Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Me olime head partnerid

Me olime head partnerid

 Elulugu

Me olime head partnerid

JUTUSTANUD MELBA BARRY

Olime abikaasaga 2. juulil 1999 ühel taolisel suurel Jehoova tunnistajate kokkutulekul, kus me oma 57-aastase abielu jooksul oleme käinud loendamatuid kordi. Sel reedel pidas Lloyd Havai piirkonnakonvendil päeva lõpukõne. Järsku varises ta kokku. Kõik püüded teda elustada jäid tulemusteta, ta suri. *

KUI väga ma küll hindan neid kristlikke õdesid ja vendi Havail, kes ruttasid sel raskel hetkel mu juurde ja toetasid mind! Lloyd oli mõjutanud neist paljude elu, nagu ka mitmete teiste elu kogu maailmas.

Peaaegu kahe aasta kestel, mis on möödunud tema surmast, olen mõtisklenud meie hinnaliste koosoldud aastate üle, millest paljud möödusid välismaal misjonitööd tehes ja paljud ka Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis New Yorgis. Olen meenutanud ka oma noorpõlve Austraalias Sydneys ning raskusi, mida me Lloydiga kohtasime, kui tahtsime Teise maailmasõja alguses abielluda. Kuid lubage mul kõigepealt jutustada sellest, kuidas minust sai Jehoova tunnistaja ja kuidas ma tutvusin Lloydiga 1939. aastal.

Kuidas minust sai Jehoova tunnistaja

James ja Henrietta Jones olid minu armastavad ja hoolitsevad vanemad. Olin kõigest 14-aastane, kui 1932. aastal kooli lõpetasin. Maailm oli siis Suure Depressiooni mõju all. Hakkasin tööle, et aidata meie peret, kuhu kuulus veel mu kaks nooremat õde. Mõne aastaga olin saanud heapalgalise  töö ja minu käe all töötas mitu noort naist.

Aastal 1935 võttis ema ühe Jehoova tunnistaja käest vastu mõned piiblilised väljaanded ning peagi oli ta veendunud, et on leidnud tõe. Kõik me ülejäänud pereliikmed arvasime, et ta on hulluks läinud. Ühel päeval märkasin ma aga brošüüri „Kus viibivad surnud?” ja see pealkiri tekitas minus uudishimu. Nii lugesin ma salaja brošüüri läbi. Ja sellest piisas! Hakkasin kohe käima koos emaga iga nädala keskel toimuval koosolekul, mida kutsuti näidisuurimiseks. Brošüür pealkirjaga „Näidisuurimine”, mida lõpuks oli kolm osa, sisaldas küsimusi ja vastuseid ning ka vastuseid toetavaid kirjakohti.

1938. aasta aprillis külastas Sydneyt Jehoova tunnistajate peakorteri esindaja Joseph F. Rutherford. Tema kõne oli esimene avalik kõne, mida ma kuulamas käisin. Seda taheti pidada Sydney raekojas, kuid vastaste tegevuse tagajärjel öeldi see koht meile ära. Kõne peeti see-eest palju suuremas kohas, Sydney staadionil. Avalik tähelepanu, mida vastased olid tekitanud, tõi kohale umbes 10 000 inimest, mis oli tolle aja kohta hämmastavalt suur arv, kuna Austraalias oli siis kõigest 1300 Jehoova tunnistajat.

Veidi aega hiljem osalesin ma esimest korda põlluteenistuses ja tegin seda ilma igasuguse ettevalmistuseta. Kui jõudsime kuulutustöö territooriumile, ütles meie rühma juhataja mulle: „See maja seal on sulle.” Närveerisin nii kõvasti, et kui perenaine ukse avas, küsisin ma: „Palun, kas te võiksite mulle öelda, mis kell on?” Ta läks majja, vaatas kella, tuli uksele tagasi ja ütles mulle. See oligi kõik. Ma läksin auto juurde tagasi.

Kuid ma ei andnud alla ja peagi jagasin ma koos teistega regulaarselt Kuningriigi sõnumit (Matteuse 24:14). 1939. aasta märtsis sümboliseerisin ma veeristimisega oma pühendumist Jehoovale meie naabri Dorothy Hutchingsi juures vannis. Kuna meil ei olnud vendi, anti mulle varsti pärast ristimist koguduses kohustusi, mida tavaliselt määratakse kristlikele meestele.

Harilikult toimusid meie koosolekud eramajades, kuid aeg-ajalt üürisime saale avalike kõnede pidamiseks. Üks kena noor vend Peetelist, meie harubüroost, tuli meie väikesesse kogudusse kõnet pidama. Ma ei teadnud aga, et tal oli tulekuks veel üks põhjus, ta tuli mind üle vaatama. Jah, nii ma kohtusin Lloydiga.

Tutvun Lloydi perega

Peagi tekkis mul soov Jehoovat täisajaliselt teenida. Kui ma aga avaldasin soovi alustada pioneeritööd (täisajalist kuulutustööd), küsiti minult, kas ma tahaksin teenida hoopis Peetelis. Nii sain ma 1939. aasta septembris, samal kuul, kui algas Teine maailmasõda, Sydney eeslinnas Strathfieldis asuva Peeteli pere liikmeks.

1939. aasta detsembris sõitsin ma Uus-Meremaale konvendile. Kuna Lloyd oli Uus-Meremaalt pärit, läks temagi sinna. Reisisime sama laevaga ja saime teineteisega paremini tuttavaks. Lloyd korraldas asjad nii, et kohtusin tema ema, isa ja õdedega Wellingtoni konvendil ning hiljem ka nende kodus Christchurchis.

Meie töö keelustatakse

Laupäeval, 18. jaanuaril 1941 sõitsid meie harubüroosse riigiametnikud umbes viie-kuue musta limusiiniga, et meie vara konfiskeerida. Kuna ma töötasin väikeses valvemajakeses Peeteli sissepääsu juures, olin ma esimene, kes neid nägi. Umbes 18 tundi varem oli meile keelustamisest teatatud ning  seepärast oli peaaegu kogu kirjandus ja dokumendid jõutud harubüroost ära viia. Järgmisel nädalal pandi viis Peeteli pere liiget, kaasa arvatud Lloyd, vangi.

Teadsin, et vangistatud vennad vajavad kõige rohkem vaimset toitu. Et Lloydi aidata, otsustasin kirjutada talle „armastuskirju”. Alustasin sellises stiilis, nagu niisuguseid kirju ikka alustatakse, kuid siis kirjutasin ümber terveid „Vahitorni” artikleid ja kirjutasin alla „Kallimalt”. Nelja ja poole kuu pärast Lloyd vabastati.

Abiellume ja jätkame teenistust

Lloydi ema käis Austraalias 1940. aastal ja Lloyd rääkis talle, et kavatseme abielluda. Ema andis talle aga nõu seda mitte teha, sest praeguse maailmakorralduse lõpp tundus olevat väga ligidal (Matteuse 24:3–14). Lloyd mainis oma kavatsust ka sõpradele, kuid iga kord laitsid need selle mõtte maha. Lõpuks ühel veebruarikuu päeval 1942. aastal viis Lloyd salaja mind koos nelja kaaskristlasega, kes olid lubanud vaikida, perekonnaseisuametisse ja me abiellusime. Tol ajal ei olnud Austraalias Jehoova tunnistajatel endil luba abielusid registreerida.

Kuigi meil ei lubatud Peetelis abielupaarina edasi teenida, küsiti meilt, kas tahaksime hakata eripioneerideks. Võtsime hea meelega vastu teenistusülesande Wagga Wagga nimelises asulas. Kuulutustöö oli ikka veel keelu all ja me ei saanud rahalist abi, nii tuli meil tõepoolest oma koorem Jehoova peale heita (Laul 55:23).

Me sõitsime tandemiga maapiirkondadesse, kohtusime toredate inimestega ja pidasime nendega pikki jutuajamisi. Neid, kes olid nõus meiega Piiblit uurima, ei olnud palju. Üks poemees hindas aga meie tööd nii väga, et andis meile igal nädalal puu- ja juurvilju. Kui olime kuus kuud Wagga Waggas elanud, kutsuti meid Peetelisse tagasi.

 Peeteli pere oli lahkunud Strathfieldi büroost 1942. aasta mais ja tegutses eramajades. Nad kolisid peaaegu iga kahe nädala tagant ümber uude majja, et neid ei tabataks. Kui me Lloydiga augustis Peetelisse tagasi läksime, hakkasime elama koos teistega ühes neist asupaikadest. Neil päevil oli meie ülesandeks töötada põrandaaluses omarajatud trükikojas. Lõpuks, 1943. aasta juunis võeti meie töölt keeld maha.

Ettevalmistus välismaiseks teenistuseks

1947. aasta aprillis anti meile avaldused Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli, mis asus Ameerika Ühendriikides New Yorgi osariigis South Lansingis. Vahepeal aga määrati meid Austraalia kogudusi külastama, et neid vaimselt kinnitada. Mõni kuu hiljem saime kutse Gileadi kooli 11. kursusele. Meil oli kolm nädalat aega oma asjad korda seada ja varandus kokku pakkida. Jätsime 1947. aasta detsembris pere ja sõpradega hüvasti ning suundusime New Yorki koos 15 kaaslasega, kes samuti olid Austraaliast sellele kursusele kutsutud.

Need mõned kuud Gileadi koolis möödusid lausa lennates ja meid määrati misjonitööle Jaapanisse. Kuna paberite vormistamine Jaapanisse minekuks võttis aega, määrati Lloyd jälle Jehoova tunnistajate reisivaks ülevaatajaks. Kogudused, mida pidime külastama, asusid Los Angelese linnast Mehhiko piirini välja. Meil ei olnud autot ja nii sõidutasid tunnistajad meid armastavalt igal nädalal ühest kogudusest teise. Maa-alal, mida see tohutu ringkond hõlmas, on nüüd kolm ingliskeelset ja kolm hispaaniakeelset piirkonda, kuhu igaühte kuulub umbes kümme ringkonda!

Ühtäkki oli aga käes 1949. aasta oktoober ja me sõitsime ümberehitatud sõjaväetranspordilaevaga Jaapani poole. Üks laeva ots oli eraldatud meestele ning teine naistele ja lastele. Kõigest päev enne, kui me pidime jõudma Yokohamasse, jäime tormi kätte. Ilmselt pühkis see taeva puhtaks, sest kui järgmisel päeval, 31. oktoobril päike tõusis, võisime näha Fuji mäge kogu tema hiilguses. Kui tore vastuvõtt meie uuel territooriumil!

Töötame koos jaapanlastega

Kui me maabumissillale lähenesime, nägime sadu mustapäiseid inimesi. „On see vast lärmakas rahvahulk,” mõtlesime, kui kuulsime valju klobinat. Kõigil olid jalas puutallaga kingad, mis puidust kaide peal klobisesid. Pärast Yokohamas ööbimist sõitsime rongiga misjoniterritooriumile Kobesse. Meie Gileadi kursusekaaslane Don Haslett, kes oli saabunud Jaapanisse paar kuud varem, oli üürinud misjonikodu. See oli ilus suur lääne-stiilis kahekorruseline maja, kuid täiesti sisustamata.

Et saada magamiseks pehmet küljealust, lõikasime aiast kõrget rohtu ja laotasime põrandale. Nõnda sai alguse meie misjonielu, kus meie ainsaks varaks oli see, mis oli meiega reisikotis kaasas. Muretsesime väikesed puusöepliidid, mida kutsutakse hibachideks, et tuba soojendada ja süüa teha. Ühel õhtul leidis Lloyd kaks misjonikaaslast Percy ja Ilma Iszlaubi teadvuseta. Tal õnnestus nad teadvusele tuua sellega, kui ta avas akna ja laskis sisse värsket külma õhku. Minagi minestasin kord, kui puusöepliidi ääres süüa tegin. Mõne asjaga harjumiseks läks lihtsalt natuke aega.

Keeleõpe oli esmatähtis ja nii me õppisime jaapani keelt kuu aja jooksul 11 tundi päevas. Pärast seda alustasime teenistust ühe või kahe üleskirjutatud sissejuhatava lausega. Kõige esimesel päeval, kui me kuulutustööle läksime, kohtasin ma armsat daami Miyo Takagit, kes mu lahkelt vastu võttis. Korduskülastuste ajal suhtlesime vaevaliselt jaapani-inglise sõnaraamatute abiga, kuni meil kujunes välja meeldiv piibliuurimine. Kui ma 1999. aastal Jaapani harubüroo  juurdeehituse pühitsemisel käisin, kohtusin taas Miyoga ning samuti paljude teiste armsate inimestega, kellega olin Piiblit uurinud. On möödunud viiskümmend aastat, kuid nad on ikka innukad Kuningriigi kuulutajad ja teevad kõik võimaliku Jehoova teenistuses.

1950. aasta 1. aprillil viibis Kobes Kristuse surma mälestusõhtu pühitsemisel umbes 180 inimest. Meie üllatuseks kogunes järgmisel hommikul 35 inimest, et osaleda põlluteenistuses. Iga misjonär võttis siis kolm või neli neist endaga teenistusse kaasa. Korterivaldajad ei rääkinud minuga – välismaalasega, kes jutust vähe aru sai –, vaid eelistasid vestelda mälestusõhtul käinud jaapanlastega, kes minuga kaasas olid. Nad muudkui jutustasid ja jutustasid, ent mul polnud aimugi, millest nad räägivad. Olen rõõmus, et mõned neist uutest edenesid teadmistes ja on jätkanud kuulutustööd kuni tänase päevani.

Mitmed eesõigused ja ülesanded

Tegime misjonitööd Kobes 1952. aastani, mil meid saadeti Tokyosse, kus Lloydi hooleks usaldati harubüroo ülevaataja amet. Aja jooksul viis tema tööülesanne teda kõikjale Jaapanis ja ka teistesse riikidesse. Üks kord hiljem, kui Nathan H. Knorr ühingu peakorterist Tokyot külastas, ütles ta mulle: „Muide, kas sa tead, kuhu su abikaasa järgmisena vöönditööl reisib? Austraaliasse ja Uus-Meremaale.” Ja ta lisas: „Sa võid kaasa minna, kui maksad ise oma sõidu.” See oli tore uudis! Oli ju möödunud üheksa aastat sellest, mil me kodust lahkusime.

Järgnes üks suur kirjade kirjutamine. Ema aitas mul piletit osta. Olime Lloydiga oma ülesannetega väga hõivatud olnud ja meil polnud raha oma sugulaste külastamiseks. See aga oli vastus mu palvetele. Nagu võite arvata, rõõmustas ema mind nähes väga. Ta ütles: „Ma hakkan nüüd raha koguma, et sa võiksid kolme aasta pärast uuesti tulla.” Lahkusime selle mõttega, kuid paraku suri ta järgmise aasta juulis. Ma loodan, et meid ootab ees imeline kohtumine uues maailmas!

Minu ainukeseks teenistusülesandeks oli 1960. aastani misjonitöö, kuid siis sain ma kirja, kus öeldi: „Sellest kuupäevast alates on sinu ülesandeks pesta ja triikida kogu Peeteli pere pesu.” Meie Peeteli peres oli vaid kümmekond inimest ja nii sain ma hoolitseda selle ülesande eest oma misjonitöö kõrvalt.

Aastal 1962 lammutati meie jaapani stiilis maja maha ja järgmisel aastal valmis samal krundil uus kuuekorruseline Peeteli kodu. Mulle anti ülesandeks aidata uutel noortel Peeteli vendadel oma tubasid korras hoida ja enda järelt koristada. Tavaliselt ei õpetatud Jaapani poisse kodus midagi tegema. Rõhku pandi ilmalikule haridusele ja nende emad tegid kõik nende eest. Poisid said aga kiiresti selgeks, et ma ei ole nende ema. Aja jooksul tegid mitmed neist edusamme ning said organisatsioonis uusi, vastutusrikkamaid ülesandeid.

Ühel väga kuumal suvepäeval käis üks piibliõpilane meie Peetelis ekskursioonil ja nägi mind duširuume küürimas. Ta ütles: „Palun öelge oma juhatajale, et ma tahaksin palgata teenijatüdruku,  kes teie eest seda tööd teeks.” Selgitasin talle, et hindan väga tema lahkust, kuid olen väga hea meelega nõus tegema kõike, mis mulle Jehoova organisatsioonis ülesandeks antakse.

Umbes sel ajal saime Lloydiga kutse Gileadi kooli 39. kursusele! Kui suur eesõigus oli 1964. aastal 46-aastaselt uuesti kooli minna! Kursus korraldati selleks, et aidata eriti neil, kes harubüroos teenivad, oma ülesannete eest hoolitseda. Pärast kümnekuust kursust määrati meid tagasi Jaapanisse. Selleks ajaks oli riigis üle 3000 Kuningriigi kuulutaja.

Kasv sai sisse nii suure hoo, et 1972. aastaks oli seal üle 14 000 tunnistaja ja Tokyost lõunasse Numazusse ehitati uus viiekorruseline harubüroo. Meie Peetelist avanes suurejooneline vaade Fuji mäele. Uue hiigelsuure rotatsioontrükimasinaga hakati trükkima üle miljoni jaapanikeelse ajakirja kuus. Kuid silmapiiril oli muudatus meiegi elus.

1974. aasta lõpus sai Lloyd kirja Jehoova tunnistajate peakorterist Brooklynist, kus teda kutsuti teenima juhtivasse kogusse. Alguses ma mõtlesin: „Nüüd ongi kõik. Kuna Lloydil on taevane lootus ja minul maine, siis varem või hiljem lähevad meie teed niikuinii lahku. Võib-olla peaks Lloyd minema Brooklynisse ilma minuta.” Kuid peagi ma parandasin oma mõtteviisi ja olin hea meelega valmis koos Lloydiga 1975. aasta märtsis kolima.

Õnnistused peakorteris

Isegi Brooklynis oli Lloydi süda Jaapani põllu küljes kinni ja ta rääkis alati meie sealsetest kogemustest. Kuid nüüd oli meil võimalus oma südant avardada. Viimased 24 aastat Lloydi elust kasutati teda palju vöönditöös, mis tähendas reise laias maailmas. Olin sageli tema saatjaks.

Külaskäigud teiste maade kristlike vendade juurde aitasid mul mõista tingimusi, milles paljud neist elavad ja töötavad. Ma ei unusta kunagi kümneaastast Entelliat, tüdrukut, kellega kohtusin Põhja-Aafrikas. See tütarlaps armastas väga Jumala nime ja läks iga kord jalgsi poolteist tundi kristlikule koosolekule. Vaatamata oma perekonna julmale tagakiusamisele pühendas Entellia end Jehoovale. Kui me külastasime tema kogudust, põles kõnepidaja märkmete kohal kõigest üks tuhm lambipirn ja ülejäänud koosolekupaik oli pilkases pimeduses. Kui võrratu oli selles pimeduses kuulda vendade ja õdede ilusat laulu.

Meie elu üks tipphetki oli 1998. aasta detsembris, kui olime Lloydiga „Jumala antud elutee” piirkonnakonventide delegaatidena Kuubas. Meid liigutas väga vendade-õdede tänu ja rõõm, mida nad väljendasid selle eest, et keegi Brooklyni peakorterist neid külastas! Pean kalliks paljusid mälestusi kohtumisest nende armsatega, kes hõiskavad innukalt kiitust Jehoovale.

Jumala rahva keskel nagu kodus

Kuigi mu sünnimaa on Austraalia, hakkasin ma armastama inimesi igas paigas, kuhu Jehoova organisatsioon mind saatis. See oli nii Jaapanis, ning nüüd, kus ma olen üle 25 aasta Ameerika Ühendriikides olnud, leian ma samamoodi olevat ka siin. Kui ma oma abikaasa kaotasin, otsustasin ma Austraaliasse tagasi mitte minna, vaid jääda Brooklyni Peetelisse, kuhu Jehoova mind on määranud.

Praegu on mul aastaid üle 80. Pärast 61-aastast täisajalist teenistust olen ma endiselt valmis teenima Jehoovat seal, kus tema heaks arvab. Ta on mu eest tõesti hästi hoolitsenud. Kannan südames mälestusi neist 57 aastast, mille jooksul jagasin oma elu kalli kaasaga, kes armastas Jehoovat. Olen veendunud, et Jehoova õnnistab meid ka edaspidi, ning tean, et ta ei unusta meie tegusid ja armastust, mida oleme osutanud tema nimele (Heebrealastele 6:10).

[Allmärkus]

^ lõik 4 Vaata „Vahitorn”, 1. oktoober 1999, lk. 16 ja 17.

[Pilt lk 25]

Emaga 1956. aastal

[Pilt lk 26]

Lloydi ja rühma Jaapani kuulutajatega 1950-ndate algul

[Pildid lk 26]

Koos oma esimese piibliõpilase Miyo Takagiga Jaapanis 1950-ndate algul ja 1999. aastal

[Pilt lk 28]

Lloydiga Jaapanis ajakirju levitamas