peetruse 2:17). Lubage mul jutustada, kuidas ma nende kristlastega 1931. aastal tutvusin. Tol aastal tegid nad avalikult teatavaks oma soovi saada tuntuks Piiblil põhineva nime järgi Jehoova tunnistajad (Jesaja 43:12).

Esimesed teenistusaastad Aafrikas

1931. aasta novembris olin 22-aastane ja elasin Kitwe linnas, mis paikneb Copperbelti provintsis Sambias (tollases Põhja-Rodeesias). Mulle tutvustas tunnistajaid üks sõber,  kellega ma koos jalgpalli mängisin. Kui olin käinud mõnel nende koosolekul, kirjutasin Lõuna-Aafrika Kaplinna harubüroole kirja ja palusin neil saata mulle piibliuurimise abivahend „Jumala kannel”. * See raamat aga oli inglise keeles ja kuna ma seda keelt eriti hästi ei osanud, oli mul sellest raske aru saada.

Copperbelti provints, mis paikneb umbes 240 kilomeetri kaugusel Bangweulu järvest edelas minu lapsepõlvekodu lähedal, andis vasekaevandustes tööd paljudele naaberprovintside elanikele. Mitu tunnistajate gruppi kogunes seal korrapäraselt Piiblit uurima. Mõne aja pärast kolisin ma Kitwe lähedale Ndola linna ja hakkasin sealsete tunnistajate grupiga läbi käima. Tol ajal olin jalgpallimeeskonna „Walesi prints” kapten. Samuti töötasin ma Aafrika Järvede Korporatsiooni (firma, millel olid poeketid Kesk-Aafrikas) valgenahalise ülemuse kodus teenrina.

Mul oli vähe kooliharidust ning oma napi inglise keele oskuse olin omandanud eurooplastelt, kelle juures töötasin. Kuid ma tahtsin rohkem haridust saada ja avaldasin soovi jätkata kooliõpinguid Lõuna-Rodeesias (praegune Zimbabwe) Plumtrees. Vahepeal aga olin kirjutanud Kaplinna harubüroosse teist korda. Ma andsin neile teada, et olin saanud kätte raamatu „Jumal kannel” ja et soovin teenida Jehoovat täisajaliselt.

Oma üllatuseks sain vastuse, kus oli kirjas: „Me hindame sinu soovi Jehoovat teenida. Innustame sind selle eest palvetama ja oleme kindlad, et Jehoova aitab sul tõde sügavamalt mõista ning leiab sulle koha, kus teda teenida.” Pärast seda, kui olin seda kirja korduvalt lugenud, küsisin mitmelt tunnistajalt, mida ma peaksin tegema. Nad ütlesid: „Kui sa tõesti soovid Jehoovat teenida, siis asu kohe tegutsema!”

Ma palvetasin selle eest terve nädal ning otsustasin lõpuks loobuda oma ilmalikest õpinguist ja uurida tunnistajatega Piiblit edasi. 1932. aasta jaanuarikuus sümboliseerisin veeristimisega oma pühendumist Jehoova Jumalale. Kui ma Ndola naaberlinna Luanshyasse kolisin, tutvusin kaasuskliku Jeanette’iga ja 1934. aasta septembris me abiellusime. Kui me abiellusime, oli Jeannete’il juba poeg ja tütar.

Edenesin tasapisi vaimselt ja alustasin 1937. aastal täisajalist teenistust. Vahetult pärast seda määrati mind teenima reisiva sulasena, nagu siis ringkonnaülevaatajat nimetati. Reisivad ülevaatajad külastavad Jehoova tunnistajate kogudusi, et neid vaimselt tugevdada.

 Kuulutamine algusaegadel

1938. aasta jaanuaris juhatati mind Aafrika hõimupealiku Sokontwe juurde, kes oli palunud, et Jehoova tunnistajad teda külastaksid. Temani jõudmiseks pidin kolm päeva jalgrattaga sõitma. Kui ma talle ütlesin, et mind saatis vastuseks tema kirjale Kaplinna harubüroo, oli ta väga tänulik.

Käisin tema rahva seas ühest onnist teise ning kutsusin neid insakasse (üldsusele mõeldud onni). Kui rahvahulk kokku oli tulnud, pidasin kõne. Pärast seda hakkasid mitmed Piiblit uurima. Sealse koguduse esimesteks ülevaatajateks said küla pealik ja tema teener. Tänapäeval on selles praeguse nimetusega Samfya piirkonnas üle 50 koguduse.

Aastatel 1942–1947 teenisin Bangweulu järve ümbruskonnas. Iga koguduse juures viibisin kümme päeva. Kuna tol ajal oli vaimsel lõikusel vähe töötegijaid, tundsime samamoodi nagu meie Issand Jeesus Kristus, kui ta ütles: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele” (Matteuse 9:36–38). Neil algusaegadel oli reisimine raske ja seepärast jäi Jeanette lastega tavaliselt Luanshyasse, kui ma kogudusi külastasin. Selleks ajaks oli meile Jeanette’iga sündinud veel kaks last, kuid üks neist suri kümnekuuselt.

Autosid oli tol ajal vähe, sama võib öelda muidugi ka autoteede kohta. Kord võtsin Jeanette’i jalgrattal ette 200-kilomeetrise retke. Kui pidin vahel ületama mõne väikese jõe, asetasin jalgratta õlgadele ja hoidsin sellest ühe käega kinni, samal ajal teist kätt ujumiseks kasutades. Väärib märkimist, et Luanshyas kasvas tunnistajate arv väga kiiresti ja 1946. aastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul 1850 inimest.

Kohtame oma töös vastupanu

Kord Teise maailmasõja ajal kutsus Kawambwa ringkonnakomissar mind enda juurde ja ütles: „Ma käsin sul lõpetada nende Vahitorni Ühingu raamatute kasutamise, kuna need on keelu all. Ent ma võin sulle anda abimaterjali, mille põhjal sa võid ise kirjutada raamatuid, mida saaksid oma töös kasutada.”

„Ma olen rahul selle kirjandusega, mis meil on,” kostsin vastu. „Ma ei vaja midagi enamat.”

„Sa ei tunne neid ameeriklasi,” ütles ta (tol ajal trükiti meie kirjandus Ühendriikides). „Nad viivad su eksiteele.”

„Need küll mitte, kellega mina läbi käin,” vastasin ma.

Seejärel küsis ta: „Kas sa ei võiks innustada oma kogudust tegema rahalisi annetusi sõjategevuse toetuseks, nagu seda teevad teised religioonid?”

„Seda peavad tegema valitsusametnikud,” ütlesin vastuseks.

„Mine koju ja mõtle selle peale,” lausus ta.

„Piiblis on kirjakohtades 2. Moosese 20:13 ja 2. Timoteosele 2:24 toodud käsud, mis keelavad tapmise ja sõdimise,” kostsin ma.

Kuigi mul lubati tol korral lahkuda, kutsuti mind hiljem Fort Rosebery (praeguse Mansa) linna ringkonnakomissari juurde. „Kutsusin sind siia selleks, et anda sulle teada, et valitsus on teie raamatud keelustanud,” lausus ta.

„Jah. Ma olen seda kuulnud,” sõnasin ma.

„Niisiis tuleb sul minna kõikidesse kogudustesse ja öelda oma kaaskummardajatele, et nad peavad kõik oma raamatud siia tooma. Kas said aru?”

„See ei ole minu kohustus,” vastasin. „Seda peavad tegema valitsusametnikud.”

Juhuslik kohtumine kannab vilja

Pärast sõda jätkasime kuulutustööd. Aastal 1947, kui olin just külastanud Mwanza küla kogudust, uurisin, kust oleks võimalik osta tass teed. Mind juhatati härra Nkonde juurde, kes pidas teemaja. Härra Nkonde ja ta naine võtsid mind soojalt vastu. Teed juues küsisin  härra Nkondelt, kas ta oleks nõus lugema raamatust „Jumal on tõemeelne” peatükki „Põrgu, puhkepaik neile, kel on lootus”.

„Mis te siis arvate, mis koht on põrgu?” küsisin, kui olin teejoomise lõpetanud. Olles loetust hämmastunud, hakkas ta tunnistajatega Piiblit uurima ja hiljem nad naisega ristiti. Tema ise ei jäänud tunnistajaks, kuid ta naine ja hulk tema lapsi jäid. Üks tema lastest, Pilney, teenib praegugi Sambia Jehoova tunnistajate harubüroos. Kuigi Pilney ema on juba päris eakas, on ta ikka ustav tunnistaja.

Lühikest aega Ida-Aafrikas

Põhja-Rodeesia harubüroo, mis rajati 1948. aasta algul Lusakasse, määras mind teenima Tanganjikasse (praegune Tansaania). Üks tunnistaja saatis mind ja mu abikaasat meie jalgsirännakul üle mägede. Retk kestis kolm päeva ja oli väga kurnav. Mina tassisin raamatukompsu, naine kandis riideid, meiega kaasa tulnud tunnistaja aga magamisvarustust.

Kui me 1948. aasta märtsis Mbeyasse jõudsime, vajasid vennad hädasti abi, et teha oma elus muudatusi ja viia see täielikumalt Piibli õpetustega kooskõlla. Näiteks tunti meid seal piirkonnas kui „Vahitorni”-inimesi, sest vennad olid küll võtnud vastu nime Jehoova tunnistajad, kuid ei olnud seda avalikkusele teatavaks teinud. Lisaks pidid mõned tunnistajad hülgama mõningad surnute austamise tavad. Kõige raskem muudatus oli ehk paljudele see, et nad pidid oma abielu registreerima, nii et see oleks igapidi au sees (Heebrealastele 13:4).

Hiljem oli mul eesõigus teenida teisteski Ida-Aafrika piirkondades, kaasa arvatud Ugandas. Umbes kuus nädalat olin Entebbes ja Kampalas, kus paljud said Piibli tõe mõistmiseks abi.

Kutse New Yorki

Pärast seda, kui olin teeninud mõnda aega Ugandas, saabusin 1956. aasta alguses Tanganjika pealinna Dar es Salaami. Seal ootas mind ees kiri Jehoova tunnistajate peakorterist. See sisaldas juhtnööre, et ma hakkaksin tegema ettevalmistusi New Yorgi rahvusvahelisele konvendile tulekuks, mis pidi toimuma 27. juulist 3. augustini 1958. aastal. Iseenesest mõista tekitas see väljavaade minus elevust.

Kui see päev kätte jõudis, lendasin koos teise ringkonnaülevaataja Luka Mwangoga Ndolast Lõuna-Rodeesiasse Salisburysse (praegu Harare) ja edasi Keeniasse Nairobi. Sealt jätkasime lendu Inglismaale Londonisse, kus meid südamlikult vastu võeti. Kui me Inglismaale jõudmise õhtul magama heitsime, olime nii põnevil ja aina rääkisime sellest, kuidas valged inimesed olid meid, aafriklasi, nii külalislahkelt vastu võtnud. See kogemus julgustas meid suuresti.

Lõpuks jõudsime konvendilinna New Yorki. Ühel konvendipäeval rääkisin Jehoova tunnistajate tegevusest Põhja-Rodeesias. Sel päeval ulatus New Yorgi Polo Grounds’i ja Yankee staadionile kogunenute arv peaaegu 200 000–ni. Öösel ei saanud ma und, kuna mõtlesin sellele, milline imeline eesõigus mulle oli osaks saanud.

 Konvent sai imeruttu läbi ja me pöördusime koju tagasi. Koduteel saime taas tunda Inglismaa vendade-õdede armastavat külalislahkust. Selle reisi ajal kogesime meeldejääval viisil seda, kui ühtne on Jehoova rahvas, hoolimata erisugustest rassidest või rahvustest.

Teenistuse jätkamine ja katsumused

1967. aastal määrati mind piirkonnasulaseks – jumalateenijaks, kes reisib ühest ringkonnast teise. Selleks ajaks oli tunnistajate arv Sambias tõusnud üle 35 000. Mõni aeg hiljem määrati mind halveneva tervise tõttu taas Copperbelti ringkonnaülevaatajaks. Ajapikku muutus ka Jeanette’i tervis viletsamaks ja ta suri 1984. aasta detsembris ustavana Jehoovale.

Pärast Jeanette’i surma tegi mulle väga haiget see, et tema uskmatud sugulased süüdistasid mind tema surma põhjustamises nõiakunsti abil. Need aga, kes olid olnud Jeanette’i haigusega kursis ja olid rääkinud tema raviarstiga, selgitasid neile sugulastele, kuidas asi tegelikult oli. Sellele järgnes teine katsumus. Mõned sugulased tahtsid, et ma täidaksin põlist ukupyanika kommet. Seal piirkonnas, kust ma pärit olen, nõuab tava, et kui üks abikaasadest sureb, peab ellujäänud abikaasa olema seksuaalsuhetes kadunu lähisugulasega. Loomulikult keeldusin ma sellest.

Mõne aja pärast lakkasid sugulased survet avaldamast. Olin Jehoovale tänulik, et ta aitas mul oma seisukohale kindlaks jääda. Umbes kuu aega pärast mu naise matust tuli minu juurde üks vend ja ütles: „Vend Kangale, kui su naine suri, olid sa meile kõigile suureks julgustuseks, kuna sa ei järginud mitte ühtki jumalavastast kommet. Me oleme sulle selle eest väga tänulikud!”

Imeline lõikus

Praeguseks on kulunud juba 65 aastat ajast, mil ma alustasin oma täisajalist teenistust Jehoova tunnistajana. Milline rõõm on olnud kõigi nende aastate jooksul näha, kuidas paigus, kus ma olen reisiva ülevaatajana teeninud, on moodustatud sadu kogudusi ja ehitatud hulgaliselt kuningriigisaale! Sambia 2800 tunnistajast 1943. aastal on nüüdseks saanud 122 000 kuningriigikuulutajat. Selles riigis, kus on vähem kui 11 miljonit elanikku, viibis eelmise aasta mälestusõhtul üle 514 000 inimese.

Jehoova hoolitseb minu eest tõesti hästi. Juhul, kui ma vajan arstiabi, viib üks kristlik vend mind haiglasse. Kogudused kutsuvad mind ikka veel pidama avalikke kõnesid, mistõttu mul on võimalus saada rikkalikult julgustust. Minu kodukoguduses on korraldatud asjad nõnda, et kristlikud õed käivad kordamööda minu pool koristamas ja vennad saadavad mind abivalmilt iga nädal koosolekutele. Mõistan, et ma ei oleks eales saanud kogeda sellist armastavat hoolitsust, kui ma poleks Jehoovat teeninud. Ma tänan teda, et ta on mind siiamaani kasutanud täisajalises teenistuses ja et ma suudan ikka veel tervet rida kohustusi täita.

Mu silmanägemine on tuhmunud ja teel kuningriigisaali pean mitu korda puhkama. Koosolekukott tundub olevat palju raskemaks muutunud, seepärast teen seda kergemaks, võttes välja kõik raamatud, mida ma ehk koosolekul ei vaja. Minu põlluteenistus koosneb peamiselt piibliuurimiste juhatamisest nendega, kes tulevad minu juurde koju. Kuid millist rahuldust pakub see, kui ma vaatan nendele aastatele tagasi ja mõtlen kogu sellele imelisele kasvule! Olen saanud teenida põllul, kus on suurejooneliselt täitunud Jehoova sõnad kirjakohas Jesaja 60:22: „Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas! Mina, Jehoova, tõttan sellega määratud ajal!” Ma olen oma eluajal näinud, et nii ongi läinud Sambias ja ka terves maailmas. *

[Allmärkused]

[Pildid lk 24]

Vend Thomson Kangale Sambia harubüroo taustal

[Pilt lk 26]

Sambia harubüroo praegu