Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas usk peaks tuginema mõistusele?

Kas usk peaks tuginema mõistusele?

 Kas usk peaks tuginema mõistusele?

„Liiga paljud „usklikud” on hakanud usuga tegelema selleks, et neil poleks vaja midagi oma peaga mõelda,” kirjutab üks teoloogiaseminari dekaan Ameerika Ühendriikides. „Nad lihtsalt tahavad kõike usus vastu võtta,” lisab ta.

NEED sõnad viitavad asjaolule, et suur osa end usklikuks pidavaid inimesi ei mõtle eriti sellele, miks nad midagi usuvad või kas nende usul on küllaldast alust. Pole siis ime, et paljud inimesed ei soovi usu teemal vestelda.

Mõttetegevust ei erguta ka niisugused usukombed nagu kultusesemete kasutamine ja palvete mehaaniline korrutamine. Kui neile kommetele lisada veel kirikute muljetavaldav arhitektuur, suurejoonelised vitraažaknad ja meeliköitev muusika, siis miljonite inimeste kokkupuude usuga enam-vähem sellega piirdubki. Kuigi osa kirikuid väidab, et nende usk põhineb Piiblil, muudab nende sõnum „Usu Jeesusesse ja sa saad päästetud!” Piibli süvauurimise ebaoluliseks. Teised kirikud kuulutavad aga sotsiaalset või poliitilist evangeeliumi. Mida on see kõik endaga kaasa toonud?

Üks usuteemasid käsitlev kirjanik märkis olukorra kohta Põhja-Ameerikas: „Kristlus kaldub olema pinnapealne ... ja selle toetajatel on oma usust kasinad teadmised.” Üks avaliku arvamuse uurija nimetas ameeriklasi koguni „piibliliselt harimatuks rahvaks”. Tegelikult peavad need tähelepanekud paika ka teistes riikides, kus niinimetatud kristlus on laialt levinud. Paljud mittekristlikud usundid ei erguta samuti inimesi loogiliselt mõtlema, vaid panevad rõhku hoopis lauludele, rituaalsetele palvetele ja mitmesugustele mediteerimisviisidele, mis tuginevad pigem müstikale kui loogilisele ja konstruktiivsele mõtlemisele.

Needsamad inimesed, kes oma usuliste veendumuste täpsusele või paikapidavusele eriti tähelepanu ei pööra, mõtlevad aga oma igapäevaelu puudutavad küsimused läbi vägagi hoolikalt. Kas pole kummaline, et inimene, kes teeb põhjaliku uuringu, enne kui ostab auto – millest jääb lõpuks järele vaid hunnik vanarauda –, ütleb oma usu kohta: „Kui see kõlbas minu vanematele, siis kõlbab see ka mulle”?

Kui me tõepoolest tahame Jumalale meeldida, kas ei peaks me tõsiselt mõtlema sellele, kui täpsed on meie uskumused? Apostel Paulus rääkis mõningaist tema päevil elanud usklikest, kes olid „väga agarad Jumala suhtes, kuid mitte õiget tunnetust mööda” (Roomlastele 10:2). Neid võiks võrrelda  palgalise maalriga, kes näeb maja värvides tublisti vaeva, kuid kasutab selleks valesid värve, sest ta pole kuulanud majaomaniku juhtnööre. Maaler võib küll oma tööga rahul olla, kuid kas seda on ka peremees?

Milline on siis õige religioon, mis meeldib Jumalale? Piibel vastab: „See on hea ja armas Jumala, meie Õnnistegija meelest, kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:3, 4). On inimesi, kes arvavad, et tänapäeval on religioonide rohkuse tõttu võimatu tõde leida. Kuid mõtle järele, kui Jumal tahab, et inimesed teaksid tõde, kas ta siis varjaks seda nende eest? Piibli sõnul mitte, sest seal öeldakse Jumala kohta: „Kui sa teda otsid, siis sa leiad tema” (1. Ajaraamat 28:9).

Kuidas annab Jumal endast teada inimestele, kes teda siiralt otsivad? Järgmine artikkel vastab sellele küsimusele.