Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas tasub uurida teisi religioone?

Kas tasub uurida teisi religioone?

Kas tasub uurida teisi religioone?

„OLIN käinud kristlikel koosolekutel juba ligi aasta ja mulle meeldis teistele Jumala Kuningriigist rääkida,” ütleb Miguel, kes nüüd on Jehoova tunnistaja Lõuna-Ameerikas. „Siis hakkasin kuulama usulisi raadiosaateid ja jälgima jutlustajate kõnesid televisioonis. Mõtlesin, et sellised saated aitavad mul paremini mõista teistesse religioonidesse kuuluvaid inimesi. Sain aru, et nende õpetused pole Piibliga kooskõlas, kuid olin siiski uudishimulik.”

Samas riigis elav Jorge õpetas teistele innukalt õige kummardamise tõdesid, ent mingil hetkel hakkas ka tema raadiost ja televisioonist ususaateid jälgima. „Tuleb ju olla kursis sellega, mida teised mõtlevad,” tavatses ta öelda. Kui talt päriti sellise valeõpetuste uurimisega kaasnevate võimalike ohtude üle, vastas ta harilikult: „Mitte miski ei saa õõnestada sellise inimese usku, kes tunneb Piibli tõde.” Need kogemused tõstatavad tähtsa küsimuse: „Kas on tark kuulata seda, mida teised usuvad?”

Õige kristluse äratundmine

Pärast apostlite surma hakkasid õiget kummardamist rüvetama paljud kristlust jäljendavad ja jõudsalt arenevad liikumised. Seda ette nähes tegi Jeesus teatavaks, kuidas teha vahet võltskristlusel ja õigel kristlusel. Kõigepealt ta hoiatas: „Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juurde lammaste riideis, aga seestpidi on nad kiskjad hundid.” Sellele ta lisas: „Nende viljast te tunnete nad ära” (Matteuse 7:15–23). Jeesuse õiged järelkäijad rakendavad ellu tema õpetust ja neid on kerge ära tunda nende heade viljade järgi. Nagu Jeesus, nii käivad nemadki inimestele õpetamas, mida räägib Pühakiri Jumala Kuningriigist. Jeesuse eeskujul hoiduvad nad maailma poliitikast ja ühiskondlikest vaidlustest. Nad tunnustavad, et Piibel on Jumala Sõna, ja austavad seda kui tõde ning teevad teatavaks Jumala nime. Kuna nad püüavad ilmutada Jumala õpetusega kooskõlalist armastust, ei osale nad sõdades, vaid kohtlevad teisi kui vendi. (Luuka 4:43; 10:1–9; Johannese 13:34, 35; 17:16, 17, 26.)

Pühakiri näitab, et on võimalik näha „vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni” (Malakia 3:18). Õiged jumalakummardajad on tänapäeval ühendatud mõtetes ja tegudes nagu esimese sajandi kristlasedki (Efeslastele 4:4–6). Kui sa tunned ära taolise tõsikristlaste ühenduse, miks peaksid siis veel olema uudishimulik teiste uskumuste vastu?

Hoidu valeõpetajaist

Piibel annab teada, et isegi pärast Pühakirja tõdede õppimist on oht valeõpetusi uurides vaimselt rüvetuda. Apostel Paulus hoiatas: „Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele” (Koloslastele 2:8). Kuivõrd kujuka pildi see tekst loob! Valeõpetajad kujutavad endast tõelist ohtu, sarnanedes metsloomale, kes soovib inimest saagiks võtta ja nahka panna.

Tõsi küll, Paulus võttis arvesse teiste uskumusi. Kord alustas ta oma kõnet sõnadega: „Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud. Sest ma olen läbi minnes ja teie pühi paiku vaadeldes leidnud ka altari, mille peale oli kirjutatud: „Tundmatule Jumalale!”” (Apostlite teod 17:22, 23). Paulus ei toitnud aga pidevalt oma meeli kreeka oraatorite filosoofiatega.

Üks asi on olla kursis valereligiooni uskumuste ja nende päritoluga, teine aga toita end nende mõtetega. * Jehoova on määranud „ustava ja mõistliku sulase” õpetama meid tema Sõna kohaselt (Matteuse 4:4; 24:45). Paulus kirjutas: „Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat; te ei või osa võtta Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast! Või tahame Issandat ärritada?” (1. Korintlastele 10:20–22).

Mõned valeõpetajad võisid algul olla tõsikristlased, kuid mingil hetkel pöördusid nad tõeteelt eksiteele (Juuda 4, 11). See ei peaks meid üllatama. Rääkinud „ustavast ja mõistlikust sulasest”, kes esindab võitud kristlaste kogu, kõneles Jeesus „halvast sulasest”, inimeste klassist, kes kaebleb, et „mu isand viibib tulles”, ning hakkab lööma oma kaassulaseid (Matteuse 24:48, 49). Pahatihti pole säärastel inimestel ja nende järgijatel endil mingeid selgeid õpetusi. Neid huvitab vaid teiste usu hävitamine. Selliseid silmas pidades kirjutas apostel Johannes: „Kui keegi tuleb teie juurde ega too enesega sama õpetust, siis ärge võtke seda oma majasse ja ärge öelge temale: „Tere tulemast!”” (2. Johannese 10; 2. Korintlastele 11:3, 4, 13–15).

Siirastel tõeotsijatel oleks hea hoolikalt kaaluda seda, mida nad kuulevad erisuguste religioonide kohta. Aja jooksul õnnistab Jumal ausasüdamelisi tõeotsijaid. Piibel ütleb jumaliku tarkuse kohta: „Kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa ... leiad Jumala tunnetuse!” (Õpetussõnad 2:4, 5). Tõsikristlased, kes on õppinud Piibli ja kristliku koguduse kaudu Jumalat hästi tundma ning on näinud, kuidas Jehoova õnnistab sellistest teadmistest juhindujaid, ei kuula enam valereligioonide õpetusi (2. Timoteosele 3:14).

[Allmärkus]

^ lõik 10 Maailma paljude religioonide lähtekohtadest ja õpetustest pakub põhiteavet raamat „Inimkond Jumala otsingul” („Mankind’s Search for God”), väljaandja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.