Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Vennad, kellel olid erinevad hoiakud

Vennad, kellel olid erinevad hoiakud

 Vennad, kellel olid erinevad hoiakud

VANEMATE langetatud otsused mõjutavad paratamatult nende lapsi. See on nii tänapäeval ja nii oli see ka kunagi Eedeni aias. Aadama ja Eeva mässumeelne teguviis jättis tugeva jälje kogu inimkonnale (1. Moosese 2:15, 16; 3:1–6; Roomlastele 5:12). Siiski on igaühel meist võimalik Loojaga häid suhteid arendada, kui me seda vaid tahame. Seda on näha jutustusest, mis räägib inimkonna ajaloo esimestest vendadest, Kainist ja Aabelist.

Piiblis ei ole ülestähendusi selle kohta, et Jumal oleks rääkinud Aadama ja Eevaga pärast seda, kui ta oli nad Eedenist välja ajanud. Siiski ei varjanud Jehoova ennast nende poegade eest. Kahtlemata olid Kain ja Aabel oma vanematelt juhtunust kuulnud. Nad võisid näha keerubeid ja tuleleegina sähvivat mõõka valvamas elupuu teed (1. Moosese 3:24). Samuti olid need vennad tunnistajaks Jumala sõnade täideminekule, et vaev ja valu saavad elu igapäevaseks osaks (1. Moosese 3:16, 19).

Kain ja Aabel olid ilmselt teadlikud Jehoova sõnadest maole: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” (1. Moosese 3:15). See, mida Kain ja Aabel Jehoova kohta teadsid, võimaldas neil arendada temaga häid suhteid.

Arvatavasti tekitas mõtisklemine Jehoova prohvetiennustuse ja tema kui armastava Heategija omaduste üle Kainis ja Aabelis soovi Jumala heakskiidu järele. Ent kui palju nad seda soovi endas arendasid? Kas nad reageerisid oma sünnipärasele soovile teenida Jumalat ja kas nad arendasid oma vaimsust nii palju, et see ajendas neid Jumalasse usku ilmutama? (Matteuse 5:3, UM.)

Vennad toovad ohvreid

Mõne aja pärast tõid Kain ja Aabel mõlemad Jumalale ohvrianni. Kain tõi maavilju ja Aabel ohverdas oma karja esikloomi (1. Moosese 4:3, 4). Need mehed võisid olla tol ajal umbes saja-aastased, sest Aadam oli 130-aastane, kui talle sündis poeg Sett (1. Moosese 4:25; 5:3).

Kaini ja Aabeli ohvrid näitasid, et need mehed tunnustasid oma patust seisundit ja soovisid leida Jumala heakskiitu. Nad pidid olema vähemalt veidigi mõtelnud Jehoova tõotuse peale, mis rääkis maost ja naise Seemnest. Kui palju aega Kain ja Aabel sellele pühendasid, et Jehoovaga häid suhteid saavutada, ja kui palju nad selleks pingutusi tegid, ei ole öeldud. Ent see, kuidas Jumal nende ohvritele reageeris, aitab näha nende mõlema sisimaid mõtteid.

Mõned õpetlased arvavad, et Eeva pidas Kaini „seemneks”, kes hävitab mao, sest pärast Kaini sündi ütles ta: „Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud!” (1. Moosese 4:1). Kui Kain mõtles samamoodi, eksis ta väga. Aabeli ohvriga kaasnes aga usk. Nii tõi Aabel ’usu läbi Jumalale parema ohvri kui Kain’ (Heebrealastele 11:4).

 Aabelil oli sügav vaimne arusaam, Kainil mitte. See polnud aga nende ainus erinevus. Nende hoiakud olid samuti erinevad. Seepärast „Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud”. Tundub, et Kain suhtus ohverdamisse pinnapealselt ja tõi ohvri lihtsalt vormitäiteks. Jumal aga ei kiitnud heaks seda, kui teda vaid moepärast teeniti. Kaini süda oli muutunud kurjaks ja Jehoova tajus, et tal on valed motiivid. Kaini reageering sellele, kui tema ohver tagasi lükati, peegeldab tema tegelikku suhtumist. Selle asemel et püüda end parandada, „Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha” (1. Moosese 4:5). Tema käitumine reetis ta kurje mõtteid ja kavatsusi.

Hoiatus ja reageering

Kaini hoiakut tundes andis Jumal talle nõu: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1. Moosese 4:6, 7).

Siin on ka meile hea õppetund. Patt luurab meiegi ukse taga ning on valmis meid alla neelama. Jumal on aga andnud meile vaba tahte ja me võime teha õige valiku. Jehoova kutsus Kaini üles head tegema, kuid ta ei sundinud Kaini ennast muutma. Kain valis ise oma tee.

Inspireeritud jutustus jätkab: „Kain kõneles oma venna Aabeliga. Ja sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema” (1. Moosese 4:8). Kainist sai seega sõnakuulmatu ja külmavereline mõrvar. Ta ei ilmutanud vähimatki kahetsust isegi siis, kui Jehoova küsis: „Kus on su vend Aabel?” Selle asemel nähvas Kain kalgilt ja jultunult: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” (1. Moosese 4:9). See otsene vale ja oma teo salgamine näitas selgelt, kui südametu oli Kain.

Jehoova needis Kaini ja saatis ta Eedeni kandist minema. Needus, mis maale oli kuulutatud, andis end Kaini puhul ilmselt veelgi tugevamini tunda ja maa ei andnud saaki, kui Kain seda haris. Kainist pidi saama hulkur ja põgenik. Tema kaebus karistuse  ranguse kohta väljendas tema muret selle pärast, et talle võidakse venna mõrva eest kätte maksta, kuid sellest ei ilmnenud siirast kahetsust mõrva pärast. Jehoova „pani Kainile märgi”, milleks oli tõenäoliselt mingi pühalik määrus, mida inimesed teadsid ja järgisid ning mis oli mõeldud selleks, et Kaini kättemaksuks ei tapetaks (1. Moosese 4:10–15).

Siis „Kain läks ära Jehoova palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit” (1. Moosese 4:16). Olles võtnud naise oma õdede, venna- või õetütarde hulgast, ehitas ta linna, millele ta andis nime oma esikpoja Hanoki järgi. Kaini järeltulijal Lemekil olid sama vägivaldsed kalduvused kui tema jumalakartmatul esiisal. Kaini suguvõsaliin pühiti minema Noa päevil toimunud veeuputuses (1. Moosese 4:17–24).

Õppetund meile

Me võime Kaini ja Aabeli loost õpetust võtta. Apostel Johannes õhutab kristlasi üksteist armastama, „mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna”. Kaini „teod olid kurjad ja tema venna teod õiged”. Johannes ütleb veel: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks.” See, kuidas me kohtleme oma kaaskristlasi, mõjutab nii meie suhteid Jumalaga kui ka meie tulevikuväljavaateid. Me ei saa vihata oma usukaaslast ja samal ajal olla heades suhetes Jumalaga (1. Johannese 3:11–15; 4:20).

Küllap oli Kainil ja Aabelil ühesugune kasvatus, kuid Kainil puudus usk Jumalasse. Ta ilmutas esimese inimesetapja ja vale isa Kuradi meelsust (Johannese 8:44). Kaini teguviis näitab, et meil kõigil on valikuvõimalus, et need, kes valivad patustamise, eraldavad end Jumalast, ja et Jehoova viib kahetsust mitte tundva patustaja üle täide oma kohtuotsuse.

Ent Aabel ilmutas usku Jehoovasse. „Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige, kui Jumal andis tunnistuse tema andide kohta.” Kuigi Piiblis pole kirjas ainustki Aabeli öeldud sõna, „räägib” ta siiski veel oma eeskujuliku usu kaudu (Heebrealastele 11:4).

Aabel on laitmatuse säilitajate pikas reas esimene. Tema vere häält, mis kisendas maa pealt Jehoova poole, pole unustatud (1. Moosese 4:10; Luuka 11:48–51). Kui me ilmutame samasugust usku nagu oli Aabelil, on ka meil Jehoovaga väärtuslikud ja püsivad suhted.

[Kast lk 22]

PÕLLUMEES JA KARJANE

Maaharimine ja loomade eest hoolitsemine olid nende ülesannete hulgas, mille Jumal andis algselt Aadamale (1. Moosese 1:28; 2:15; 3:23). Aadama poeg Kain hakkas tegelema põllupidamisega ja Aabelist sai karjane (1. Moosese 4:2). Et inimeste toidusedelisse kuulusid kuni veeuputuseni üksnes puu- ja köögiviljad, siis milleks oli vaja kasvatada lambaid? (1. Moosese 1:29; 9:3, 4.)

Lambad vajavad inimeste hoolitsust, et hästi kasvada. Aabeli amet viitab sellele, et inimesed kasvatasid neid koduloomi inimkonna algusest saadik. Pühakiri ei näita, kas esimesed inimesed kasutasid toiduainena loomapiima või mitte, kuid isegi taimetoitlased võivad teha midagi lamba villast. Ja kui lammas sureb, saab tema nahka otstarbekalt kasutada. Näiteks Aadama ja Eeva riietamiseks andis Jehoova neile pikad „nahkriided” (1. Moosese 3:21).

Igal juhul tundub mõistlik järeldada, et alguses tegid Kain ja Aabel koostööd. Nad tootsid midagi, mida teised pereliikmed vajasid riietumiseks ja söögiks.

[Pilt lk 23]

Kaini „teod olid kurjad ja tema venna teod õiged”